[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

närviline ‹-se 5› ‹adj›
erutatud, ärevuses; rahutu, kärsitu, maldamatu; kergesti selliseks muutuv. Ta on viimasel ajal väga närviliseks läinud. Ta on iseloomult närviline, tal on närviline iseloom. Lähenev eksam ajab, teeb närviliseks. Läheb järjest närvilisemaks ja kärsitumaks. Ära ole nii närviline, püüa rahuneda. || sellist seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Närviline nägu, ilme, pilk, käitumine. Närvilised liigutused. Närviline naer, käte hõõrumine, sõrmedega trummeldamine. Kõne, vestluse närviline toon. Rääkis närvilise hooga. Tal on närviline hüplev käekiri. Sellises närvilises õhkkonnas ei saa keskenduda. Tempokas ja närviline korvpallimatš. Suurlinna närviline tõtt, liiklus. || rahutuks, ärevaks tegev. *Põnevam, kuid ühtlasi ka närvilisem kõigest oli mööbli muretsemine. A. Jakobson. *Sain tulema ema juurest, .. kus oli küll omamoodi mugav, ent äärmiselt närviline elada. T. Kallas.