[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

oja ‹11› ‹s›

1. kitsas jõeke. Madalate kallastega, kitsas, veerohke, selgeveeline, kiire vooluga, liivase põhjaga oja. Oja lookleb läbi heinamaa. Põuaga oli oja kuivanud. Oja voolab jõkke, järve. Hüppas üle oja. Üle oja viis purre. || kindla sängita veevool. Pärast paduvihma voolasid piki mäekülge vahused sogased ojad. || piltl (helide, ka kõnevoolu kohta). *Nõnda on jooksmas laulu / ilus tuline oja. K. J. Peterson. *..nüüd pääses tulvana vana naise hädalduste ahastav oja. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: mägioja.
2. nire. Piimatass läks ümber ja ojad jooksid üle laua. Ta nuttis nii, et pisarate ojad valgusid üle põskede. Higi, veri voolas ojana.
▷ Liitsõnad: higi|oja, pisara|oja, vereoja.