[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

müts ‹interj adv›
annab edasi millegi (pehme ja raske) kukkumise v. põrkamise heli. Kott langes käest müts põrandale. Pall käib, põrkab müts ja müts vastu seina. Müts, müts kukuvad kapsapead konteinerisse.

müts ‹-i 21› ‹s›
ka etn suhteliselt lihtsa tegumoega (pehme) peakate. Heegeldatud, kootud mütsid. Barett ja soni on mütsid, kaabu on kübar. Kabi-, muru-, pottmüts jt. etnograafilised mütsid. Nokaga, sirmiga, tutiga müts. Läkiläki on karusnahkne kõrvadega talvemüts. Mütsi põhi, äär, vooder. Vormimütsid on moes: igal koolil, laulukooril, orkestril oma müts. Jaamakorraldaja, miilitsa punase randiga müts. Saksa ohvitseride kõrged mütsid. Tadžiki müts tübeteika. Müts kuklas, silmadel, viltu ühe kõrva peal. Kannab jahtklubi mütsi, käib jahtklubi mütsiga. Seisab alandlikult ukse kõrval, müts peos, näpus. Paneb, surub mütsi pähe. Võtab, kahmab mütsi peast. Suvel käiakse (ilma) mütsita, talvel olgu müts peas. Võta müts maha, kes siis mütsiga söögilauda istub! Pilluti juubeldades mütse õhku. Teeme korjanduse, paneme mütsi ringi käima. Sel mehel on viga mütsi all 'peas, arus'. Tal on müts pea küljes kinni, pea külge kasvanud, munad mütsi all 'ei võta mütsi peast'. Müts on mehe au. Mütsiga antakse ja mütsita käiakse kätte saamas. Narri meest, ära narri mehe mütsi. || piltl (millegi mütsi meenutava kohta). Sadas pehmet lund, aiapostid said valged mütsid. Mäetippude igilumised mütsid. Valge kihiseva mütsiga õllekruusid.
▷ Liitsõnad: karakull|müts, karusnahk|müts, karva|müts, kährik|müts, naarits|müts, nahk|müts, samet|müts, veluur|müts, viltmüts; kabi|müts, kapuuts|müts, kõrvik|müts, lodu|müts, mundri|müts, muru|müts, nokats|müts, nokk|müts, nupp|müts, pigi|müts, pott|müts, rumm(ik)|müts, soni|müts, sukk|müts, tuttmüts; suve|müts, talvemüts; kapteni|müts, kasaka|müts, koka|müts, lenduri|müts, madruse|müts, narri|müts, ohvitseri|müts, piiskopi|müts, päkapiku|müts, sohvrimüts; kooli|müts, ranna|müts, supel|müts, suusa|müts, suveniir|müts, ujumis|müts, vanni|müts, vormi|müts, värvi|müts, öö|müts, üliõpilasmüts; jää|müts, lume|müts, vahumüts; unimüts.

müts ‹-u 21› ‹s›
vastu suhteliselt pehmet pinda kukkumisest, põrkamisest v. löömisest tekkiv lühike kõlatu müra, mütsatus, mütsak (1. täh.) Mis mütsud need käivad? Pesutõlvade mütsud. Kostis kukkumise müts. *.. labidatäis teise järel maandus mütsuga seal, kust veel tõusis [põlengu] suitsu. V. Beekman. || sellist heli tekitav, mütsatav hoop. Kui laps toitu hingekõrisse tõmbas, anti talle müts selga. Sai lumepalliga mütsu pähe, vastu pead.

mütsiga lööma
huupi, umbropsu v. asja mitte tõsiselt võttes tegutsema. Vastasmeeskond on tugev, neid ei saa mütsiga lüüa, ära ikka mine neid mütsiga lööma.

[kellegi, millegi ees] mütsi maha võtma, müts maha
(austuse, tunnustuse avaldamise kohta). Müts maha mehe töökuse ja visaduse ees! Eesti rahvaluulekogude ees võtavad suurrahvadki mütsi maha.

oma mütsi ära sööma
(väljend millegi sellise kohta, mida rääkija täiesti võimatuks peab). Ma söön oma mütsi ära, kui täna vihma tuleb. Lubas oma vana mütsi ära süüa, kui Jaan peaks kaotajaks jääma.

ühe mütsi all, ühe mütsi alla

1. ühes nõus, mestis; ühte nõusse, mesti. Nad hoiavad kokku, on ühe mütsi all. Neid mehi ühe mütsi alla ei saa, ei vii.
2. (üheskoos, samalaadsena käsitlemise v. hindamise kohta). Mõisnikega ühe mütsi all käsitleb Vilde ka pastoreid.