[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

oma|pärane
kellelegi v. millelegi eriomane; originaalne, omanäoline, spetsiifiline; iseäralik, imelik, kummaline. Omapärane inimene, isiksus, olend. Nägime omapärast loodusnähtust. Vähesed oskavad hinnata ta omapärast huumorit, fantaasiat. Põispill, jauram ja teised omapärased rahvapillid. See on linna omapärasemaid ehitisi. Tundsin turbasuitsu omapärast lõhna. Tal on omapärane õõtsuv kõnnak. Ilvese häälitsus on järeleaimamatult omapärane. Omapärase kujuga linnupesa, kadakad, kann. On välja kujunenud omapärane olukord. Kõigil ta lastel on ekstra omapärased nimed. Kas ta kombed, harrastused, arusaamad on ikka nii omapärased olnud? Sisenes üpris omapärasel viisil – selg ees. Teda peeti veidi, kergelt, natuke omapäraseks.