[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

nobe ‹-da 2› ‹adj›
kärme, kiire, väle, vilgas. Nobe neiu, perenaine. Talus käis nobe töö, askeldus. Tüdruk oli tööle nobe, nobe tööle. Tal on nobedad liigutused, käed, jalad. Olime nobedad jooksma, askeldama, marju noppima. Näputöös, näputööd tegema on ta minust nobedam. Neiu oli nobe kui nirk. Kass on nobe hiiri püüdma. Suitsupääsuke on nobe lendaja. Hobune astus nobeda sammuga, nobedal sammul. Nobeda sulega kirjamees. Eideke oli nobeda jutuga, keelega, suuga. Ta on nobe teisi taga rääkima, hukka mõistma. Andis küsimustele nobedad vastused. Heitis tulijale nobeda pilgu ja töötas edasi. Kantseleist kostis kirjutusmasina nobedat klõbinat. Vagunirataste nobe kolksumine. Nobedad kiirpaadid kihutavad edasi-tagasi. Kes noorelt nobe, see virk vananagi. *.. [uks] käib nii kähku kinni, et ainult noor ja nobe inimene võis läbi lipsata. L. Hainsalu. *Vesi, nobe, kuhu sa ründad? M. Under.