[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kirp ‹kirbu 21› ‹s›

1. inimeste, loomade ja lindude parasiit, tugevate hüppejalgadeks kujunenud tagajalgadega tiivutu putukas. Kirp hüppab, hammustab. Ihu oli kirpudest puretud. Otsis, püüdis, tappis kirpe. Koer oli kirpe täis. Sul oleks nagu kirbud püksis 'oled rahutu, ei püsi paigal'. See oli talle kirbu aevastus 'väga väike, tähtsusetu asi'. || piltl (pisikese inimese, looma vm. olendi kohta). *Vaata [tüdruku] tirtsu... Kui ühes kooliteed sammusid, Oskariga paaris, siis see kirp vantsis neil ikka sabas. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: inimese|kirp, koera|kirp, liiva|kirp, rotikirp.
2. laskerelva raua suudmepoolsel otsal olev nupp v. rõngas sihtimiseks. Kõrge, madal, tasane, vahetatav kirp. Sihtimisel peavad laskuri silm, sihiku sälgu keskkoht, kirbu tipp ja märk sattuma ühele sirgele. Varitsejad hoidsid meest kirbul, valmis iga hetk tulistama. Ma ei saanud rebast kuidagi kirbule. Vaenlase täpsuslaskur oli mehe kirbule võtnud.
▷ Liitsõnad: püssi|kirp, rõngas|kirp, tulpkirp.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes lülijalgsete nimetustes
▷ Liitsõnad: lehe|kirp, maa|kirp, vesikirp.

konks ‹-u 21› ‹s›

1. kumeralt v. teat. nurga all kõver v. kõverdatud otsaga ese millegi haaramiseks, kiskumiseks, riputamiseks. Riidepuu, kaevukoogu konks. Supipada rippus lõkke kohal konksu otsas. Õngel on terav konks. Heegelnõel koosneb varrest ja konksust. Plaadid kinnitati seina konksude ja klambrite abil. Paneel ripub kraana konksu otsas. Tal oli konksuga jalutuskepp. Hakkas kesal sõnnikut koormast konksuga maha kiskuma. Vanainimese sõrmed olid konksuna kõverad. Kullil on küüned kui konksud. Sinult kisu sõnu suust nagu konksuga 'sa oled väga vähese jutuga'. || vastavakujuline varn. Seinas olid konksud hobuseriistade jaoks. Laes oli tugev konks kroonlühtri kinnitamiseks. Pane, riputa mantel konksu otsa. *Õnnelik inimene ei riputa end konksu otsa. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: ahju|konks, heegel|konks, kaevu|konks, kartuli|konks, metall|konks, raud|konks, tõste|konks, veo|konks, õngekonks.
2. kõverik, looge. *Mis on käänanud kadaka nii mitmekümnesse keerdu ja konksu? F. Tuglas (tlk). *Keerulisest konksudega käekirjast on üsna raske aru saada. M. Traat.
3. piltl riugas, vigur, nõks, knihv. Tal on mingi kaval konks mõttes. Otsis konkse, kuidas seadusest mööda hiilida. Küllap ta oma naha päästmiseks mingi konksu ikka leiab. Kogu selles loos peab mingi konks olema. See poiss on konkse täis. See oli konksuga küsimus, ülesanne. *Millal on saks seadustest hoolinud! Kui ta neist vägivaldselt üle ei astu, siis teeb ta seda konksudega. E. Vilde.
4. piltl raskusi valmistav, takistav, häiriv, ebameeldiv asjaolu. Kõik oleks ilus, aga asjal on oma konks juures, küljes. Selles see konks ongi, et mul ei ole raha. Küll ma veel need konksud sirgeks räägin!

