[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kae ‹14› ‹s›
mitme nägemist kahjustava silmahaiguse rahvapärane nimetus (kõige sagedamini silmaläätse hägunemise kohta). Kaed eemaldama, opereerima. Kae kasvas silmale. Paremal silmal on kae peal. Roheline kae 'glaukoom'. | piltl. *Raba pind laius aina kaugemale, muutudes sitkeks ja ligaseks kaeks, mis hõredalt kattis põhjavee mustavat pinda. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: läätsekae.

klaas ‹-i 21› ‹s›

1. peam. silikaatide sulatisest toodetav valgust läbilaskev habras tahke amorfne materjal. Klaasi valmistamine, tootmine. Õhuke, paks, värviline, lihvitud, mustriline klaas. Kildumatu, purunematu, tulekindel klaas. Optiline klaas 'pliiklaas'. Klaasist nõud, helmed. Klaasist sein. Klaas purunes. Sile, läbipaistev nagu klaas. Jää helkis nagu klaas. Ega sa klaasist (ei) ole kõnek (öeldakse inimesele, kes seisab millegi ees ja takistab sellega nägemist). Lahustuv klaas 'leelismetallisilikaatidest koosnev vees lahustuv sulam, kasut. vesiklaasi valmistamiseks'. Orgaaniline klaas 'polümeeridest saadav läbipaistev plastmass, pleksiklaas'. Vulkaaniline klaas 'teat. klaasja ehitusega kivim'.
▷ Liitsõnad: barüüt|klaas, flint|klaas, jää|klaas, kristall|klaas, kroon|klaas, kvarts|klaas, lubi|klaas, matt|klaas, opaal|klaas, piim|klaas, pleksi|klaas, plii|klaas, rubiin|klaas, silikaat|klaas, suitsu|klaas, vaht|klaas, valuklaas; akna|klaas, filigraan|klaas, leht|klaas, lihv|klaas, peegli|klaas, pudeli|klaas, tahvel|klaas, vitriiniklaas; sula|klaas, vesiklaas.
2. klaasist (1. täh.) ese v. selle osa. a. plaat, ruut. Akna sisemine klaas on katki. Plahvatus lõi akendest klaasid välja. Klaasidega raamatukapp. Kirjutuslaua klaas. Taimi kasvatati lavades klaasi all. b. väike nõu joomiseks, näit. tee- v. napsiklaas (vahel ka selle sisu kaasa arvatud). Mees jõi, rüüpas klaasist. Jõi klaasi tühjaks. Valas viina, õlut, piima klaasidesse. Klaasid valati ääreni täis. Miks tema klaas on tühi, poolik? Klaasi põhjas oli veel pisut teed. Joodi, vahetevahel löödi klaase kokku. Tõstan klaasi teie terviseks! (joomistoost). Mehed kummutasid agaralt klaase 'jõid vahetpidamata'. *Nad olid pool päeva klaasi taga jorutanud .. O. Tooming. || klaasitäis. Klaas piima, teed, morssi. Jõi paar klaasi veini. Teine klaas joodi pererahva terviseks. *Nõnda valas ta klaasi klaasi järel endal kurgust alla. A. H. Tammsaare. c. muu ese v. selle osa. Lambil, laternal oli klaas tahmunud. Mehel olid ees paksude klaasidega prillid. Käekella klaas. d. (klaasesemete, klaastoodete kogumõistena). Tšehhi klaas on maailmakuulus.
▷ Liitsõnad: joogi|klaas, kokteili|klaas, konjaki|klaas, likööri|klaas, limonaadi|klaas, morsi|klaas, mõõte|klaas, napsi|klaas, piima|klaas, pits|klaas, rohu|klaas, šampuse|klaas, tee|klaas, vee|klaas, veini|klaas, viina|klaas, õlleklaas; eseme|klaas, esi|klaas, kaitse|klaas, katse|klaas, katte|klaas, keedu|klaas, kella|klaas, kraadi|klaas, kupu|klaas, lambi|klaas, preparaadi|klaas, prilli|klaas, suurendus|klaas, tule|klaas, tuule|klaas, ukse|klaas, uuriklaas.
3. mer endisajal laevadel kellakõlksatus vahisoleku pooltunni tähistamiseks (üks kõlksatus iga möödunud pooltunni kohta), ka vastav pooltund ise. *Vaht kilistas südaööd – löödi kaheksa klaasi. A. Kaskneem.

