[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aaloe|kanep
mõne aaloe liigi lehtedest saadav kiudaine. Aaloekanepist vaibad, köied.

aeg-ajalt ‹adv›

1. mõne aja tagant kordudes; vahetevahel. Aeg-ajalt kostis kauget kõuekõminat. Aeg-ajalt poetasin mõne märkuse teiste jutu vahele. Aeg-ajalt käis järvel kalapüüdjaidki. Kuu tuli aeg-ajalt pilve tagant välja.
2. van pikkamööda, vähehaaval. *Aeg-ajalt kasvas Nuia alev, sinna ehitati kivist vene kirik, preestri ning köstrite eluhooned, koolimaja. A. Kitzberg.

agentuur ‹-i 21› ‹s›

1. ajakirjandusele uudiseid, informatsiooni hankiv organisatsioon. Uudiste agentuur.
▷ Liitsõnad: informatsiooni|agentuur, teabe|agentuur, teadete|agentuur, telegraafiagentuur.
2. mõne asutuse kohalik esindus, osakond vms. Kindlustusseltsil oli agentuure paljudes linnades.
▷ Liitsõnad: kindlustus|agentuur, posti|agentuur, reklaami|agentuur, sideagentuur.
3. (luure)agentide võrk, nende organisatsioon. Ameerika salaluure agentuur paljastas kavatsetava terroriakti, teatas terrorirühmituse tabamisest. | piltl. Agentuur töötab hästi: ülemusel on varsti teada, mis alluvad temast räägivad.
▷ Liitsõnad: luureagentuur.

ammoniit2 ‹-niidi 21› ‹s›
tehn ammooniumnitraadi (ammooniumsalpeetri) ja mõne teise lõhkeaine (hrl. trotüüli) mehaaniline segu

apoteoos ‹-i 21› ‹s›

1. kangelase, valitseja jumalustamine ning sellega seotud kombetalitus Vana-Kreekas ja -Roomas
2. mõne sündmuse, isiku v. idee (avalik) ülistamine. Poeem on apoteoosiks revolutsioonile.
3. etenduse, kontserdi vms. pidulik lõpp-pilt v. osa, milles ülistatakse rahvast, kangelast, õigluse võitu jne. Ooperi, filmi apoteoos.

armee|korpus
sõj üld- ja eriväeliigi üksustest koosnev operatiivkoondis mõne riigi relvajõududes

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

au|kodanik
teenekale isikule mõne linna (v. riigi) poolt lugupidamisavaldusena antav aunimetus

bensoe|vaik
keem stüüraksi (teat. troopilise lehtpuu) mõne liigi lõhnav vaik, mida kasutatakse parfümeerias, meditsiinis, samuti viirukina

blokaad ‹-i 21› ‹s›

1. linna, sadama, väegrupi jne. täielik sissepiiramine hävitamise v. alistumisele sundimise eesmärgil; sellise isoleerituse seisukord. Leningradi blokaad. Vaenlase blokaad murti läbi. Neil õnnestus blokaadist läbi murda. Palju inimesi hukkus blokaadis.
▷ Liitsõnad: maa|blokaad, mere|blokaad, õhublokaad.
2. poliitiliste, majanduslike jt. abinõude v. sõjalise jõu rakendamine mõne riigi v. riikide rühma isoleerimiseks
▷ Liitsõnad: kontinentaalblokaad.
3. füsiol med mõne elundi v. elundite süsteemi tuimastamine v. talitluse ajutine katkestamine
▷ Liitsõnad: novokaiin|blokaad, südameblokaad.

dotatsioon ‹-i 21› ‹s›
maj riigieelarvest assigneeritav toetus, pealemakse, näit. kohalike eelarvete tasakaalustamiseks v. mõne ettevõtte v. organisatsiooni plaanilise kahjumi katmiseks. Riiklik dotatsioon. Dotatsiooni saama. Dotatsiooni andma, määrama, maksma.

eksotism ‹-i 21› ‹s›
keel mõne teise rahvaga seotud meil haruldane keelend

elatus|tase
maj rahva v. mõne rahvastikurühma aineliste ja vaimsete vajaduste rahuldamise üldine keskmine tase. Kõrge, madal elatustase. Elatustaseme tõus, langus.