kõik ‹kõige, kõike, kõigesse e. kõike pl. nom kõik pl kõikide e. kõigi, kõiki, kõikidesse e. kõigisse 22› ‹pron›
määratlev asesõna
1. ‹mitmuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› igaüks, viimane kui üks. Kõik olid kohal. Kõik koos asuti teele. Rääkis seda kõigi kuuldes. Annab kõigile head nõu. On kõigile eeskujuks. Kõigil on palju tööd. Koer on kõigiga sõber. Peaaegu, eranditult kõik olid sellega nõus. Nad tegid seda kõik kordamööda. Me tuleme kõik. Kõik kui üks mees. Kõik olid purjus. Kõik ei saa sellest aru. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale. *Ta oli kõigil suus, kõik rääkisid temast.. E. Krusten. b. ‹adjektiivselt›. Kõik õpilased. Kõigi reeglite kohaselt. Kõigi mugavustega korter. Kõik uksed ei olnudki lukus. Ta sooritas kõik katsed hästi. Pikapeale saime kõikidest raskustest üle. Kõiki jutte ei maksa uskuda. Kaalub kõik võimalused läbi. Kõik palved olid asjata. Kõik kohad on prahti täis. Oli kõigis kolmes raundis oma vastasest üle. Nad kõik hukkusid. Meil kõigil on see teada. Tegi samuti nagu kõik teised ees. Kõik need on pisiasjad. Näitusel on eksponeeritud kõik 150 maali. Hirmu pärast tõusid tal kõik karvad peas püsti.
2. ‹ainsuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› kogu kõne all olev, küsimusse tulev tervikuna. Kõik on korras. Väljas on kõik rahulik. Vale, tühi lori kõik. Kõik oli tühi töö ja vaimunärimine. Ma taipasin kõik. Tegi kõik, mida suutis. Räägiti kõigest pikalt ja laialt. Kõiges oli märgata hoolitseva peremehe kätt. Ta on kõigega nõus, on kõigeks valmis. Olen kõiges süüdi. Kõike ei maksa südamesse võtta. Esitas kõige kohta küsimusi. Temast võib kõike oodata. Elus tuleb kõike 'igasuguseid asju' ette. Jäi kõigele vaatamata, kõigest hoolimata oma arvamuse juurde. Nüüd on kõik läbi! Rääkis ja õiendas, aga kõik asjata. See pole veel kaugeltki kõik. Nad kaotasid tulekahjus kõik. See on kõik, rohkemat ära looda. Pärast sõda tuli kõike otsast alustada. See meeldib mulle üle kõige 'kõige enam, rohkem kui miski muu'. Kõige tipuks, kõige krooniks 'lisaks kõigele muule'. Lõpp hea, kõik hea. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. *Tema ju Vändras kõik: valitseja ja kohtumees ja kirjutaja ja puha... E. Särgava. || kõnek rõhutab millegi rohkust. Mida sa kõike ei taha! Mida sa kõik ära ei näe! Sa oled mulle kõik 'tähendad mulle väga palju, oled rohkem kui keegi v. miski muu'. *Kes teab, mis temagi kõik on kannatanud! M. Metsanurk. || kõnek esineb lause lõpul kokkuvõtva v. rõhutava sõnana. Mis nad teha saavad, ma ei lähe – ja kõik! *Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohtaed ja kõik. A. H. Tammsaare. *Kuidas – miks? Tahan ja kõik. O. Anton. b. ‹adjektiivselt› kogu, terve (nominatiivis need harilikumad kui kõik). Laps värises kõigest kehast. Ta jäi kõige ümbritseva suhtes ükskõikseks. Ma ei jõua kõike tööd ära teha. Kõik lootus pole veel kadunud. Tema on kõige kurja juur. Karjus kõigest kõrist. Soovin sulle kõike head. Kõik see aeg olin kodus. Rebib, sikutab kõigest jõust. Kõigele sellele peab lõpp tulema. Kõik muu on ülearune. *Kas sa arvad, et ma ei tea, mis kõik maailm teab.. L. Koidula. *Mul on palju pliiatseid, kõik sahtel täis, aga lillat ei ole. L. Hainsalu.

käpuli ‹adv›

1. (nelja)käpakile, käpukile. Käpuli kukkuma, langema. Lendas tõukest käpuli vette, põrandale. Laskus käpuli ja hakkas edasi roomama. Tõukas, lõi teise käpuli. Haavatu vajus käpuli. Mehed jõid end lausa käpuli. Ajab enda maas käpuli. Mina end tema ees käpuli ei lase 'ei hakka end alandama'.
2. (nelja)käpakil, käpukil. Ronis libedast pervest käpuli üles. Oli käpuli põrandal, otsides midagi. Ma lähen kas või käpuli, aga lähen. Ei mäleta, kuidas koju jõudis – kas püsti või käpuli. Küll sa veel käid minu ees käpuli 'oled alandlik'.

