[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

bravuurne ‹-se 2› ‹adj›
hoogne, uljas; (teeseldult, hooplevalt) vapper. Bravuurne käitumine, esinemine. Bravuursed noorukid. Kergitas bravuurse žestiga kübarat. Puhkpilliorkestri bravuurne marss.

isekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tegutsemisel ainult oma kasust v. oma arvamustest lähtuv, egoistlik, isemeelne ning iseteadlik. Isekas inimene. Ta polnud väiklaselt isekas. Hellitatud noorukid on tihti ka üsna, väga isekad. Isekas ja torisev vanamees. Iseka olekuga, iseka loomuga mees. Isekad näojooned. Isekas peahoid, lõug, mehehääl. Naiste veidi isekad tahtmised. Tema armastus oli haiglane ja isekas. „See on minu asi,” kostis isekas vastus.

kahe|kümnene

1. ‹adj› kahtkümmend ühikut v. üksust omav, hrl. kahekümneaastane. Poeg on kahekümnene. Alla kahekümnesed noorukid. Meeter kahekümnene toru.
2. ‹adj› kella 20 ajal minev, algav v. toimuv. Kahekümnene rong. Kella kahekümnene seanss.
3. ‹s› kahekümnesendiline. Anna mulle üks kahekümnene!

karastus ‹-e 5› ‹s›

1. tehn karastatus, teat. karastatuse aste. Vikat oli paraja karastusega – ei ülearu kõva ega liiga pehme.
2. karastamine; karastumine; karastatus. Spartalik karastus. Sai esimestes lahingutes tubli karastuse. Elukogemusteta ja vähese karastusega noorukid. *.. töö on igal ajal ihule ja hingele karastuseks. J. Hurt. || värskendus, kosutus, turgutus. Allikavesi pakub mõnusat karastust. Loodab palavaga ujumisest karastust. Mahlajoogid sobivad karastuseks.
▷ Liitsõnad: keele|karastus, keha|karastus, lahingu|karastus, töökarastus.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

kauge ‹1›
I. ‹adj› ant. lähedane
1. pika vahemaa taga asuv. Kauged troopilised maad. Ta on kaptenina kaugetel meredel sõitnud. Sõja ajal viibisid nad kauges tagalas. Nii kaugetes kohtades pole poisid käinud. Esindajaid oli saabunud riigi kõige kaugematest nurkadest. Elab kuskil linna kaugemas servas. Kaugel silmapiiril ajab üles pilverünkaid. Kaugete tähtede helk. Kõik kaugem oli tiheda udu peidus. || kaugele ulatuv, pikk. Kauge tee, reis. Meile pole ükski teekond liiga kauge. Möödub temast kauges kaares. Neile jäeti sõita kaugemad otsad. || kaugusest, eemalt kostev. Kauge kellahelin, kahurimüra, müristamine. || kaugelt saabunud v. pärit. Kauge külaline, võõras.
▷ Liitsõnad: inim|kauge, ülikauge.
2. pika ajavahemikuga eraldatud. a. ammuses minevikus olev, sinna kuuluv, sealt pärinev. Kauge muinasaeg. Kauged esivanemad, sugupõlved. See juhtus kauges minevikus. Mälestus kaugetest aegadest. Arheoloogide arvates kuulub leid veelgi kaugemasse aega. Vanaisa meenutab kaugeid noorusaegu. Kauged noorusmälestused. b. käesolevast momendist eespool, tulevikus olev. Kauged eesmärgid. Kaugem perspektiiv. See kõik on alles kauge tulevik. Noorukid peavad juba kaugemaid plaane.
3. kellegagi v. millegagi vähe ühist omav; raskesti mõistetav, võõras. Aafrika kombed ja traditsioonid on meile kauged. Need probleemid jäävad talle liiga kaugeks. Vaatamata kooselule jäid nad teineteisele kaugeks. Abstraktne kunst kipub paljudele kaugeks jääma. Peategelane jääb vaatajaile ikkagi kaugeks. *Mees laskis tal nutta, lausumata sõnagi, endal näoilme kinnine ja kauge. M. Traat. || (suguluse kohta). Kauge sugulane, sugulus. Need keeled on geneetiliselt kauged. Lapi keel on meie kaugemaid sugulaskeeli.
▷ Liitsõnad: aja|kauge, elu|kauge, kunsti|kauge, loodus|kauge, rahvakauge.
II. ‹s› hrv suur, ulatuslik vahemaa. Mehed teretavad teineteist suurelt kaugelt. *Arno tahtis veel midagi öelda, aga juba oli teine suurel kaugel. O. Luts.

kodu|laps [-e]