elundi|doonor
doonor, kes loovutab siirdamiseks mõne oma elundi (eluajal v surmajärgselt). Tahab pärast surma olla elundidoonor. Elundidoonori kaart.

entsüklopeedia ‹1› ‹s›
süstemaatiline teaduslik teatmeteos kõikide erialade v. mõne eriala kohta. Suur Prantsuse entsüklopeedia. Eesti entsüklopeedia. Keemia entsüklopeedia. | piltl. Balzac'i „Inimlikku komöödiat” võib pidada tolleaegse prantsuse ühiskonna elu entsüklopeediaks.

epolett ‹-leti 21› ‹s›
‹hrl. pl.› sõj mõne riigi ohvitseride, kindralite ja admiralide paraadvormi pael-, narmas- vms. ehisega õlak

eri|osakond
eriliste, spetsiaalsete ülesannetega osakond asutuses v. ettevõttes; sõj vastuluureorgan mõne riigi relvajõududes

ettevalmistus|osakond
töötavaid noori kõrgkooli astumiseks ettevalmistav osakond mõne õppeasutuse juures. Tartu Ülikoolil oli kunagi ettevalmistusosakond.

ferro|sulam
tehn raua sulam mõne teise elemendiga

frank1 ‹frangi 21› ‹s›
Šveitsi, mõne Aafrika riigi, varem ka Prantsuse ja Belgia rahaühik. Frangi kurss. Vahetas margad frankideks.

fuuga ‹6› ‹s›
muus ühe v. mitme muusikalise teema imitatsioonil ja kontrapunktilisel töötlusel põhinev polüfooniavorm omaette helitööna v. mõne tsüklilise vormi (süidi, sonaadi vm.) osana. Bachi fuugad.
▷ Liitsõnad: liht|fuuga, liitfuuga; instrumentaal|fuuga, koorifuuga.

föderaalne ‹-se 2› ‹adj›
pol liidusse puutuv, liidu-; (mõne föderatiivriigi kohta:) üleriigiline, riiklik. Föderaalne saadikutekoda. Föderaalsed ja kohalikud ametiasutused.

haukuma ‹haugun 42›

1. (koera hariliku häälitsemise, harva mõne muu looma samalaadse häälitsemise kohta). Koer hakkas, pistis valjusti haukuma. Kutsikas klähvib haukuda. Koer haugub võõra peale. Koer haugub kassi, siili. *Harva juhtub seda, et rebane haugub nagu koer. R. Roht. | piltl. Korraga hakkas suurtükk vihaselt haukuma. Haukuv hääl. Haukuv köha. *Sakslased haukusid täiest kõrist mingeid käsklusi.. A. Beekman.
2. kõnek pahuralt, häbematult, järsult teisega kõnelema. Ega ta inimese moodi rääkida ei oska, muudkui haugub. Ära haugu vanema inimese kallal! Las hauguvad, küll nad viimaks vait jäävad. Vaata ette, kellega sa haugud! Sul jätkub veel häbematust mulle vastu haukuda. *Igaüks haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all.. A. H. Tammsaare.

hiidsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
med inimese v. mõne tema kehaliikme hiiglaslik kasv, gigantism
▷ Liitsõnad: liikmehiidsus.

hilja|aegu ‹adv›
hiljuti, natukese, mõne aja eest. Alles hiljaaegu polnud siin veel mingit maja. Ta lõpetas ülikooli hiljaaegu. Sellest kaevust on veel hiljaaegu vett võetud.

hõõrduma ‹37›
liikudes teise keha pinda puutuma. Üksteise vastu hõõrduma. Peeneks, puruks hõõrduma. Läikima hõõrduma. Sandaalide nahktallad olid libedaks hõõrdunud. Pliiatsikiri hõõrdub kergesti tuhmiks. Kohvri nurgad on katki, ära hõõrdunud. Jaht hõõrdus vastu kaid. *Kingad olid kauasest kandmisest halliks hõõrdunud.. O. Tooming. || (mõne kehaosa kohta:) hõõrumise tagajärjel hellaks, valulikuks, põletikuliseks muutuma. Jalg on (ära) hõõrdunud. Hõõrdunud koht, kand, varvas. Peopesad on hellaks, punaseks, rakku, villi hõõrdunud. *Tuleb armetu jalaväevoor vahule aetud ja ebasobivaist rakmeist verele hõõrdunud hobustega. J. Peegel.

