[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 5 sobivat artiklit.

parandus-e 5› ‹s

1. kordaseadmine, rikke kõrvaldamine. Masin viidi töökotta parandusele. Aparaadi paranduseks arvati kuluvat paar tundi. || kõnek parandustöökoda. Andsin ülikonna parandusse.
2. muudatus, ümbertegemine; selle tulemus. Autor tegi oma käsikirjas hulga parandusi. Võistluste juhendis tehti parandus. Otsuse sõnastamisel võeti arvesse täiendused ja parandused. Ujuja tegi hooaja jooksul rekordite tabelisse mitu parandust. || van kergendus, uuendus. *Sellepärast rõõmustate teie tööliste viletsuse üle ja ei soovi mingit tegelikku parandust. J. Lintrop.
3. vea kõrvaldamine, millegi õigekstegemine; selle tulemus. Pärast kontrolltööd lasti õpilastel kirjutada vigade parandus. Korrektuurpoognad olid parandustest kirjud.
4. van paranemine, tervistumine; tervistamine. *Mineval öösel oli haigus järele annud ja perenaine jälle paranduse järjel. L. Koidula. *Läksin läbi tühja lokaali letiruumi, et juua midagi valutava pää paranduseks. B. Alver.
5. van paremaks muutumine, paranemine. *Kõige uuem aeg .. ei ole ka [luulesse] märgatavat parandust toonud. J. Aavik.
Omaette tähendusega liitsõnad: kiir|parandus, pisiparandus; maaparandus; meele|parandus, peaparandus

