[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

nina|pidi ‹adv›

1. ninast, ninaosast kinni (hoides); nina ees, ninaga kuhugi sisse v. kuskil sees, millegi vastu jne. Pullil on rõngas ninas, teda talutatakse ninapidi. Paat jooksis ninapidi kaldasse (kinni). Vaata, et sa ninapidi ukse vahele ei jää. Auto oli ninapidi vastu posti. Traktor oli ninapidi kraavi vajunud. Lapsed vahivad, ninapidi vastu aknaklaasi. Ära ninapidi vastu ust jookse. Kui vasikas ei oska ämbrist juua, tuleb ta ninapidi piima sisse suruda. *.. samasugune rebasenahk saba- ja ninapidi käes rippumas. M. Raud. *Pidime ninapidi mehekõrgustesse nõgestesse kukkuma. E. Krusten.
2. (ninaga, näoga) millelegi v. kellelegi õige lähedal(e). Jaan on alati ninapidi raamatus. Aiatööl ole kogu aeg ninapidi mullas. Kooliõed said üle hulga aja ninapidi kokku. Vabal ajal tahaks üksi olla, tööl oleme nagunii päev läbi ninapidi koos. *Päikese loojaku ajal olid rebane ja hunt kopli juures jälle ninapidi koos, ootasid hobust, pidasid sõjaplaani. A. Jakobson. || (tüütult, sobimatult juures v. lähedal olemise kohta). Lapsed on igal pool ninapidi juures. Ma ei saa kirjutada, kui teine vahib ninapidi juures, kui kõik on ninapidi mu ümber.

ninapidi vedama
petma, tüssama. Ta on hirmus lihtsameelne, ei saa aru, kui teda ninapidi veetakse. Kas ta räägib tõtt või püüab mind ninapidi vedada? Ära lase end ninapidi vedada.