klaas|sepp
mitmesuguseid klaasimistöid tegev, eriti aknaid klaasiv käsitööline. Klaassepp kutsuti aknaid klaasima. Ega sa klaassepa poeg ole 'ega sa läbipaistev ole (öeldakse millegi ees seisvale, nägemist takistavale inimesele)'.

kontakt|lääts
‹hrl. pl.› nägemist korrigeeriv vahetult silmamunal kantav läbipaistvast ainest optiline keha, lääts (2. täh.) Ühekordsed, pooleaastased, värvilised kontaktläätsed. Asetas kontaktläätse ettevaatlikult silma. Kontaktläätsi kasutama, kandma. Vahetas prillid kontaktläätsede vastu.

kustuma ‹42 või 37›

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima

nägemis|väärne
nägemist, vaatamist vääriv, vaatamisväärne. Mis näitusel nägemisväärset oli?

pimestama ‹37›

1. pimeda(ma)ks tegema. a. ajutiselt nägemisvõimetuks tegema v. nägemisvõimet vähendama. Päike, ere valgus, vee sädelus, säravalt valge lumi pimestas silmi. Valgusvihk, välgusähvatus pimestas hetkeks silmad. Oli raske edasi liikuda, sest vihm, lumetorm, suits pimestas silmi. Mu silmi pimestasid pisarad. Prožektori, autolaternate valgus pimestas meid. Tüdruk lõi silmad maha, nagu oleks ere valgus teda pimestanud. Vastu tuleva auto tuled pimestasid juhti. Päikesest pimestatud öölind. Pimestav valgus, päikesepaiste. *Trepi juures seisis terve summ poisse, kes pimestasid [majast] väljatulijaid taskulampidega.. H. Lepik (tlk). b. hrv alatiseks pimedaks tegema. *Nad on välja torganud Simsoni silmad! Nad on pimestanud Simsoni! H. Raudsepp.
2. (hrl. tundesööstu kohta:) selget nägemist, enesekontrolli, arusaamist vähendama. Vihavahk pimestas silmi. Pimestav vihahoog võttis mu üle võimust. Kättemaksuiha pimestas kainet mõistust. Hirmust pimestatud silmadega pidasin koera hundiks. *Oma inimlikus kõike pimestavas [hinge]valus ei suuda ta näha asju nii nagu peaks. A. Viirlaid.
3. piltl kütkestama, vaimustama, võluma. Teda rabas naise pimestav ilu. Ta pimestas mind oma iluga. Olin pimestatud lossi toredusest ja hiilgusest. Prantsuse õukond pimestas kogu Euroopat. Suur anne pimestab väikesi talente. Pimestav naeratus. *.. ta anne säras eredalt, pimestades teisigi peale minu, ja polnudki nii kerge teda [= meest] endale saada. M. Berg.
4. piltl takistama, segama midagi v. kedagi õigesti mõistmast, millegi üle kainelt otsustamast. Rahvamasse pimestatakse ilusate sõnade ja lubadustega. Ebausust pimestatud saare algasukad pidasid valgeid jumalusteks. Ära lase end pimestada kõiksugustest uutest teooriatest. Laskis ennast propagandast pimestada. Väline sära võib kergeusklikku pimestada. Juubilar ei lasknud end pimestada austusavaldustest. Lasksin end tundeist pimestada. Isegi suur armastus ei peaks täielikult pimestama pilku. *Mulle pole ükski geenius olnud niivõrd püha, et oleks mind pimestanud nägemast ta nõrkusi, koomilisi külgi või mõningate ta seisukohtade paikapidamatust. J. Semper.
5. hrv midagi tumedaks, tuhmiks muutma, ähmastama. *.. siis tihenesid nende [= pilvede] hulgad ja nad pimestasid päikese. M. Sillaots (tlk).

