[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõis ‹-a illat -asse e. -a 2 või -a 23› ‹s›
feodaalne maavaldus koos sellel elavate sõltuvate talupoegadega; 19. saj. põllumajanduslik suurmajand. Mõisa kilter, kubjas, aidamees, kärner. Mõisa moonakad, töölised. Mõisa põllud, heinamaad. Küla ja mõisa vastuolud. Talupojad pidid mõisat orjama, teenima, mõisale tegu, teopäevi tegema, renti maksma. Sulane saadeti mõisa teole. Tal on suur talu nagu mõis käes. Mõisa köis, las lohiseb. || mõisapidaja enda majandatavad maad koos häärberi ja majandushoonetega. Peremehed käsutati, kutsuti mõisa kokku. Mõisa park, aidad, tallid, häärber. 1905. a. põletati mõisaid. *.. saksad võtsid ta mõisasse preiliga üheskoos õppima .. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: aadli|mõis, abi|mõis, karja|mõis, kiriku|mõis, kroonu|mõis, linna|mõis, majoraat|mõis, perekonna|mõis, piiskopi|mõis, pärus|mõis, rendi|mõis, riigi|mõis, rüütli|mõis, teenismõis.

mõni mõis
(millegi kohta, millel pole tähtsust, millele ei maksa tähelepanu pöörata). Läks katki, siis läks – mõni mõis! *„Sul on trikoo tagurpidi seljas!” – „Ah, mõni mõis! Olgu!” heitis Olev ükskõikselt vastuseks. H. Pukk.