[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõnus ‹-a 2› ‹adj›

1. mõnu (1. täh.) valmistav, mõnu pakkuv; meeldiv. Mõnus tunne kehas. Mõnus väsimus, surin, rammestus kontides. Istub mõnusas asendis, poosis. Mõnus on rannaliival peesitada. Omaette toas on mõnus tööd teha. Temaga on mõnus vestelda. Midagi mõnusamat on raske ette kujutada. Mõnus ajaviide. Täna on mõnus ilm. Mõnus jahe õlu, kali. Mõnus soolane suutäis. Raadiost tuli mõnusat muusikat. Kusagilt tuleb mõnusat sirelilõhna. Enesetunne on täna üsna mõnus. || mugav. Mõnus korter, majake. Pehmed mõnusad kingad. Sain hästi istuva mõnusa ülikonna, kleidi. Tee endal istumine, olemine mõnusaks! || lahe, muhe, sõbralik. Mõnus taat, vanahärra. Mõnus reisi-, vestluskaaslane. Igati mõnus, mõnusa olekuga inimene. Alati on tal mõnus muhelus näol, alati on ta mõnusas tujus. Tal on ikka mõnusaid jutte, ütlemisi. Ole mõnus! '(hüvastijätuvormeleid:) ela hästi'.
2. van sobiv, kohane, hea. Sain sinult mõnusat nõu, õpetust. *Et esseksi sead ka meie maale mõnusad on, võin ma ise tunnistada .. C. R. Jakobson. *Mõnikord tuleb inimesel mõnus mõte kogemata tuulest; nii sündis ka siin. F. R. Kreutzwald.