idiosünkraasia ‹1› ‹s›
med organismi ülitundlikkus mõne ärrituse suhtes

juhatus ‹-e 5› ‹s›

1. juhatamine; nõuanne, juhtnöör, õpetus. Mehed töötasid ülevaataja juhatuse all. Esines ansambel Kustas Kikerpuu juhatusel. Asjatundlikud, vajalikud juhatused. Kellelegi juhatusi andma. Juhatust saama. Tee ema juhatuse järgi, juhatust mööda! Oleksin maja leidnud ka suulise juhatuse järgi. *Ta andis isegi juhatust, kuidas kotti soputada, kui tahad pehmemat aset. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: sisse|juhatus, tee|juhatus, tööjuhatus.
2. organisatsiooni, ka mõne asutuse v. ettevõtte tegevust juhtiv valitav organ. Emakeele Seltsi, Kirjanike Liidu juhatus. Kooperatiivi, ühistu juhatus. Klubi, kirjandusringi juhatus. Juhatuse esimees, sekretär, liige. Juhatuse koosolek. Selleks on vaja juhatuse otsust, nõusolekut, luba. Matkasektsiooni juhtis 5-liikmeline juhatus. Juhatusse valiti 7 liiget. Valiti uus juhatus. || selle organi ruumid v. asukoht. Tule kella kolme paiku juhatusse. Astus möödaminnes seltsi juhatusest läbi.
▷ Liitsõnad: väe|juhatus, ülemjuhatus.

kaas|professor
mõne riigi ülikooli ametiaste, mis vastab umbes Eesti dotsendile

kallas ‹kalda 19› ‹s›

1. veekogu-äärne, seda piirav (pisut kõrgem) maismaariba (terminina ainult jõe, oja ja väiksema järve puhul). Kõrge, madal, lauge, järsk kallas. Järve kaldad on liivased, soised. Jõe vasak, parem kallas. Ujume kaldale! Paat tõmmati kaldale. Laine loksub vastu kallast. Saarmas elutseb jõgede ja järvede kallastes. Vesi on kalda sisse koopaid uuristanud. Aerutati kalda äärt mööda. Jõgi tõuseb, ajab, paisub üle kallaste, väljub kallastest. Paat jooksis kaldasse. Tõukas parve kaldast lahti. Läksime läbi jõe teisele kaldale. Rada kulges mööda oja, kraavi kallast. Kallastes püsima 'mitte üle kallaste tõusma'. *Nad jätsid ranna selja taha ja sammusid kaldast üles. A. Kalmus. | piltl. *Mälestused, mida ta oli vaevaga tagasi surunud, valgusid nüüd üle kallaste. P. Kuusberg. || mingi suurema veekogu (mere, jõe) lähikonnas asuv maa-ala. Eestlaste muistsed esivanemad saabusid Läänemere kallastele enne meie ajaarvamise algust. || auku, süvendit piirav ääreala. Liivaaugu, kruusaaugu, turbahaua kallas.
▷ Liitsõnad: graniit|kallas, jõe|kallas, kalju|kallas, kivi|kallas, kruusa|kallas, kõrkja|kallas, liiva|kallas, pae|kallas, õõtsikkallas; ida|kallas, lõuna|kallas, lääne|kallas, põhjakallas; vastaskallas.
2. kõnek (merel-, laevasolekule vastandatuna:) maa. *Selle kirja kirjutan seepärast merel valmis, et nii kui kaldasse saame, saadan ära. A. Kaskneem.
3. van mäe, künka v. mõne kunstliku moodustise nõlv. *Ronib siis kõrget kallast mööda mäe harjale, et siit silma kaugemale saata. J. Kunder. *Sellest [= kanarbikust] kirendasid nägusalt üksikud metsalagendikud ja raudteetammi kõrged kaldad. J. Kärner.