nägu ‹näo 27› ‹s›

1. inimese pea esikülg (juuste piirist alalõua alaservani); ka anat (facies). Lai, kitsas, ümmargune, nurgeline, ovaalne nägu. Meeldiv, jumekas, rohmakas, rõugearmiline nägu. Hallide juustega, kuid noore näoga naine. Nägu nagu kitsejälg 'väike ja kitsas', nagu (täis)kuu 'ümar (ja priske)'. Kortsus, kipras, krimpsus nägu. Tedretähed, armid, sügavad kortsud näos, näol. Valge, kahvatu nägu. Näost valge, kahvatu (nagu lubi, lubjatud sein). Nägu on külmast sinine, iiveldusest roheline, väsimusest hall, pisaraist märg. Läheb, langeb, kukub näost valgeks, kahvatuks, kaameks. Läheb, lahvatab näost, üle näo punaseks. Veri tõuseb, lööb näkku. Nägu tõmbub punaseks, lööb õhetama. Näost punane kui keedetud vähk. Punetab, õhetab, lõkendab näost (nagu tulekuri). Pese oma kriim nägu puhtaks! Krimpsutab, väänab, moonutab nägu. Nägu venis pettumusest pikaks. Nägu hirmust moondunud. Mis viga, sul pole inimese nägu, oma nägu(gi) peas 'oled näost võõras, moondunud'? Nägu läheb, tõmbub muigele, naerule, nutule, naeruseks, nutuseks. Nägu rõõmsalt naerul, naerune. Miks oled nii nutuse, nutul näoga? Mehel lõi nägu rõõmust särama, mees lõi näost särama. Oled sellel fotol natuke võõra näoga. Pöörab näo kõrvale, ära. Varjab, katab näo kätega. Kallistavad, nägu näo vastu surutud. Pühib näolt pisaraid, higi. Magab näoga seina poole. Määris kreemi, tupsutas puudrit näole. Näo poolest, näolt kena tüdruk. Tunnen, tean teda vaid näo järgi, nägu pidi. Punane värv ei ole talle näo järgi 'ei sobi'. Mõni õpetaja panevat hindeid näo järgi 'meeldivuse alusel'. See nägu tundub tuttav. Tal on hea nägude mälu, hea mälu nägudele, nägude peale. Poeg on väga isa nägu 'näolt isaga sarnane'. Kaksikud, vend ja õde on ühte nägu 'näolt sarnased'. Mina oma õega küll ühte nägu 'näolt sarnane' ei ole. Teda oli näkku, vastu nägu löödud. Tal oli nägu sisse, üles pekstud. Kes on su nägu kribinud, äestanud? Kass võib küüntega näkku karata. Vinge, jäine tuul puhub näkku. Sisenemisel lõi suits, leitsak, aur näkku. Näkku vaatama, vahtima, jõllitama. Paneb, torkab, pistab, viskab, lööb suitsu, paberossi, sigareti, sigari näkku 'suhu'. Näo ees 'avalikult, asjaosalise juuresolekul' lipitseb ja kiidab, tagaselja kirub. Ütleb igaühele tõtt näkku 'otse, avalikult'. Naeris teisele kahjurõõmsalt näkku. | piltl. Tuleb raskustele, ohule näkku vaadata, mitte haliseda ega peitu pugeda. || looma pea esikülg. Armsa ümmarguse näoga kass. Buldogi tömbi koonuga nägu. Öökullil on suuresilmne sõõrjas nägu. || millegi esikülg, palgepool. Kuu, Päikese nägu. Mündi nägu ehk avers. Maja on ehitatud näoga vastu hommikut, nägu hommikusse. Äratuskell oli seatud näoga voodi poole. Õis pöörab näo päikesele vastu. *Veetorni tuuleratas käis aeglaselt ringi, nägu vastu lõunat .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: silmnägu; inim|nägu, mehe|nägu, naisenägu; ahvi|nägu, hobuse|nägu, kuu|nägu, linnu|nägu, nirgi|nägu, nuku|nägu, rotinägu.
2. näoilme. Kaval, pettunud, õnnetu, hapu nägu. Ta on kavala, rõõmsa, pettunud, õnnetu näoga. Teeb tähtsa näo (pähe, ette), tähtsat nägu. Tähtis nägu peas, ees. Seletab midagi tähtsa näoga. Nägu läks, tõmbus rõõmsaks, kurvaks, pilve. Probleem võttis näo tõsiseks, murelikuks. Käib rahuloleva, mureliku, pilves, mossis, kurja, kannataja, süüdlase näoga ringi. Silmitseb, takseerib asjatundliku näoga. Tõotab pühaliku näoga. Jäi mulle ütlemata lolli näoga otsa vahtima. Võib kõige süütuma näoga valetada. Mõnel on näost näha, lugeda, et valetab. Nägu nalja, häda täis 'naljane, hädine'. Ei olnud talle näkku kirjutatud 'näost (ja olekust) näha', et ta varas on. Näis, mis(suguse) näo ta teeb 'kuidas reageerib', kui meie plaanist teada saab. Mis(suguse) näoga '(ilme ja) enesetundega' ta tuleb mult andeks paluma? Löö või lükka, väsinud hobune ei tee teist nägugi 'ei tee väljagi, ei reageeri'. Teeb näo 'teeskleb', nagu poleks küsimust kuulnudki. *Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. A. H. Tammsaare. || grimass. Teeb peegli ees nägusid. Teeb niisuguse näo nagu sidrunit süües. *Insener laksutas lapsele keelt ja tegi naljakaid nägusid. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ingli|nägu, naerunägu.
3. kõnek hrl hlv inimene, tüüp. Igasuguseid kahtlasi nägusid liigub ringi. Seal on uusi nägusid, keda ma veel ei tunne. Lunis igalt tuttavalt näolt laenu. Pool liitrit viina näo kohta, näo peale. Iga nägu pani, andis viielise, klapiti viieline näo pealt. Arve tuli sada krooni nägu. *Aga mis nägusid siia kokku ajab! Mulgimaa punnpõselised perepojad. Endised vürtspoodnikud .. E. Tennov. *Lugematu arv nägusid, lõpmatu „sinade” ja „teiede” vahel laveerimine. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: ahvi|nägu, kelmi|nägu, kirve|nägu, röövli|nägu, saatana|nägu, sindri|nägu, sunniku|nägu, varga|nägu, võllanägu.
4. piltl ilme, pale. a. välimus, väljanägemine; vorm, kuju v. ilming. Ilma kõrvata pole tassil õiget nägu. Linna nägu on tundmatuseni muutunud. Pärast vihma on tänavail puhtam nägu. Kulunud vaibal pole enam miskit nägu. Vaata, melonitaim on niisugust nägu. Iga torn oli ise nägu 'isesugune'. Mitut nägu 'mitmesuguseid' troopilisi puuvilju. Näo poolest ilusad õunad, aga hapud. Toal hoopis teine nägu, kui kardinad on ees. Üks ärika, lõunamaalase, kunstniku nägu mees käis sind otsimas. Poiss on suur, juba mehe nägu võtmas. Uuslinna majad on üsna ühte, sama nägu. Kevadisel päeval on suve nägu, aga talve hambad. Ilm on kahtlast nägu, läheb vist sajule. Asi paistab seda nägu, et oleme siin ülearused. Väga seda nägu kui hammustushaav. Tahab oma äritsemisele seadusliku näo anda. Neil kingadel ei ole nägu ega tegu 'ilusat välimust ega kõlblikkust'. Alatusel on lugematuid nägusid. Sademeid oli nii vihma kui lume näol. Puhastusained pulbri, pasta või aerosooli näol. Annetuste näol kogutud raha. Mis näol sa tasu tahad, kas rahas või natuuras? Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *Loodus on ikka huvitav, esinegu ta missugusel näol tahes. E. Vilde. *Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes .. A. H. Tammsaare. b. olemus, eripära, (eri)laad. Noore põlvkonna nägu avaldub tema tegudes. Ajalehe poliitiline nägu. Noorkirjanik alles katsetab, otsib oma nägu. Peidab oma õiget, tõelist nägu lõõbi ja veiderdamise taha. Oma näoga noor tekstiilikunstnik. *.. aga minu siseilm on võtnud teise näo selle tagajärjel, mis on minust üle käinud. P. Krusten.
5. hrv nägemine. *Küll öösel unes nägin / üht rasket nägu ma: / üks lillepõõsas kasvas / mu aias üksinda. L. Koidula. || näoks, näo pärast teistele nägemiseks; moepärast. Tööd tehti ainult näo pärast. Metsa kõndima minnes võtsin näoks marjakorvi kaasa. *Ja egas mina kuigi palju [ei söö]. Ma niisama näo pärast, et kõhtu petta. F. Tuglas. || nägudeni kõnek nägemiseni. Nägudeni (siis)! Jääme nägudeni.

tagama ‹37›
millegi olemasoluks, toimumiseks, teokssaamiseks vajalikke tingimusi täitma, midagi kindlustama, garanteerima. Värske õhu protseduurid soodustavad paranemist, kuid ei taga seda. Järjekindlus ja kannatlikkus tagasid edu. Küllaldase puhkuse tagab vähemalt seitsmetunnine uni. Viik tagas eestlastele hõbemedali. Rivi tagab distsipliini. Ihukaitsevägi ei suutnud kuningale enam julgeolekut tagada. Pühakoda tagas põgenikele puutumatuse. Ohutust tagama. Kuidas tagada iseseisvust? Kordaminek polnud tagatud. Seadusega tagatud toetused. See kindlustus tagab lisapensioni elu lõpuni. Leping tagas mulle sissetuleku kaheks aastaks. Kohustiste täitmist saab tagada pandiga, käendusega, leppetrahviga. Kas sa tagad mu laenu 'oled tagatiseandja'?

vastutus|tunne
tunne, et oled vastutav, võime vastutada. Vastutustunne perekonna ees. Tal pole kübekestki vastutustunnet. Vastutustunnet kasvatama. Arenenud vastutustundega literaat. Vastutustundega tehtud töö.