1. (endisajal:) koolis mittekäiv, kodus õppiv laps. *Pastori koostatud nimekirja alusel jaotati noorukid igal aastal kodulasteks ja koolilasteks. L. Andresen.
2. (tänapäeval:) kodus kasvav laps (vastandina lasteaialapsele)

kord2 ‹korra 22› ‹s›

1. ühiskondliku, riikliku korralduse süsteem. Ühiskondlik, riiklik kord. Ürgkogukondlik, orjanduslik, feodaalne, kapitalistlik, kodanlik kord. Demokraatlik kord. Sugukondlik, pärisorjuslik kord lagunes. See juhtus nõukogude korra ajal. Astus oma esinemistes välja kehtiva korra vastu. Oskas end iga korra ajal sisse seada. *Ega maa või tühjaks [= külvamata] jääda! Olgu valitsus või kord missugune tahes. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: agraar|kord, feodaal|kord, ilma|kord, maailma|kord, riigi|kord, tsunfti|kord, ühiskonnakord.
2. seaduste, määruste, eeskirjade v. tavadega kehtestatud toimimisnormid; nendele vastav häireteta normaalne olukord. Laagris kehtestati karm, kõva, vali kord. Sõjaväes kehtib range kord. Asutuses valitseb eeskujulik kord. Sõjavägi seadis mässulises piirkonnas peagi korra jalule. Sagenesid tööõnnetused: kord ehitusplatsil oli mäda. Kord nagu Viiburi sõjakoolis. Noorukid rikkusid avalikku korda. Ta on eksinud seaduse ja korra vastu. Kord on kord! Politseinik valvas laadaplatsil korra järele, pidas tänavail korda. Kord on käest ära, on lonkama hakanud. Poiss rikkus tunnis korda. Meil on selline kord, et õpilane tõuseb vastamisel püsti. Korrapidajad püüdsid saalis korda luua. Ei hoolitud korrast – kes ees, see mees. Meil on kõik kõige paremas korras. Nüüd hakkan kindla korra järgi elama. Mis kord see on, ons see kellegi kord, et keegi külalistele vastu ei tule! Kord on teil siin käest ära! *Rannakülas valitsesid oma kord ja kombed, mis võõrale võisid üsnagi pentsikuina näida.. A. Uustulnd. || millegi eeskirjad, reeglid vms. Seaduse kehtestamise kord. Haigushüvitise väljamaksmise kord. Teadusnõukogu valimise kord on järgmine. Raamatute laenutamise korrast tuleb kinni pidada.
▷ Liitsõnad: eri|kord, kasarmu|kord, kloostri|kord, kohtu|kord, kooli|kord, püügi|kord, õiguskord; eksami|kord, kasutus|kord, kodu|kord, päeva|kord, sisekord; lahingu|kord, rivi|kord, rännakukord; olu|kord, seisu|kord, vahekord.
3. nõuetekohane, normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; ‹sisekohakäänetes ka› hea, korralik, hoolitsetud seisund. Haiglas valitses piinlik puhtus ja kord. Siin majas pole korda ollagi. Puhastasin ja pesin, püüdes tubades korda luua. Agnes seadis toad külaliste vastuvõtuks korda. Tee oma laud korda! Tänavad, park on heas, eeskujulikus korras. Vanad hooned tuleb korda teha. Restauraatorid seavad vanalinna korda. Korras, võime minna! Mu riided olid kehvas korras. Jalgratas, pliit on korrast ära. Vanainimesed ei jõua enam aeda korras hoida. Õhtuks saadi kraana korda. Küll ma asjad korda ajan. Kas said oma paberid eile korda? Ole mureta, kõik on kõige paremas korras. Neiu seab oma juuksed korda. Seab, paneb end peoleminekuks korda. Poisiga on midagi korrast ära. Tervis, kõht sai korda, on (täiesti) korras. Närvid on pisut korrast ära. *.. ta on võtnud otsuseks oma isiklik elu korda seada. A. Beekman. || van järg, olukord, elujärg. *See'p see viga ongi meie peremeeste juures, et nad kohtasid hea korra peale ei jõua tõsta. Kiratsevad kõik.. M. Metsanurk. || süsteemipärane, mittejuhuslik esinemus, süsteemsus. Esitas oma tähelepanekud läbimõeldult, kindlas korras. Hakkasin oma materjale, kartoteeki korda seadma. *.. piklikud, madalad, räämas krohviga kasarmud ilma kindla korrata kidural nõmmel kobaras koos .. E. Tennov. *Korda luua mõttetulvas, mida uue hea teose lugemine vallandab, pole kerge. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: heakord; sõidu|korras, töökorras.
4. korras kujul, teel, viisil. a. ‹koos (ühilduva) adjektiivse täiendiga, mõnikord asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Heinategu tuleb lõpetada kiire(ma)s korras 'kiiresti'. Seda tehti tasuta, vabatahtlikus korras. Esitage oma kaebus ametlikus korras! Süüdlast karistati seadusega ettenähtud korras. b. ‹omastavalise nimisõna järel postpositsioonilaadselt›. Töö tehti talgute korras. Artikkel avaldatakse mõttevahetuse korras. Asi lahendatakse töö, kohtu korras. Tegin seda käsu korras 'käsu peale, käsku täites'.
▷ Liitsõnad: administratiiv|korras, distsiplinaar|korras, haldus|korras, kriminaal|korras, sundkorras.

kuke|poeg
kukktibu; noor täiskasvamata kukk. Kukepojad üritavad juba laulda. | piltl. *Noorukid, kes furooritsevad, et maailmas pole kindlusi, mida nad ei suudaks vallutada, .. on muidugi ennasttäis kukepojad .. O. Tooming.