kamber ‹-bri, -brit 2› ‹s›

1. (hrl. maamajas:) (väike) tuba; ‹liitsõna järelosana› (ka mõne muu ruumi kohta); etn rehielamule teise otsa lisandunud ruum(id). Väike, tilluke kamber. Mis te köögis istute, kutsu külaline kambrisse! Jutuajamine toimus peremehe kambris. Rehielamu koosnes rehealusest, rehetoast ja ühest või kahest kambrist. | piltl. Temal küll pole ülemises kambris kõik korras 'ta mõistus pole päris korras'. *Olen oma hinge salajasimad kambrid lukustanud hoolsasti Tamaara eest. M. Metsanurk. || vangikong, vangikamber. Vanglas levisid mitmed välisilmast tulnud teated kiiresti kambrist kambrisse.
▷ Liitsõnad: aida|kamber, ees|kamber, katuse|kamber, külm|kamber, magamis|kamber, nurga|kamber, otsa|kamber, pere|kamber, puhas|kamber, pööningu|kamber, saksa|kamber, sauna|kamber, taga|kamber, vahe|kamber, ärklikamber; hoiu|kamber, koli|kamber, kulla|kamber, käsi|kamber, toidu|kamber, varakamber; aresti|kamber, eelvangistus|kamber, tapikamber; haua|kamber, kaardi|kamber, käär|kamber, piina|kamber, püssirohu|kamber, relva|kamber, rooli|kamber, surnukamber; aurutus|kamber, desinfektsiooni|kamber, gaasi|kamber, kliima|kamber, kuivatus|kamber, külmutuskamber.
2. mäend kaeveõõs masinate, seadmete, ladude vms. paigutamiseks v. koristuskaeveõõs kamberkaevandamisel
3. tehn eriline suletud ruum mingis rajatises, aparaadis, masinas
▷ Liitsõnad: baro|kamber, lüüsi|kamber, põlemis|kamber, surve|kamber, turbiini|kamber, ujuki|kamber, vaakumkamber.
4. zool lubikoja siseõõne osa kambrilistel

kammits ‹-a 2› ‹s›

1. hobuse, harvemini mõne muu looma esijalgade ümber seotav köidik liikumisvabaduse piiramiseks, näit. karjatamisel. Hobune pandi kammitsasse. Hobune on kammitsas. Hobuse jalad seoti kammitsasse. Hobune on end kammitsast lahti kiskunud. Kuidagi ei suuda edasi minna: nagu kammits oleks jalus. || (üldisemalt:) kütke, köidik. *Ta tundis oma käte ja jalgade ümber kammitsaid – ahelate kõlin tungis talle kõrvu. E. Vilde.
2. miski (v. keegi), mis mõjub köidikuna; millegi mõju takistava v. piirava tegurina. Kardan, et muutun sulle kammitsaks. Ta on üle väikekodanliku moraali kammitsaist. Igandite, ebausu, traditsioonide kammitsas olema. Ta pole vabanenud eelarvamuste, vananenud arusaamade kammitsa(i)st. Alkohol päästis peagi keelepaelad kammitsast. Viibib üha oma mõtete, kunagise oletuse kammitsas. *.. pärisorjus ja äärmine vaesus olid tugevateks kammitsateks eesti talurahvakultuuri arengule .. K. Tihase.

kaneeli|puu
bot hrl. Lõuna-Aasia igihaljas lehtpuu, mille mõne liigi aluskoort tarvitatakse maitseainena (Cinnamomum)

