[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

just ‹adv›

1. antud ajamomendil v. sellest pisut varem; nüüdsama, äsja, alles, parajasti. Jõudsin just koju. Tahtsin just välja minna. Olin just magama jäämas, kui telefon helises. Puud on just lehte läinud. Päike oli just tõusnud. *Tohin ma teile kohvi pakkuda? Keetsin endale just. P. Kuusberg.
2. (rõhutab, tõstab esile, kinnitab midagi:) nimelt, täpselt, otse. Just nimelt. Just nii, nõnda, niiviisi, niisama, samuti. Just vastupidi. Just praegu, nüüd, siis. Just siin, seal. Just niisugune, samasugune. Sind me just ootasimegi. Just täna ei ole mul aega. Tuled just parajal ajal. Kool asub just suure tee ääres. Kõiges oled just sina süüdi. Siis just oleks teie abi vaja. Ei tea, mis just teda pahandas. Tee, kuidas just ise soovid. Kuidas see lugu just oli? || otseses kõnes väljendab nõusolekut kaaslase jutuga, annab esitatud küsimusele jaatava vastuse. Oled sa minuga nõus? – Just. *„Tegid temast [= nöörist] silmuse ja mina läksin sisse,” naeris Mari. „Just!” kiitis Juss. A. H. Tammsaare. | just nagu justkui. Laps keerutas just nagu vurrkann toas ringi. See asi oli mul just nagu peoga meelest pühitud. Käed on sul külmad just nagu jäätükid.
3. (pehmendab öeldavat, vähendab väite, soovi vms. kategoorilisust:) eriti, nimetamisväärselt; päriselt, päris, lausa. Ega see lugu just kiita ole. See pole just kerge töö. Ta pole just töökas mees. Seda just öelda ei saaks. Nii ei maksaks just arvata. Ei tea, kas ta just kuri on. Kas said aru? – Mitte just kõigest.
4. kasutatakse tingimuslauses juhtumisi võimaliku olukorra märkimisel. Kui just aega on, lähen kinno. Eks ma tule, kui just kutsutakse. Kui ei saa just korvitäit, siis kastme jao seeni leian ikka.

looma ‹luua, lõin 40›
midagi (üldse v. antud juhul uut) tekitama; millegi tekkimise, toimumise v. olemasolu põhjuseks olema
1. (subjektiks üldisem, inimesest sõltumatu, tihti impersonaalseks jäetav tegur). Alguses loonud jumal taeva ja maa. Kõik jumala loodud loomakesed. Maavarad on loodus loonud. Inimene on loodud meheks ja naiseks. Niimoodi on Loojast loodud, saatusest määratud. Uss on loodud roomama, lind lendama. Kes laisaks loodud, sellest virka ei kasvata. Ta on juba niisugune targa peaga loodud. Ta ei ole küürakaks loodud, vaid pärast jäänud. Ta on näitlejaks loodud, loodud näitleja. Ta on loll loodud, loodud loll. Niisugust meest, kes temast jagu saaks, pole veel maa peale loodud. Ants ja Mall läksid lahku, ju polnud nad siis teineteisele loodud. Jonn on jumalast loodud. Kui jumal loob lolli, siis loob lollile ka molli. *Kui te surmaks olete loodud, siis surete .. J. Peegel. *Eestlane olen ja eestlaseks jään, / kui mind eestlaseks loodi. J. Leesment. || loodud ‹atribuudina› kõnek looduslik, loomulik. Reejalased painutati loodud kõverusega puust. Kas ta juuksed on loodud värvi või pleegitatud? Kleit ümber keha nagu loodud nahk. Iga asi tuleb omal loodud ajal. Elu läheb oma loodud rada. Allaneelatud nööp tuli loodud teed kõhust välja. Loodud moel, kombel. || nagu loodud väga sobiv v. paras; väga sobivalt. Need saapad on mulle nagu loodud. See vaas on roosidele nagu loodud. Välu on laagriplatsiks nagu loodud. Kunsthambad istuvad suus nagu loodud. Kuidas sobib? – Nagu loodud! || ‹impers.› (uue Kuu-tsükli algamise kohta). Millal, mis päeval uus kuu luuakse? Kuu loodi vihmaga, tuleb pikka sadu. Kui kuu kõrgele luuakse, tulevat külma.
2. (subjektiks inimene, tema vaimne või kehaline tegevus). Vaimseid ning ainelisi väärtusi looma. Kui palju poeeme on loodud armastusest! See kunstnik on loonud peamiselt natüürmorte. Näitleja on loonud unustamatuid lavakujusid. Rahvasuu on loonud temast lausa legende. Einstein lõi relatiivsusteooria. Ingmar Bergmani loodud filmid. Laboratooriumides loodud tehiskiud. Inimene loob üha uusi masinaid. Oma tööga loodud jõukus. Loov töö, tegevus, fantaasia. || (teat. töödega seotud väljendites). Heinasaod veeti kokku ning hakati kuhja looma. Kangast looma 'kangast käärima; lõimelõngu kangaspuudele panema'. Sukka, kinnast looma 'kudumise alustamiseks silmuseid varrastele tegema'. Mitu silma tuleb meeste kindale, kindaks luua? || midagi asutama, rajama, ellu kutsuma. Aafrikas luuakse üha uusi riike. Noored asusid endile uut kodu looma. Poeg kavatseb naise võtta, oma perekonna luua. Luuakse uusi ühinguid, seltse. Loodi uus asutus. || mingit olukorda v. vahekorda esile kutsuma. Sidemeid, suhteid, kontakte looma. Püüab üldises segaduses korda luua. Noortele tuleb luua võimalused edasi õppida. Luksusvagunites on reisijatele loodud kõik mugavused. Jaan oskab luua mulje, et on arukas mees. Võõrustaja oskas seltskonnas meeleolu luua. Meil ei õnnestunud oma baasiga raadiosidet luua.
3. (subjektiks miski:). a. esile kutsuma, tekitama, kujundama. Küünlavalgus loob hubase meeleolu. Koduseinad loovad turvalise tunde. Külmetamine loob soodsa pinna haigestumiseks. Valgus loob varje. Ahjupaiste lõi nägudele punaka helgi. Kuu lõi järvele heleda valgusvöödi. *Öises pimeduses armastas ettekujutus vargsi luua pilte: kuskil lähedal on maa .. J. Parijõgi. b. õisikut vm. taimeosi moodustama. Oras hakkab kõrt looma. Vili hakkab looma, loob. Rukis loob pead, tera. Kaer loob juba pöörist. Kas nisu on juba loonud? Nädal-poolteist pärast suve algust hakkavad kõrrelised heintaimed looma. *Ja juhtubki vilu suvega, et kurk on sügisel ikka alles õitsemiseas, ei mõtlegi vilju looma hakata. H. Kiik.
4. ‹impers.› kõnek lahendusele, heale mõttele tulema; taipama (hakkama). Paneme pead tööle, ehk kellelgi loob. Mul pole ülesanne veel valmis, aga midagi juba loob. Ma ju seletasin sulle – kas sul ikka veel ei loo?

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!