[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

nutma ‹nutta, nutan 47›

1. tugeva hrl. negatiivse meeleliigutuse v. valu pärast (nuuksudes, halisedes) pisaraid valama, pisaratel voolata laskma; töinama, tönnima, vesistama. Mure, ahastuse, valu, viha pärast nutma. Nutab hardusest, rõõmust, õnnest. Valjusti, suure häälega, hüsteeriliselt, hääletult, vaikselt nutma. Nuttis kibedasti, haledasti, südantlõhestavalt. Tihub, nuuksub, vesistab, tönnib, röögib nutta. Nutab rõõmu-, solvumispisaraid. Mis sa nutad, ära sellepärast nuta! Laps karjub, nutab. Silmad on punaseks nutetud. Mure, solvumine ajab, paneb nutma. Hakkas, puhkes, purskas nutma. Miks, mille peale ta nutma hakkas? Pole kohta, kus võiks end tühjaks nutta. Nutab ja naerab vaheldumisi. Nuttis öösel hea peatäie, padja märjaks. Nutab oma nurjunud elu pärast. Emad nutsid oma sõtta viidud poegi. || piltl kaeblikku häält v. heli tekitama. Üksi jäetud kutsikas nutab haledasti. Mustlasorkester mängib, viiulid laulavad ja nutavad. Tuul nutab korstnas, telefonitraatides. *„Kõht nii tühi, et sisikond aiva nutab,” algas Mihkel sosistamisi. E. Vilde. || piltl piiskadega kaetud olema; piisku eraldama. Kurb sajune ilm, puud ja põõsad, katuseräästadki nutavad. Kuusk nutab vaigupisaraid. Päike paneb jääpurikad nutma. *Miks sa nutad, lillekene, / nupud sul täis pisaraid? L. Koidula.
2. hädaldama, kurtma, halisema. Looduskaitsjad nutavad iga puu pärast, mis ehitustele ette jäänuna maha võetakse. Nutab iga kulutatud kopika üle. Nutab, et raha läheb palju. Nutab igaühele oma rasket elu. Pole oma hädasid kellelegi nutmas käinud. *Me nutame, õhkame, karjume mineviku pärast, aga olevik on ainult purustamise väärt. A. H. Tammsaare.

(kas) nuta või naera
(millegi puhul, mis ei taha kuidagi õnnestuda, korda minna:) tee (hing), mis (sa) tahad. Nii libe, et edasi ei saa, nuta või naera.

krokodillipisaraid nutma vt krokodillipisarad

(oma) silmi peast (välja) nutma vt silm [-a]

süda nutab verd vt süda

taga nutma
millegi v. kellegi jäädavalt lahkunu, tagasipöördumatu pärast nutma v. kurvastama. Kadunud noorust, õnnelikke aegu, vabadust ja iseseisvust, poissmehepõlve, sinki ja suitsuvorsti taga nutma. Laps nuttis oma kassi taga. Mul pole midagi kaotada ega taga nutta. Nuta taga vooditäit, ära nuta kätkitäit. *.. tema siit ilmast lahkumist ei nuta keegi taga, selle asemel vahest rõõmus – mõni. A. H. Tammsaare. *Veel olen laps.. / kes näoli maas üht õit võib taga nutta, / peod lilli täis. E. Niit.

välja nutma
end tühjaks nutma, rohke nutu järel lohutust, leevendust leidma. Las ta nutab end välja, siis läheb kergemaks. *.. nii sai Villem oma suurt valu aeg-ajalt põhjani välja nutta. M. Metsanurk.