kann ‹-u 21› ‹s›

1. enamasti kaane, valamistoru ja kõrvaga nõu jookide säilitamiseks v. serveerimiseks, harvem ka jooginõu. Puust, klaasist, plekist, portselanist, alumiiniumist kannud. Silindriline, kõhukas, laiapõhjaline kann. Nikerdatud, ilustustega kann. Keraamiline kann. Kannu kõrv, kaas. Täis, tühi kann. 3-liitrine kann. Kas kannus on veel morssi? Kohv toodi kannuga lauale. Valas endale kannust piima. Tõi kannuga vett käte pesemiseks. Mehed lõid kannud kokku ja jõid õlut. || kannutäis. Kann õlut. Lauale toodi mitu kannu kohvi, morssi. *Enne vagunisse ronimist võiks siiski mõned kannud teha 'mõne kannu õlut juua'. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: fajanss|kann, klaas|kann, plekk-|kann, portselan|kann, puu|kann, savi|kann, vaskkann; kalja|kann, kastme|kann, kohvi|kann, koore|kann, mahla|kann, morsi|kann, piima|kann, piip|kann, taari|kann, tee|kann, veini|kann, õllekann.
2. endisaegne paikkonniti erineva suurusega peam. vedelike mahumõõt (0,8–2,62 l). Tallinna kann oli väiksem kui Riia või Rootsi kann.
3. eriotstarbega vedelikunõu. a. kindlalt suletava kaanega kahekõrvaline standardsuuruses metallnõu piima transportimiseks. 25-, 40-liitrine kann. Piim toimetati meiereisse suurtes kannudes. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› spetsiaalne valamistoruga v. voolikuga nõu õlide vm. vedelike tarvis
▷ Liitsõnad: piimaveokann; iis|kann, kaste|kann, kastmis|kann, klistiiri|kann, määrde|kann, õlikann.
4. talitluselt v. kujult kannu (1. täh.) meenutav detail v. element. a. kärjekann. Kärjed koosnevad õhukeste seintega kuuetahulistest kannudest. b. kõnek elektri- v. telefoniliini isolaator. *Täna tõsteti postid püsti, neile kinnitati kannud ja traadid tõmmati sirgu. I. Sikemäe. c. (seadmetes, tarindites)
▷ Liitsõnad: mee|kann, suirakann; nisakann.

kannus ‹-e 4› ‹s›

1. ratsaniku saapakontsa külge käiv metallese hobuse ergutamiseks. Kannustega saapad. Kannuste tärin, kõrin, kõlin. Sammus kannuseid täristades. Ratsanik vajutas, lõi, surus kannused hobusele kubemeisse. Andis hobusele kannuseid, sundides selle traavile.
2. zool küüniselaadne terav moodustis kuke v. mõne muu kanaliste isaslinnu, harvemini ka mõnede imetajate jäsemel. Kuke kannused. Kukk lõi koera kannustega. Käsitiivaliste kannused.
3. bot õiekrooni v. -tupe piklik (õõnes) väljakasve mõningatel taimedel. Kurekellal, käokannusel, kukekannusel on kannusega õied.
4. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes taimenimetuses
▷ Liitsõnad: kuke|kannus, käo|kannus, lõokannus.

kappar ‹-i, -it 2› ‹s›

1. bot lõunamaine, ka Vahemere maade poolpõõsas, mille mõne liigi õienuppe tarvitatakse maitseaineks (Capparis)
2. ‹hrl. pl.› kok torkava kappari (Capparis spinosa) marineeritud v. soolatud õiepung. Tuunikalasalat kapparitega.

katalepsia ‹1› ‹s›
med keha v. mõne jäseme püsimine tardumusseisundis ühes asendis

kaver ‹-i 2› ‹s›
muus uue esitaja versioon mõne teise laulja v. ansambli originaalpalast, töödeldud muusikapala, töötlus. Tuntud laulude kaverid. Ansambel mängib peamiselt kavereid, omaloomingut on vähe.

kits ‹-e 22› ‹s›

1. veislaste hulka kuuluv keskmise suurusega sõraline imetaja (Capra); hrl. vastav kodustatud (emas)loom piima, villa ja liha saamiseks (Capra hircus). Angoora kits 'villa saamiseks peetav kitsetõug'. Kitsi kasvatama, pidama. Kitse lüpsma. Habemik kits. Kits mökitab. Kits on köies. | piltl hlv. Pahandas lehmade üle: „Need kitsed ei anna piima ega midagi.”. || hlv (naise kohta). *Mis tema [= Benita], kripsitud kits, küll minu pojale sisse söötis? A. Beekman.
▷ Liitsõnad: besoaar|kits, kalju|kits, keerdsarv|kits, kodu|kits, villakits.
2. metskits; ‹liitsõna järelosana› ka mõne muu imetaja kohta. Ennevanasti oli metsades palju kitsi. Jookseb, kargab nagu kits.
▷ Liitsõnad: lume|kits, mägikits.
3. sport nahaga polsterdatud, reguleeritava kõrgusega võimlemisriist pealispinnaga 36 x 60 cm. Hüpati üle kitse.
4. raam telliste kandmiseks seljal. Telliseid kanti vanasti ehitustel kitsega.
5. släng koputaja