põletama37

1. tulega hävitama v. hukkama; tules põleda laskma. Oksarisu, prügi, prahti põletama. Põletasin vanu kirju. Keelatud raamatud korjati kokku ja põletati. Keskajal põletati nõidu elusalt, tuleriidal. Meie esivanemad on oma surnuid põletanud. Posti alumine ots põletati söele. Vaenlased röövisid, rüüstasid ja põletasid. Sõja ajal põletati terve see küla tuhaks, lagedaks. Talupojad ässitati mõisaid põletama. Tuli põletas nende maja ja kogu kraami. *Oma põletatud kodu varemete kõrvalt leidsin üheainsa säilinud trükiteose. F. Tuglas. | piltl. Mõnegi lootuse põletas sõjatuli tuhaks. || maad, pinnast tule abil põlluks ette valmistama v. puhastama. Alet, sõõrdu, kütist põletama. Põletati võsastikku, et põllumaad juurde teha. || mingit ainet lõhnava suitsu saamiseks põleda laskma. Kirikus põletatakse viirukit. || kõnek suitsetama. Piipu, paberossi põletama. Põletas piibu lõpuni, põhjani. Kas sa põletad ka head tubakat?
2. midagi hrl. valgustamiseks v. soojendamiseks põleda laskma. Puid, briketti, kivisütt põletama. Küünlaid põletama. Põletas enne eksamit hilja ööni lampi. Naaber põletab öö läbi elektrit. Jaanituld põletama. Metsaserval põletati lõkkeid. Jõulupuud põletama 'jõulupuul (elektri)küünlaid põletama'.
3. kuumutamisega töötlema v. valmistama. a. mingit materjali v. toodet kuumutama sellele vajalike omaduste andmiseks. Saviesemeid põletama. Põletatud savinõud. Põletatud, põletamata tellised. Põletatud keraamiline mass. Põletatud 'termiliselt töödeldud' teras. b. sel teel toorainet valmistama. Tõrva, sütt põletama. Lubjakivist lupja põletama. Põletatud ehk kustutamata lubi. Põletatud ooker. c. destilleerides valmistama, ajama. Viina põletama. Põletatud viin. d. kõnek röstima. *.. veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba ja tulel auras parkali perenaise kohvipada. F. Tuglas (tlk).
4. tulise v. hõõguva esemega kuhugi midagi kaunistuseks v. märgistuseks tekitama. Põletas piibule, kapale kirjad peale. Põletas kannule tulise traadiga mustrikirjad sisse. Kirstu otsalauale põletati omaniku nimi. Lehmadele põletatakse numbrid selga. Timukas põletas tulise rauaga naise õlga häbimärgi. *Ja kaamelilegi, näe, on tema omandimärk sisse põletatud. L. Metsar (tlk). *Joonistus jääb joonistuseks, olgu ta tsinki põletatud või puusse lõigatud. J. Vahtra. | piltl. Need sõnad põletati mu mällu kui tulise rauaga. See on tulekirjal mu meelde põletatud. || van juukseid lokitangidega lokkima. *Iga kolme päeva takka laskis ta neid [= lokke] Harti juures uuesti põletada. B. Alver.
5. väga kuumana v. tulisena tunduma, sellisena valu põhjustama. Kuum liiv lausa põletas taldu. Ahi on nii tuline, et põletab. Hõõguv sigaret põletas sõrmi. Põletasin tuld kohendades sõrmed villi. Põletas kuuma supiga oma suu, keele. *Pea auras, jalad hõõgusid, õhk oli põletav. A. Saal. || (päikese kohta:) väga palavalt paistma, kõrvetama. Päike juba põletab, tuleb ilus rannailm. Päike põletab halastamatult. Keskpäevane päike põletas turja, selga, kuklasse. Laste näod on päikesest pruuniks põletatud. Päike põletas põllud. *Ühel suvel põletas põud põllud paljaks.. H. Laipaik. | piltl. Suudlused põletasid palgel, kaela. || (kangete ainete söövitava, kahjustava toime kohta). Hape põletas riidesse augu. Liialt tugev väetis kipub orast põletama. Seebikivi, lubi põletab käenahka.
6. teravat, pistvat valutunnet põhjustama v. sellist valu tundma. a. (mingist ainest, esemest vm. põhjustatuna). Haava puhastati viinaga, see põletas põrgulikult. Kõrvenõgesed lausa põletasid mu sääri. Vapsikute põletavad pisted. Miski põletas vasakus õlas. *Minul endalgi kipub silm koopast välja, põletab pealuus nagu kuum süsi.. O. Luts. || (otseselt valutunde kohta). Valu põletab rinda, rinnas. Tundsin reies põletavat valu. *Pidi jalad põlvist veidi konksus hoidma ja astuma lühikeste sammudega, muidu põletas nagu tulega. H. Sergo. b. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Jäine külmus põletas nägu. Põletav pakane. Põletav, üdini tungiv tuul. *Kõik, mida tuli puudutada, – kirves, katel, puuoksad – oli jäine ja põletas sõrmi. R. Põder (tlk). c. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Kange jook, viin põletas kurku, magu, tühja sisikonda. Tugevasti pipardatud toit põletas suulage. Pipratinktuur on põletava maitsega vedelik. d. (terava janu-, harvemini näljatunde kohta). Tundsin põletavat janu. *.. janu põletas suulage enam kui söed. U. Masing. *.. sellest pole põletava nälja vastu märgatavat abi. O. Luts.
7. piltl (ühenduses tundmustega:) tugevalt, intensiivselt mõjuma, avalduma v. ilmnema; niiviisi piinama, haiget tegema. Armastus, iha, kirg põletab keha ja meeli. Poissi põletas meeletu uudishimu. Paljas mõte oma inetust teost juba põletas. Teda põletab hirm lapse tervise pärast. Ema etteheited, sõnad põletasid. Tundsin põletavat kojuigatsust. Põletav viha, põlgus, häbi. Põletav pilk. Häbitunne põletab hinge. Oleksin heameelega ära rääkinud, mis mu südant põletas 'südamel oli'. Ennast põletama 'elu põletama'. *Ma peaksin varsti Tallinnas olema. See on, mis vaevab ja põletab. V. Pant. || (millegi kohta, mis äratab vastikust, häbi vms. tunnet). See raha põletab näppe. Varastatud hilbud põletasid ihu. *Pean ma kerjusekepi võtma, mis põletab? A. H. Tammsaare.
8. kõnek (energilise, intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama, äigama, põrutama. Põletas poisile paar tulist. Põletas kantsikuga, ratsapiitsaga üle kaela, üle turja. Kui põletan sulle ühe täie vastu vahtimist! Vaata kui põletab veel vastu koonu! *Ottomar saab oma pahema jala vabaks ja põletab sellega Jorhile kubemesse.. O. Luts. b. kiiresti liikuma, tormama, kihutama. Mehed põletavad kohe alevisse. Poiss põletas otseteed koju. Kuhu sa siis nüüd jälle põletad? Istusime autosse ja põletasime linna poole. Mootorrattur põletas bussist mööda. *.. kui vana tahab täna minema põletada, siis sellest küll midagi head ei tule! V. Anslan. c. tulistama, laskma. Mees võttis püssi ja põletas vargale paar kärtsu järele. Põletas nagaanist kaks pauku.
9. info programmi või andmeid püsimällu (eriti ühekordselt kirjutatavale kandjale) kirjutama

stagnatsiooni|periood
*Kahtlemata ei kujutanud see [= pronksiaeg] enesest aga mingit stagnatsiooniperioodi, vaid osutas märgatavat edasiminekut kõigil elualadel. V. Lõugas.