kuueteistkümne|aastane
kuusteist aastat vana. Kuueteistkümneaastased noorukid. Tüdruk võis olla umbes kuueteistkümneaastane. Helmut saab suvel kuueteistkümneaastaseks.

lõvi|lakaline
lõvilakaga. Suur helepruun lõvilakaline koer. Lõvilakalised noorukid.

lõvi|lakk [-laka]
lõvi lakka meenutav (pikk) lopsakas tihe juus v. mõne looma kaela ning turja karvkate. Lõvilakaga noorukid.

mehestuma ‹37›
meheliku(ma)ks muutuma. Aega teenides poisid, noorukid mehestuvad. Hull lugu, kui naine mehestub, veel hullem, kui mees naisestub. *On mahenendki pukis / tõmm voorinaise mehestunud nägu. M. Under.

mood ‹moe, moodi 21› ‹s›

1. ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm. inimese välimuse juurde kuuluva), samuti ka tarbeesemete, ruumide, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm. laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus. Moega kaasas käima, moodi järgima, moodi taga ajama. Mood näeb ette, nõuab, dikteerib. Mood vaheldub kiiresti. Mõni aasta tagasi olid sellised kleidid, pluusid, kingad moes, nüüd on nad moest läinud, nüüd on hoopis uued moed. Moest läinud esemed. Moest läinud kaabud, lipsud, muster. Käib viimase moe järgi riides. Sellised soengud, selline meik on nüüd moes. Kas praegu on moes tume või hele mööbel? Sellised ehted lähevad võib-olla kunagi uuesti moodi. Habe on jälle moes. Biitmuusika, abstraktne kunst on moes. Suurepärane laulja, aga ta pole enam moes 'populaarne'. Kõik peavad koera, koerad on moes. Millal tuli saunsuvilate ja saunapidude mood? Inimene ei tohi olla moe ori. || ‹pl.› (moodsate rõivamudelite kohta). Uued Pariisi moed. Saksa moed on praktilised. Vanemale inimesele ei sobi ekstravagantsed moed.
▷ Liitsõnad: habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.
2. tava, harjumus, komme. Rumal, paha, vastik mood küüsi närida. Tal on veider mood omaette, iseendaga rääkida. Kust ta sellise halva, lolli moe on saanud, õppinud? Üksteise peale kaebamine ei olnud moeks. Nutt, pisarad on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Väga ootamatu ettepanek – aga see on juba kord Jaani mood! Tal on selline uhkustamise, praalimise, ilkumise mood. Varem Antsul vandumise moodi ei olnud. Ega ta seda tõsiselt võtnud, rääkis rohkem moe pärast. Mis mood see on, olgu emale vastu toriseda! See pole küll kellegi mood poole päevani sängis lesida! Kassil on mood voodis padja peal magada. Mustlase hobusel öeldakse mitmesugused vigurid ja moed küljes olevat. *.. näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood. A. H. Tammsaare.
3. olek, olemus; kuju. Vaikse, argliku, häbeliku, tasase, lahke, leebe moega neiu. Terase, asjaliku, targa, aruka moega poiss. Ausa, uhke moega isand. Naabrid on lepliku moega inimesed. Ta on kinnise loomu ja salaliku moega. Kuidagi väsinud ja haiglase moega. Ära ole nii õnnetu, hädise moega. Sa täna nii mossis moega. *.. ülituttava moega valged majad, mis eemalt püüdsid pilku, polnud lähedalt kuigi meeldivad. V. Saar. *Juba Reinu välispidine mood on isevärki: tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösinina .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: keha|mood, pinna|mood, tegumood.
4. ‹hrl. partitiivis, adessiivis v. komitatiivis koos adjektiivse täiendiga› viis, komme. Tuntuks võib saada mitut moodi, mitmel moel. Kas sa muud moodi, muul moel ei osanud seda asja ajada? Seda ülesannet saab lahendada kaht(e) moodi. Las jääb kõik vana, endist moodi. Ta püüdis igat moodi 'igati' äri ajada. Astub aeglasel, tähtsal moel. Jutustas seda lugu oma rahulikul, muhedal, asjalikul moel. Püüdsin teda ühel ja teisel, õige mitmel moel mõjustada. Mingil moel, mingi moega ta lõpuks ülikooli lõpetas. Sellest ei pääse mingil moel mööda. Sel moel, selle moega saigi temast kirjanik. Niiviisi, selle moega sa kaugele ei jõua. Ta rääkis sellest niisuguse moega, et kuulajail hakkas kõhe. Kuidas elu läheb? – Keskmist moodi. Sa pead mind aitama. – Mis moel? Nad said haledal moel, haledat moodi 'hullusti' petta. Tal vedas roppu moodi, tal oli roppu moodi 'väga ohtrasti' õnne. *Lõhnasime mõlemad koledal moel nitrolaki järele .. K. Saaber. *Elu on santi moodi [= ääretult] ebaõiglane! V. Lattik. || ‹määrsõnaga› kõnek. *Mis kuradi moodi see ometi juhtuda sai? J. Tuulik. *Igav. Pagana moodi igav ... A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: ise|moodi, kuidagi|moodi, mis|moodi, miskit|moodi, muud|moodi, naa|moodi, nii|moodi, nõnda|moodi, oma|moodi, seda|moodi, teist|moodi, üht(e)moodi; hiigla|moodi, hullu|moodi, mehemoodi.
5. ‹genitiivis täiendiga, hrl. substantiivi järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult mingit sarnasusvõrdlust: kellegi, millegi sarnane v. sarnaselt). Ta on välimuselt isa, loomult ema moodi. Pikk kuuri moodi ehitis. Mingi koera moodi loomake. Mingisugune sineli moodi mantel seljas. Kollakas vaha moodi aine. Poiss kires kuke moodi. Ta ei näe põrmugi professori moodi välja. Lõnguse moodi riides noorukid. Tahaks kord inimese moodi elada. Rukist lõigati siis veel esiisade moodi. Ta istub türklase moodi ristisjalu. Elad koos huntidega, käitu hundi moodi. Öösel sadas lund, nüüd on päris talve moodi. Jüri moodi poiss küll ei ole. See oli kangesti Joeli moodi ärbelda oma rikkusega. *.. preili Luige, üks teie moodi preili kõndis rannas kunstnik Liibusega. P. Vallak.
6. [part] liik, laad. Sõpru on mitut moodi. *Sealt kostis juba selle uut moodi pilli, lõõtsmoonika hääli .. A. Kalmus.

mootor|ratas
kahe v. kolme rattaga mootorsõiduk, mille mootori töömaht on vähemalt 50 cm³. Mootorratta esiratas, tagaratas, mootor, sadul, külgvanker, summuti. Külgvankriga mootorratas. Mootorrataste ringrajasõit. Noorukid sõidavad, kihutavad mootorratastega. Sõitis minust mootorrattal mööda. Istus mootorrattale ja kihutas linna. Mootorrattad mürisevad.
▷ Liitsõnad: krossi|mootorratas, soolo|mootorratas, tsirkuse|mootorratas, tänavasõidu|mootorratas, võidusõidu|mootorratas, võistlusmootorratas.

mootorratta|sõit
sõit mootorrattal. Noorukid armastavad mootorrattasõitu.

mutt2 ‹muti 21› ‹s›
kõnek eit. a. eakas naine. Kõik viimseni vanakesed: ätid ja mutid. Mutid müüvad väljaku ääres lilli. Ostsin ühelt mutilt sinililli. Muldvana mutt komberdab kepi najal. Ei maksa muttide jutte tähele panna. Noorukid nimetavad kolmekümneaastast naist juba mutiks. *Mutid venitavad [palvetunnis] laulda ja kõõksuvad nutta .. J. Peegel. b. abikaasa, naine. *„Eks sa, mutt, tuled ka lauda juurde,” ütles isa emale. J. Kruusvall. c. ema. Ülle kaudu saab moodsaid kingi, tema mutt on kingapoes müüja. „Ole sina vait, mutt!” ütles Kusti emale. *„Mis su vanemad selle kohta ütlesid?” – „Mutt muidugi häälitses – vanamehel olid muud huvid.” M. Seping. d. släng (naise, tütarlapse kohta). Tore tots, täitsa vahva mutt. *Helle on päris kombes mutt. Kas kavatsed ta'ga kergelt jamada? A. Valton.
▷ Liitsõnad: koja|mutt, koristaja|mutt, küla|mutt, lille|mutt, linna|mutt, maa|mutt, naabri|mutt, poe|mutt, turu|mutt, valvuri|mutt, vanamutt.

mässu|meelne
mässulise vaimuga. Mässumeelsed noorukid, luuletused.

nooruk ‹-i 2› ‹s›
noormees; alaealine; ped 16–18-aastane noor. Noorukid ja neiud. Noorukite kuritegevus. Nooruki naiivsed unistused. Nooruk pole enam laps, kuid ta pole ka veel täiskasvanu. *Puhta lapsenäoga nooruk, heledavõitu vurruädal ülahuulel .. V. Saar.

oma|enda ‹pron›

1. kasut. rõhulises asendis oma asemel; omaenese, iseoma. Omaenda jõuga, vaevaga. Kahjustab omaenda huve. Nägin seda omaenda silmaga, kuulsin omaenda kõrvaga. Kinkis mulle omaenda käega tikitud sussid. Mul on omaenda asjadegagi küllalt tegemist. See oli tal omaenda hooletus, viga. *.. vene valgekaart rüüstab siin omaenda voliga. A. Kivikas.
2. kasut. enda (ise gen.) asemel; enese, iseenese, iseenda. *Need, sõjaoludes ehkki natuke varavalminud noorukid, on juba mehed omaenda ette. O. Luts.

originaalitsema ‹37›
originaalsust taotlema, originaalne olla püüdma, omapäratsema. Suurmeister püüdis avangus originaalitseda. Noorukid tahavad oma riietuse ja käitumisega originaalitseda. Oma kunstis taotleb ta lihtsust, ei kipu originaalitsema. Armastab seltskonna ees originaalitseda.

paari|kümnene
paarikümneaastane. Vaevalt paarikümnesed noorukid. Poiss võib tal olla juba paarikümnene.

pahandus ‹-e 5› ‹s›

1. halbade tagajärgedega tegu, pahategu, kahjutegu. Rotid olid sahvris palju pahandust teinud. Lapsed, ärge tehke pahandust! Rahe tegi maal palju pahandust. Mine tea, mis pahandusi on poiss koolis jälle teinud. Pahandusega hakkama saanud noorukid. Perenaine tabas kassi otse pahanduse pealt. See marakratt on iga hetk pahanduse peale valmis. Kuidas sul see pahandus juhtus, et vaas katki läks? *„Sa sinder, kel sihukest pahandust tarvis oli!” kurjustas Traatjalg. E. Männik. *.. kutsika hooldaja peab varahommikul olema viuh! voodist väljas ja koeraga õues, et pahandus põrandavaibale tulemata jääks.. J. Aare.
2. ebameeldiv vahejuhtum, konfliktsituatsioon, kerge tüli, riid, sõnelus; pahandamine (2. täh.) Mul oli hommikul mehega pahandus. Kas sul tööl pahandusi ka on olnud? Sellest võib ainult suurt, paksu pahandust tulla. Kel seda pahandust vaja on! Meil oli siin väike pahandus lahti jäetud värava pärast. Pahandus tekkis sellest, et sa polnud luba küsinud. Kui koju läksin, oligi pahandus käes. Niisugune tegu võib neile suure pahanduse kaela tuua. Pisike pahandus paisus suureks tüliks. Iga päev tuli ette pahandust ja kaebamist. Pilapildist oleks võinud pahandus(t) tulla. || piltl ebameeldivus, õnnetus. *Lainest väljatulekuga on tegemist svertpaatidel. Seda tuleb teha sujuvalt, muidu võib tulla pahandusi. H. Lind.
3. mure, tüli(n). Puudega oli pahandust palju, enne kui nad lõhutud said. Esimestel päevadel oli kutsikaga palju pahandust. *Vähe annab see elajaloom piima, aga pahandust palju. L. Kibuvits. *Ma küll valmistan teile pahandust, aga mis sa ikka teed – süda valutab sees... A. Antson.

pika|lakaline
pika lakaga. Pikalakalised hobused. || kõnek pikajuukseline. Pikalakalised noorukid, biitnikud.

pilduma ‹pillun 42›

1. (korrapäratult) viskama, korduvalt heitma, loopima. Poiss pildus kive vette. Pildusime pambud paadist kaldale. Pildusime labidaga kruusa koormasse. Tühjad kotid pilluti autokasti. Lõkketukid pilduge jõkke. Selles jões käime ikka spinningut pildumas 'spinninguga kala püüdmas'. Ärge pilduge suitsukonisid, jäätisepabereid maha! Pildusin kiiruga riideid, asju kohvrisse. Pildus sahtli kraamist tühjaks. Kõik toakraam oli segi pillutud. Ärge pilduge asju mööda tuba laiali! Pildus tuvidele, kaladele leivaraasukesi. Pildusin läbivaadatud ajalehed hunnikusse. Võitjale pilluti lilli. Võitjat pilluti hurraatades õhku. Saunas pilluti leili ja viheldi. Noored pilluvad 'mängivad' õues palli. Kaevikusse pilluti granaate. Aknad oli puruks pillutud, kividega sisse pillutud. Noorukid pildusid tänavalaternad kildudeks. Pildusime riided seljast 'kiskusime riided kiiruga seljast'. Pildusime lumepalle vastaste pihta. Pildusime üksteist lumepallidega, käbidega, samblatuttidega. Poisid pilluvad koera kividega. Ta pilluti kividega surnuks. Esinejat pilluti tomatite ja mädamunadega. Lennukist pilluti pomme. Härg pildus sõrgadega liiva. Hobuste kabjad pildusid lumekamakaid, pori. Mööda sõitvad autod pildusid jalakäijaid poriga. Lained pilluvad laeva küljelt küljele. Tuul pildus lehti, tuhkjat lund vastu akent. Lained pilluvad vahtu kõrgele. Keema hakanud pada pildus vahtu tulle. Vaigused halud praksusid ja pildusid sädemeid. *Ülevalt müüriservalt pilluti aga kogu aeg suuri kive neile [= ründajatele] kaela.. E. Kippel. | ‹impers.› *.. lõpmata soe ilm ja müristas ning pildus välku. J. Vahtra. | piltl. Toomingas pillub uimastavat aroomi kõikjale. Sügis pillub värve üle metsa ja maa. Endised väärtused olid kõik segi pillutud. *Rõõmukiiri minu meel / pillub kõikjale mu teel! A. Haava. *.. on tuulte pilduda olnud / aastasadasid eestlaste hõim. P. Rummo. || hrv lükkama, tõukama. *Ning tugevate küünarnukkidega ühte ja teist kõrvale pildudes raius ta endale teed. A. Gailit. || hrv paugutades, prõmmides kinni virutama. *Ja kaunikesti närvlik on Essi täna hommikul. Ta pillub uksi ning sorib sahtlites.. L. Tigane.
2. mingi kehaosaga järske liigutusi tegema. Tantsijannad pildusid jalgu kõrgele. Mees jooksis kätega pildudes värava poole. Pildus tantsides käsi ja jalgu. Haige rabeles jalgadega ja pildus pead. Tüdruk pildus oma juuksekahlu kärsitu pealiigutusega silme eest. Hundiratast pilduma. Rahutu hobune pildus peaga, pildus pead selga. Kits jooksis taguotsa pildudes karjale järele. Lehm jooksis jalgu kahele poole pildudes. Harakas kädistas ja pildus saba. *.. haige hakkas end [= oma keha] küljelt küljele pilduma ja avas viimaks silmad. A. Jakobson.
3. helki, kiiri, sädelust levitama. Sädemeid pilduv kalliskivi. Kastetilgad rohul pildusid kiiri. Päikesekiiri pilduv 'peegeldav' merepind. *Vaikne merepeegel oli peaaegu valge, ainult loojangu all pildus punakuldseid helke. E. Tennov. || piltl (teat. laadi tunnet väljendava silmavaate kohta). Naise silmad hakkasid kelmikaid sädemeid pilduma. Mehe vihased pilgud pilluvad sädemeid. Ta käed tõmbusid rusikasse, silmad pildusid välke, tuld.
4. (sõnade, väljenduste kohta:) loopima, puistama, (korduvalt) heitma. Pillub niisama tühje sõnu, millest pole kasu. Ära pillu nii kergelt raskeid süüdistusi. Pildus kergekäeliselt tühje lubadusi. Sai hoo sisse ja pildus sõnu nagu käisest. Milleks pilduda ülespuhutud fraase! Pildus vaimukusi nagu ikka. Ta on osav komplimente pilduma. Julius on nobe teravusi pilduma. Vihastas ja hakkas ähvardusi pilduma. Meile pilluti näkku kõige hullemaid nimetusi. Meid hakati teravate sõnadega pilduma. *„Sa naeruvääristad neid [= mehi]! Pillud neid poriga!” karjus Alkibiades. L. Metsar (tlk). *Ja siit kui sealt pilluti Andresele järele küsimusi, mille varjult piidles ilmne kahjurõõm.. A. Jakobson.
5. raiskama, pillama (5. täh.) *Kust sa selle raha võtad, mida sa nõnda pillud? A. Jakobson. *.. mees ei tohi olla raiskaja, kes pillub mõtlematult raha kahele poole. L. Tigane.