kodaniku|algatus
inimeste omaalgatuslik tegevus mõne probleemi arutelu algatamiseks v. lahendamiseks. Kodanikualgatust ärgitama, edendama, toetama.

kokutama ‹37›

1. (kuke v. kana, harvemini mõne muu linnu katkelise häälitsemise kohta). Kukk pistis kohkunult kokutama. Kokutav ja kaagutav kanakari. Rabal kokutavad tedred. *Kudrutab, kokutab räästal / armunud tuvide paare. A. Alle.
2. kogelema. Mehel oli kõnehäire: erutudes hakkas ta kokutama. *.. kokutas viha pärast: „Ke-kes oli see ka-ka-kaabakas?” R. Lahi. || takerdudes, sõnu otsides ebakindlalt rääkima. Kokutas midagi segast ja jäi siis hoopis vait. Poiss kokutas oma palve.
3. kõnek millegagi venitama, aega viitma; mitte kohe toimima, tegevusetult aega minna laskma. Mis sa enam kokutad, hakka juba peale! *See tuleb sellest, et me tihtilugu kokutame, kuradi kaua kõhkleme .. T. Kallas.

kondensatsiooni|reaktsioon
keem molekulisisene v. molekulidevaheline liitumisreaktsioon, millega kaasneb mõne lihtsa aine (näit. vee, vesinikkloriidi, vesiniku) eraldumine

konn ‹-a 22› ‹s›

1. hüppamiseks kohanenud pikkade tagajalgadega, täiskasvanult sabatu kahepaikne (Rana). Konn hüppab. Konnad krooksuvad. Tiigis oli rohkesti konni. Roheline konn 'veekonn'. Hein oli konnale rindu 'väike'. Konna ujuma 'käsi ja jalgu liigutades rinnuli konna moodi ujuma'. Külm nagu konn. Tähtis nagu konn mätta otsas. *"..löön su maha nagu konna!” põrutas Andres Pearule. A. H. Tammsaare. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõne teise kahepaikse nimetuses
▷ Liitsõnad: härg|konn, järve|konn, raba|konn, rohu|konn, tiigi|konn, veekonn; kärg|konn, kärn|konn, lend|konn, muda|konn, padakonn.
2. hlv (üleolevalt kellegi meelest alaväärse inimese, harvemini looma kohta). Niisugune konn tuleb meid õpetama! Mis sa, (kuradi) konn, hüppad! Sul, konnal, pole ju raha! *Töö pole jänes, mis eest ära jookseb, ja iga konn pole meeste käskija! V. Saar.
▷ Liitsõnad: näljakonn.

kontor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. asutuse, ettevõtte, ärimehe vm. asjaajamis- ja arvepidamisruum(id); büroo (1. täh.) Majandi, tehase, vabriku, firma, ärijuhi kontor. Läks kontorisse palga järele. Töötas suure riideäri kontoris arveametnikuna.
▷ Liitsõnad: pea|kontor, harukontor.
2. mõne asutuse v. ettevõtte nimetuse koostisosa
▷ Liitsõnad: ehitus|kontor, filmilaenutus|kontor, heakorra|kontor, kütte|kontor, notariaal|kontor, parvetus|kontor, post|kontor, side|kontor, transpordi|kontor, turustus|kontor, varumis|kontor, veokontor.
3. välisriigis olev kaubandus- v. tööstusesindus. *Vene kaupmeestel oli siin [= Visbys] oma kaubahoov ehk kontor, samuti nagu Ojamaa ja saksa kaupmeestel Novgorodis. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: kaubakontor.