prill ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. kahe (optilise) prilliklaasiga varustatud nägemist parandav, korrigeeriv v. silmi kaitsev seade (ainsuslikuna kõnekeelsem v. vanemas keelepruugis kasutatud). Suured, kitsad, ümmargused prillid. Suurte klaasidega prillid. Pluss-, miinusklaasidega prillid. Tugevad, nõrgad prillid (optiliste prilliklaaside suure v. väikese valguskiirte murdmise tugevuse kohta). Kuld-, hõbe-, traatraamidega, raamideta prillid. Sarvraamis prillid. Heleda raamiga tumedad prillid. Tal on rohelised 'roheliste raamidega v. klaasidega' prillid. Keegi prillidega mees. Ta kannab prille. Isal on prillid ees, nina peal, ninal. Pani prillid ette, nina peale, ninale. Võttis prillid eest, nina pealt, ninalt ära. Taat seab prilli pähe. Vaatab läbi, üle prilli(de). Ma ei näe enam ilma prilli(de)ta lugeda. Arst kirjutas talle prillid. Prillid läksid, lõid uduseks. Pühi prillid puhtaks. Prilli(de)l on sang katki. Võtame ujuma minnes lestad ja prillid kaasa. *Otsis karbist igivanad prillid, seadis paelad üle kõrvade. O. Jõgi (tlk). || ‹sg.› kõnek prille kandev inimene, prillikandja. *Prillil keerutab suus veel üks küsimus, aga ta mõtleb alles. A. Pervik (tlk). || piltl (osutab kelle v. millisest vaatenurgast asju nähakse). Ta näeb elu sotsioloogi prilliga. Vaatab maailma ülemuse prillide läbi. Nägin meremeheelu poeetiliste prillidega. *Iga kirjanik näeb kõike ainult oma aja prilli läbi. V. Tork.
▷ Liitsõnad: kaitse|prill, kuld|prill, kuulde|prill, lugemis|prill, lume|prill, miinus|prill, näpits|prill, pluss|prill, päikese|prill, ravi|prill, sarv|prill, sukeldumis|prill, tolmu|prill, võluprillid.
2. väliselt prille meenutav ese v. moodustis. Must valgete prillide ja maniskiga kass. Seale saadi prill ninale ja keerutati suu kinni.

silma|valgus

1. silmanägemine. Vanaisa silmavalgus on nõrgaks, töntsiks, tuhmiks jäänud. Haigus röövis silmavalguse.
2. nägemist võimaldav valgus(tus), valgusallikas. *Kaspia mere ääres purskab lambiõli, sedasama, mis me silmavalguseks põletame.. A. Hint. *.. elas nagu tarakan, silmavalgust polnud – ei lampi, ei küünlajuppi.. O. Jõgi (tlk).
3. piltl silmatera (2. täh.) *Uinu nüüd, mu silmavalgus, uinu.. A. Sang (tlk).

sõgenema ‹37›

1. aru kaotama. Hirmust sõgenenud inimhulk. *.. rind joovastuses sõgenes. A. Sang (tlk). *Helme mõisas ori / suisa sõgenes, / piinajate paeltest / ära põgenes. Jak. Tamm.
2. hrv pimeda(ma)ks jääma, nägemist kaotama. Juba varem nõrga nägemisega vanamees sõgenes pikkamööda täielikult.

teritama1 ‹37›

1. hrl. terariista lõikeserva teravaks, hästi lõikavaks töötlema, sellele (paremat) lõikevõimet andma. Kirvest, pussi, saagi teritama. Meislit, höövlirauda teritama. Puuripeade lõikeservi võib teritada tavalisel käial. Kääre teritama. Niitja teritab luisuga vikatit. Mees teritas rihma peal habemenuga. Adrateradki peab ära teritama. Mõõgatera teritati mõlemalt poolt. Nüriks kulunud veskikive teritati (täkiti uuesti kivide vastaspinnad ja süvendati kaarjaid sooni). *Sepp see ju oli, kes vankrirattale rehvi peale ajas, adrale uue nina teritas .. R. Kolk. *.. nüüd on relvad teritatud, mehed on valmis minekuks, nüüd algavad jälle tapatalgud ja sõjasõnnid kaabivad hirnudes. K. A. Hindrey. | piltl. Kellegi kallal (oma) hambaid teritama 'kedagi v. midagi sõnadega ründama, teravalt arvustama'. || muul otstarbel serva kiilukujuliseks töötlema. Kindlama liikumise ja parema tõuke saavutamiseks tuli uiske tihti teritada. Et põhja uurdesse mahutada, tuli laudnõu põhja serv teritada. || (loomade, lindude kohta:) ihumist meenutavaid liigutusi tegema. Kass teritab küüsi. Lind teritas vastu oksa nokka.
2. millegi otsa teravdama, midagi otsast kooniliseks lõikama v. raiuma (kirjutamiseks, kuhugi löömiseks, torkamiseks vms.). Pliiatsit teritama. Ka rätsepakriiti saab vajaduse korral teritada. Vaia, pulka teritama. Õues seisis suur virn teritatud teibaid. Mehed teritasid kärbisepuid. Teritatud tikkude abil saab kastanimunadest loomi meisterdada. *Igaühel [= igal kirjutajal] oli ees tupes rida teritatud sulgi, pott tindiga, toos kuivatusliivaga ja paberit. G. Helbemäe. | piltl. Kriitik teritab sulge järjekordseks väljaastumiseks. || pealt, otsast teravaks sättima v. tõmbama. Teritatud heinakuhjad. Mees teritab näpu vahel vuntse.
3. (nägemist, kuulmist, mõtlemist vms.) teravamaks pingutama. Teritasin kõrvu, et sõnadest paremini aru saada. Poiss teritas kõrvu, kuni kuuliski kapi tagant mingit sahinat. Põgenik teritas iga krõbina peale kõrvu ja silmi. Kuulmist teritades hiilis kütt põõsaste vahel. Teritas silmi, et selgemini näha. Kui pilku teritad, võid metsaservas liikumist märgata. Tähelepanu teritama. *Mida enam ma vaadet teritasin, seda imelikumaks, ebausutavamaks muutus pilt. F. Tuglas. *Vardja püüdis asjata teritada oma mõduvahust segipaisatud mõtlemist. A. Sinkel.
4. piltl. a. lihvima, arendama v. erksamaks, peenemaks, tundlikumaks muutma (vaimsete võimete, meelte jms. kohta). Loogika õppimine teritab mõistust, mõtlemist. Väitlused teritavad vaimu. Ainuüksi jutukate lugemine küll ajusid ei terita. See mäng teritab mälu, tähelepanuvõimet. Suur lugemus teritab kriitikameelt. Looduses teritatud vaist petab kütti harva. Nende lavastustega olevat teritatud vaatajate maitset. Elukogemus on teritanud kirjaniku pilku pisiasjadegi märkamiseks. Kunstniku teritatud 'vilunud' silm märkab siin ilu igal sammul. *Iseäranis teritatud meresõidumeelt nõudis võte, mis on tuntud kui kursi tunnetamine „püksipõhjaga”. V. Beekman. b. mõjuvaks, tabavaks, löövaks viimistlema (olulist võimendades v. tarbetut kõrvaldades). Vaimukas mõte teritatud sõnastuses. Kogu selle lavastusliku tulevärgi abil teritab lavastaja teose ideed. Naljakad juhtumused on teritatud groteskini. *Ja sedaviisi .. seemet mulda visates oli tal hea teritada mõtet ja sõnu selleks, et tarviduse korral jälle vastu astuda maailmast tulnud poja upsakusele ja ülbusele. M. Raud. *Teatris küpseb näidend etenduseks, seal viilitakse maha kõik ülearune, teritatakse karaktereid, situatsioone. H. Lumet.
5. tugevdama, süvendama. Kuulujutt teritas mu uudishimu. *Meie teravam suhtumine temasse teritas ka tema trotsi. A. Tigane.