punkar ‹-i, -it 2› ‹s›
punkmuusika v. -moe harrastaja. Punkarite ansambel, laulud. Poisist sai punkar. Punkari välimusega noorukid. Punkarite kogunemiskohad. Juuksed püsti nagu punkaril!

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põletav ‹-a 2›

1. (< partits põletama). Valusasti põletav leek.
2. ‹adj› aktuaalne, olulise tähtsusega; kiiret lahendust nõudev. Ajastu põletavad päevaküsimused. Konverentsil rääkisid haridusjuhid kõige põletavamatest probleemidest. || erutav. *Sõjakäigud lõunasse olid ju kõige põletavamad uudised. Nendest kõneldi lugusid, nendest unistasid noorukid.. B. Kangro.
3. ‹adj› väga suur, hirmus, terav. Politseis tuntakse põletavat puudust väljaõppinud meestest. Kelle poole pöörduda põletavas rahahädas?

raskesti ‹adv›

1. tugevasti, kõvasti, raskelt; väga. Ordumeistri väed said raskesti lüüa. Tartu sai sõjas raskesti kannatada. Õhtupoolikul hakkas raskesti sadama. Mõni mees oli päris raskesti purjus. Ta hingeldas, lõõtsutas raskesti. Teda on raskesti solvatud. Nad on omavahel raskesti tülis. Nüüd oled küll raskesti eksinud. Iseäranis raskesti mõjus talle ema surm. Issand, miks sa karistad mind nii raskesti! *Kuningas oli kohale sõitnud .. suure väesalga eesotsas, kõik raskesti sõjariistus. B. Kangro. || (magamise kohta:) sügavalt. Täna öösel magasin raskesti. Olin väga väsinud ja jäin kohe raskesti magama.
2. rohke vaevaga, raskustega, mitte kergesti; raskelt. Raskesti läbitav maastik, soo. Mäekuru on raskesti ületatav. Linnused ehitati tavaliselt raskesti ligipääsetavasse kohta. Raskesti haritav maa. Plaan on hea, aga raskesti teostatav. Raskesti kasvatatavad lapsed, noorukid 'kõurikud'. Tekst, käekiri oli raskesti loetav. Haige hingas raskesti, vaevaga. Viga on raskesti märgatav, ülesleitav. Raskesti seeditav toit. Ekseem allub raskesti ravile. Raskesti lahustuvad ained, ühendid. Raskesti süttiv aine. Uks käib hirmus raskesti.
3. (haigestumise, haavade ja vigastuste kohta:) tõsiselt, (elu)ohtlikult, raskelt. Isa on väga raskesti haige. Ants jäi külmetusest raskesti haigeks. Ta haigestus raskesti kopsupõletikku. Sai juba esimeses lahingus raskesti haavata. Sai liiklusõnnetuses raskesti vigastada.

seks|film
seksifilm. Noorukid kipuvad seksfilme vaatama.

stereo|makk
kõnek stereomagnetofon. *Taamal aga mängisid stereomakid, tantsisid iseteadvad noorukid.. T. Kallas.

südant võtma ~ saama

1. millekski julgust koguma v. julge(ma)ks muutuma; julgema, söandama. *Ka taanlased, nähes nüüd abiväe päralejõudmist, võtsid uuesti südant ja hakkasid kõvasti peale suruma. E. Kippel. *Viimaks Kaljupulk saanud südant minna julgele hundile ligemale. M. Raud.
2. isekust v. tõrksust koguma. Vanemate järeleandlikkusest võtsid, said noorukid aina südant. *Nõnda on Eberhard südant võtnud, laisaks ja hooletuks õppinud. E. Vilde.

tagi2 ‹11› ‹s›
kõnek lühike jakk v. jope. Needitud tagides noorukid.
▷ Liitsõnad: nahk|tagi, teksatagi.

ligi tikkuma

1. kellegagi kurameerima tikkuma, ligi ajama. Tänaval hakkas mulle üks võõras mees ligi tikkuma. Purjus noorukid tikkusid tüdrukutele ligi.
2. kallale tikkuma, võimust võtma kippuma. Kärbsed tikuvad ligi. Külm, hirm, vanadus tikub ligi. Nohu tikub ligi.

tuli|päine
uljas, ettevõtlik, hulljulge. Mõtlematud tulipäised noorukid. Mees oli äge ja tulipäine. Isegi kõige tulipäisemad ei toetanud ettepanekut. Tulipäine tormamine.

täis|mees
(tugevuselt, arukuselt jne.) mehe mõõtu mees, täiskasvanud mees. Tulid noorukid, täismehed ja vanad taadid. Vesi ulatub siin täismehelgi üle pea. Kasvav laps sööb täismehe üle. Võttis pudelist täismehe lonksu. Tuli täismehe eest väljas olla. Polnud tast täismeest kunagi. *Mis poiss see enam: täismees juba, lõua otsas habemetüügas, hõõguv sigaret suus .. M. A. Raun. *Üheteistkümneaastane poiss on juba täismees, nagu isa alati oli öelnud. A. Tulik.

vaimutsema ‹37›
ütlustes pingutatult vaimukas olema. Noorukid hindasid vaimutsedes mööduvaid tütarlapsi. Mind tüütas meeste vaimutsev loba. *Keegi püüdis äsja vaimutseda, ütles, et kevadöö pole kaugeltki hommik, olevat värskem. V. Vahing.