koor|meister
laulukoori mõne suurvormi (näit. ooperi, oratooriumi, kantaadi) õppimisel juhatav isik; dirigendi abi. „Estonia”, Eesti Rahvusmeeskoori koormeister.

kräkk ‹kräki 21› ‹s›
kõnek eriti kiiresti sõltuvust tekitav kokaiiniderivaat, mis suitsetamisel mõjub juba mõne sekundi pärast, crack

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kukk ‹kuke 22› ‹s›

1. kana isaslind. Kuke hari, kannused, lokutid, sabasuled. Valge, kirju, leghorni, roodailendi kukk. Vana, noor kukk. Kukk kabistab kanu. Kuked kaklesid, nii et suled lendasid. Kukk viis kanakarja viljapõllule. Kukk kokutas, totutas ähvardavalt, kõristas hoiatavalt, kutsus kluksudes kanu kokku. Kukk soputas tiibu ja kires valjusti. Kukk laulis kolmandat korda. Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg. | (inimese kohta käivates võrdlustes). Käib rind ees nagu kukk. On ennast täis nagu kukk. Tähtis nagu kukk sõnnikuhunniku otsas. Istub nagu kukk õrrel. Kargavad kaklema nagu noored kuked. || (kujutisena). Aabitsakaane kukk. Kirikutorni kukk paistis kaugele. Gallia kukk 'üks Prantsusmaa sümboleid'. || piltl kõrgele murduv hääl; kõrgel toonil katkev hääl. Nooruki hääl kippus vahel kukke tegema. *.. siis tuli juba eestpoolt, kusagilt esimestest pinkidest ärritusest kukke viskav poisihääl: „Õpetaja Kreiser!” R. Saluri. *Sellest on nüüd juba üsna hulk aastaid möödunud, kui ma ühel kontserdil kukke lasksin, mu hääl katkes esimese oktaavi la'l. L. Promet.
▷ Liitsõnad: elu|kukk, kohi|kukk, tapa|kukk, tõu|kukk, võitluskukk; aabitsa|kukk, kaane|kukk, kiriku|kukk, tuulekukk.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› mõne muu kanalise isaslind. Laanepüü kukk ja kana. *Siis [= aprillikuus] kostab metsiste mängupaikadest kukkede laul. F. Jüssi. *.. tõusid tedred suure parinaga natukese maa pealt tema eest lendu – kõik noored kuked .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: faasani|kukk, kurvitsa|kukk, metsise|kukk, tedrekukk.
3. piltl (mehe, ka nooruki kohta). a. ennast täis, kelkiv v. riiakas mees. *Lapsi Aado koolitas kõvasti.., temasugune kukk tahtis ju teistest ikka igas asjas veel eeski olla! R. Roht. b. flirtida, kurameerida armastav mees. *„Ma arvan, sa .. vedasid ka veidikese tiivaripsu. Sul ju mängib see kuke veri veel vanas easki,” naerab Malmberg .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: kiidu|kukk, riiukukk.
4. tulirelva (hrl. jahipüssi, revolvri) vinn, vinnastusseade, eriti selle nähtav osa. Vana suurte kukkedega jahipüss. Tõmbas kuke vinna. Kukk on vinna tõmmatud, vinnas. *.. haarab revolvri, tõstab meelekohale ja laseb kuke langeda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: püssi|kukk, püstoli|kukk, revolvrikukk.
5. kõnek teat. tüüpi suusaklambri eesmine osa, mille taha kinnitub klambri kang. Kukega suusasidemed.

kuld|kala

1. zool hõbekogrest aretatud kuldselt punakas akvaariumikala (Cerassius auratus auratus); (kasut. ka mõne muu kuldja akvaariumi- v. tiigikala kohta)
2. piltl rikkust, jõukust, tulu andev kala, ka inimene. Rikas onu oli terve pere kuldkala. *Angerjas on meie mere kuldkala. Kihnu mehed on neid välja püüdnud sadade tonnide viisi. H. Jõgisalu.

kulend ‹-i 2› ‹s›
zool ajutine kuju muutev protoplasmajätke ainuraksetel liikumiseks ja toidu haaramiseks, ka mõne hulkrakse looma rakkudel (näit. fagotsüütidel), pseudopood