[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

olu ‹11› ‹s›

1. ‹pl.› elu- v. keskkonnatingimused; olustik. Looduslikud, sotsiaalsed olud. Tuleb arvestada kohalikke olusid. Romaani aine on võetud Eesti oludest. Olud on halvenenud, paranenud. On elanud rasketes, kitsastes, soodsates, lahedates oludes. Olude sunnil tuli töökohta vahetada. Olude kiuste viis ta oma kavatsused ellu. Ta on osanud oludega kohaneda. || hrv asjaolu, tegur. Süüd pehmendavad olud.
▷ Liitsõnad: haridus|olu, ilmastiku|olu, jää|olu, kasvu|olu, kliima|olu, korteri|olu, liiklus|olu, linna|olu, maa|olu, majandus|olu, palga|olu, sanitaar|olu, tee|olu, veeolud.
2. hrv olemine; eksistents; olukord, seisukord, olek. Taipas asjade sügavamat, tõelist olu. Meenutab lapsepõlve muretut olu. Koputus äratas ta mõnusast poolunes olust. *Olgu siis veel üks suutäis [napsi] uue peremehe õnneks ja oluks .. S. Ekbaum. *Niisugune on maailma olu .. Rõõmu on vähe. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: asja|olu, hea|olu, juures|olu, jõude|olu, koos|olu, lahus|olu, meele|olu, olemas|olu, pärit|olu, rahul|olu, tõsi|olu, valmis|olu, vastu|olu, ära|olu, ärkvel|olu, üleolu; elu-olu.