[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ohver ‹-vri, -vrit 2› ‹s›

1. see, mida v. keda annetatakse jumalatele, haldjatele, vaimudele nende soosingu saavutamiseks v. tänuks millegi eest. Jumalate lepitamiseks toodi neile ohvreid. Metsavaimudele viidi ohvriks osa jahisaagist. Ohvriks vetehaldjale visati allikasse hõberaha ja ehteid. Ohvriks määratud härg tapeti.
▷ Liitsõnad: jook|ohver, lepitus|ohver, põletus|ohver, raha|ohver, tapa|ohver, tänu|ohver, viljaohver.
2. vabatahtlik loobumine millestki omanikule väärtuslikust, vajalikust v. olulisest kellegi v. millegi nimel, huvides v. kasuks; see, millest v. kellest nii loobutakse. Karjääri, varandust, vabadust, õnne ohvriks tooma. Sõdur tõi kodumaale, vabaduse eest ohvriks oma elu, tervise. Keegi ei oota ega nõua sult nii suurt ohvrit. Sellist ohvrit ei saa ma vastu võtta.
3. kellegi tõttu, millegi läbi kannatanu, kahjustatu v. hukkunu. Vägivalla, kättemaksu, kallaletungi ohver. Nälja ja katku ohvrid. Sõda, lahingud nõudsid rohkesti ohvreid. Maavärina, üleujutuse ohvrite arv ulatus tuhandetesse. Pealetung ei möödunud ohvriteta. Kass püüdis hiire kinni, kuid ei surmanud kohe oma ohvrit. Langesime pettuse ohvriks. Käreda kriitika ohver.
▷ Liitsõnad: inim|ohver, sõjaohver.
4. kahing, kahitud malend v. kabend
▷ Liitsõnad: etturi|ohver, viguriohver.