suuline-se 5 või -se 4

1.adjsuusõnaline; suuga seotud, oraalne. Suuline rahvalooming, pärimus. Suuline eksam, vastamine, kokkulepe. Suulises vormis avaldus. Instruktor jagas suulisi näpunäiteid. Eesti h-l pole märgatavat suulist hääldust.
2.shuulik, pits. Pasuna, torupilli suuline. Akvalangi suuline. Puust, metallist suuline. Valge suulisega piip, pabeross. Pillimees paneb suulise vastu huuli, huulte vahele, suhu.
3.s(pressi) vormiv väljalaskeava. Tellised vormitakse vastava suulisega varustatud lintpressi abil.
4.s› ‹pl.suitsed. Hobusel on suulised suus. Hobused närisid, lõgistasid, kõlistasid suulisi.
5.liitsõna järelosanasuud omav, suuga
▷ Liitsõnad: suure|suuline, sõõr|suuline, väikese|suuline, õrnasuuline.

tugitoe, tuge 28› ‹s

1. see, mis hoiab midagi v. kedagi maha v. ümber kukkumast. a. see, mille najal miski püsib püsti, ülal vm. soovitavas asendis. Puust, metallist, betoonist tugi. Tõstekraana, haagise tugi. Reguleeritavad toed. Traadist toega lauapeegel. Vana laut seisab veel vaid tugede najal. Seab viltuvajunud plangule toed ette. Postile oli ümberringi kivisid toeks löödud. Laud kõigub, otsi midagi talle jala alla toeks. Kaeveõõnt kindlustatakse talade ja tugedega. Marjapõõsale, õunapuuokstele pandi toed alla. Liaan kasutab teisi taimi tugedena. Ennemuiste arvati, et ookean on toeks taevavõlvile. *Ah, ta oli nagu üks nõrga varrega kasv, millelt äkki ära võetud see tugi, mille ümber ta end sirgus hoidis. G. Helbemäe. b. see, millele keegi toetub, millest kinni haarab v. hoiab. Haige ajas end vaevaliselt küünarnuki toele. Lebab voodil, küünarnukk toeks. Toelt (püssi)laskmine. Pidin uksepiidalt tuge otsima, et mitte tasakaalu kaotada. Järsul ja libedal mäenõlval polnud liikumiseks mingit tuge. Püüdis jalale kaljuseinalt tuge leida. Käsi haaras lauaservast tuge. Kukkuja sirutab käed toeks ette.
▷ Liitsõnad: metall|tugi, puu|tugi, raudbetoontugi; hark|tugi, kald|tugi, külg|tugi, liigend|tugi, pukk|tugi, põik|tugi, püst|tugi, rõhttugi; jala|tugi, käe|tugi, pea|tugi, selja|tugi, tallatugi; istme|tugi, toolitugi.
2. piltl see, kes v. mis on kellelegi (v. millelegi) hingelises, moraalses, ainelises vm. mõttes abiks. Noorem poeg jäi ema ainsaks toeks. Vähihaige vajab hingelist tuge. Vanast sõbrast oli tal suur tugi. Leiab sõprusest, sõpradelt tuge. Lapsed on vanaduspäevade tugi. Kaaslastelt polnud ses küsimuses tuge loota. Mees ja naine olgu teineteisele igas asjas toeks. Linnud on põllumehele kahjurite hävitamisel toeks ja abiks. Lesknaine pidi elama mehe toeta. Halbade mõtete peletamiseks otsis ta tuge tööst. Noormehe kirjanduslikele huvidele andis märgatavat tuge tutvus tunnustatud poeediga. Leinaja leidis tuge palves. Firma sai valitsuselt suurt tuge. Kaitseliit on üks riigivõimu tugesid. Tagala tähendas sõjaväele ustavat tuge. Pataljonile saadeti tankid toeks. Valge tõi lipule toeks vankri (males). Mere lähedus on saanud Eesti riigile suurimaks toeks. Kultuurkapitali stipendium oli vähemasti väikenegi tugi. Tudeng sai kodunt toeks paki. Säästud pensionipõlve toena. *Keetsin endale termosetäie tigedalt tõmmut kohvi, mõtlemisvõimele toeks .. E. Raud. || millegi õigsust, tõepärasust, usutavust vms. kinnitav asjaolu. Väite toeks pole sul esitada ühtki fakti. Teadlane otsib nähtuse selgitamiseks tuge katsetelt. Praktikast ei saanud hüpotees vähematki tuge.
▷ Liitsõnad: alus|tugi, elu|tugi, hingetugi.
3. toelpostpositsioonilaadseltmillelegi v. kellelegi toetudes, midagi kasutades, millegi abil. Poiss ronis osavalt, ainult käte toel, redelist üles. Käib ringi kepi, karkude toel. Võib linnapeaks saada oma erakonna toel. Palvest saadava jõu toel ületab munk kiusatusi. Pääses seltskonda oma vanemate kõrge positsiooni toel. Kirjutas artikli üsna piiratud materjali toel.
4. van kosutus, (keha)kinnitus. Rammuleemest leidsid teelised tublit tuge. *„Kui keskpaik tuge [= sööki] ei saa, siis ma enam kirvest kätte ei võta,” ütles Kirve-Jaan. J. Jaik.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur