[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mäss ‹-u 21› ‹s›

1. (riigi)võimule vastuhakkamine hrl. selle kukutamiseks, vääramiseks, ülestõus. Rahvast, sõjaväge mässule õhutama. Talupojad tõstsid mõisnike vastu mässu. Dekabristide mäss. 1. detsembri mäss. Mäss suruti veriselt maha. *Ainult sosistati [koolis]. Et oli mäss olnud. Ja keisri elu kallale kiputud. J. Kross. || (muu vastuhaku kohta). Seda õpetajat ei sallitud, tema vastu tehti mässe. Noored tahavad kõike uutmoodi teha, on alati mässul vanade vastu.
2. mässamine, tormitsemine. Lainete, leekide mäss ja möll. Kirgede, tundmuste mäss hinges. *Tuul alanes peale kolmepäevast mässu. A. Mälk. *Pille ihu kuumab ja kütab teda pihast hoidva Veljo verd mässule. H. Kiik.