valmis ‹adv indekl. adj›

1. (millegi kohta, mis tegemisel viiakse v. on viidud vajalikku lõplikku seisu, täielikku soovitud olukorda); ant. pooleli. Uus maja, haigla saab varsti valmis. Pooleldi valmis maja. Karjalaut pole veel täiesti valmis. Sügisel jõuti üksnes vundament valmis teha. Remondiga ei jõutud valmis. Sepp tagus adratera, vikati valmis. Rätsep lubas tänaseks ülikonna valmis teha. Oota vähe, lõunasöök saab kohe valmis. Tegi külalisele diivanile aseme valmis. Lootis augusti lõpuks näidendi valmis kirjutada. Magistrant ei jõudnud väitekirja tähtajaks valmis. Valmis käsikiri ootab trükkiminekut. Kirjutas kirja valmis ja pani ümbrikusse. Fotograaf tegi ka kohe pildid valmis. Oli mitu vemmalvärssi valmis vorpinud. Seaduseelnõu oli juba valmis. Ise suur poiss, aga ema peab sulle kõik ette ja taha valmis tegema 'kõik ära tegema'. || kõnek (lause lõpul üksnes kokkuvõtva v. rõhutava sõnana). *Kui kaebusi väga palju tuleb, siis kolib teise kohta üle – ja valmis. R. Roht. *.. mõned ööd võivat ma ka siin ära magada, mis siin ikka, õlekott põrandale ja valmis. I. Talve.
▷ Liitsõnad: poolvalmis; trükivalmis.
2. väljakujunenud; tõeline, täielik, päris. Oli ikka lapseeas, aga nüüd juba valmis neiu. Tegi ülikooli läbi ja on nüüd valmis advokaat. Käis kursustel ja on nüüd valmis traktorist. Valmis poliitik, võitleja. Ta on vana mees, varsti rauk valmis. Kui ta viina võtab, siis on püsti loll valmis. *.. ja kui ta sellest [palavikust] paranes ja naasis oma esimeselt Prantsusmaa-reisilt, oli ta valmis ateist. J. Aavik (tlk). || lõplik, lõpliku kuju omandanud. Valmis valemite ja üldiste reeglitega ei jõua elus kaugele. Teoses ei pakuta valmis lahendusi. Valmis hinnang, arvamus. Otsus sai peagi valmis – tuleb sõita. *On aeg tegutseda. Siis, kui uus kord on valmis ja kõik kätte võidetud, siis on hilja kaasa lüüa. V. Gross.
3. (sisemiselt) seesuguses olukorras, kus ollakse kohe hakkamas mingit tegevust, ülesannet sooritama. Sõdurid olid valmis lahingut vastu võtma. Korrakaitsjad peavad olema valmis tegevusse astuma. Poiss oli valmis iga hetk põgenema, pakku sööstma. Koer oli valmis läheneja kallale kargama. Mehed olid võitluseks, stardiks valmis. Oli peagi riides ja väljaminekuks valmis. Meil on veerand tundi aega, sea, pane end valmis! Valmis olla, kohe stardime! Valmis mehi mul selleks ülesandeks ei ole. Kahtlasi inimesi on liikvel, tuleb olla kõige vastu, kõigeks valmis. Hoidke end selle mehe eest, ta on iga alatuse peale valmis. See poiss on igaks vembuks valmis. Noorukid olid täis idealismi ja valmis suurteks tegudeks. Ta on valmis selle eesmärgi nimel kas või nahast välja pugema. Vaim oli küll valmis, kuid liha nõder! *Sõdur peab alati valmis olema! Sõda on täis ootamatusi! J. Peegel.
▷ Liitsõnad: haarde|valmis, hüppe|valmis, kaitse|valmis, löögi|valmis, mineku|valmis, oote|valmis, reisi|valmis, stardi|valmis, sõidu|valmis, sõja|valmis, teenistus|valmis, tegevus|valmis, töö|valmis, võitlusvalmis.
4. soostuv, nõus millegagi; midagi tegema kalduv. Olen valmis teid oma autoga linna viima. Ta oli peaaegu valmis meiega kaasa tulema. Poiss oli meelsasti valmis poodi minema. Keegi laevakapten oli valmis poisse oma teenistusse võtma. Vananev peretütar oli valmis isegi sulasega abielluma. Pärijad olid valmis omavahel kokku leppima. See mees on alati valmis abistama, hädalisi aitama. *.. see mees meeldis mulle nii väga, et tema pärast oleks ma valmis ükskõik mis tegema. A. H. Tammsaare. *Olen kahesaja krooni eest igale tööle valmis! U. Masing.
▷ Liitsõnad: abivalmis.
5. tulevaseks kasutamiseks v. võimalikuks tarviduseks ette valmistatud, vajalikku korda seatud. Transpordilennuk laadungiga seisis õhkutõusmiseks valmis. Tõld, auto, hobune oli ukse ees teeleminekuks valmis. Seab vankri, niidumasina, tööriistad homseks valmis. Asetas toidunõud, road lauale valmis. Suhkur on kilostesse kottidesse valmis kaalutud. Peeneks lõhutud pliidipuud seisavad kööginurgas valmis. Saun on köetud, vesi ja vihadki valmis. Maa on külviks valmis 'selliselt ette valmistatud, et võib külvata'. Tuletõrjevahendid peavad alati valmis olema. *Sisseoste tegi ta raha eest, mis sõtse oli ise talle rahakotti valmis pannud. M. Traat. || (millegi eelnevalt kavatsetavaga ühenduses). Kavatseb linnameheks hakata, töökoht ja kortergi valmis kuulatud. *.. teevad laenu ja ostavad külvimasina, mille noorem Toots juba varemini valmis vaadanud. O. Luts. *Enne tuleb ikka pruut valmis vaadata, siis alles muid plaane pidada. M. Talvest.
▷ Liitsõnad: mere|valmis, mineku|valmis, reisi|valmis, sõiduvalmis; laske|valmis, võttevalmis.
6. kõnek surnud. Kuul sattus pähe ja valmis ta oligi. Arvati, et ta on valmis, aga oli ainult minestuses. Lõi pea kukkudes ära ja oligi valmis. Kass käuksatanud korra hoobist ja olnudki valmis. *Nägu must [mehel], silmad pahupidi – valmis mis valmis! V. Saar.

vandaalitsema ‹37›
kultuuri- vm. varasid hävitama, lõhkuma. Protestivad noorukid vandaalitsesid tänavail.

viina|nälg
suur viinaisu, viinahimu. Viinanälg ajas mehe poodi. Viinanäljas noorukid.

vältel ‹postp› [gen]
kestel, jooksul. a. mingi ajaühiku algusest lõpuni. Viimase aasta vältel. Paari sajandi, aastakümnete vältel. Pikkade tundide vältel lasime kätel käia. Terve suve vältel ei sadanud. Kõik juhtus sekundi murdosa vältel. Raamatu väärtus pole aja vältel kahanenud. b. millegi toimumisega üheaegselt, senikaua kui midagi toimub. Kogu õhtusöögi vältel lobiseti lõbusalt. Mängu vältel ei löödud ainsatki väravat. Kuuajaliste õppuste vältel jõudsid noorukid omavahel sõbruneda. Liigirikkus on välja kujunenud evolutsiooni vältel. Vaatas ema äraoleku vältel nooremate laste järele.