[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mäletama ‹37›

1. kellelgi meeles olema, mälus säilima. Kas sa mäletad (veel)? – Mäletan (küll), miks ma ei mäleta! Mäletan selgesti, hästi, ähmaselt, (nagu) läbi udu. Kes seda enam täpselt mäletab! Ta ei mäleta oma vanaisa. Ei mäletanud loetust midagi. Tahtsin midagi ütelda, aga ei mäleta enam, mida. Kas mäletad peast ta telefoninumbrit? Mäletan, et oli väga külm talv. Suvi oli kuumemaid, mida üldse mäletatakse. Neid tööriistu mäletavad veel ainult vanad inimesed. Mäletan teda lapsest peale, koolieast, ülikoolipäevilt. Mäletan teda lõbusa onkuna, naisi naerutamas. Kas mäletasid temalt järele küsida? Nii palju kui mäletan, kandis vanaema prille. Olin nii ähmis, et ei mäletanud teregi öelda. Ega sa ei mäleta, mis aastal see oli? – Kui ma õigesti mäletan, siis 1939. aastal.
2. meeles pidama, mälus säilitama. Teeme niisuguse peo, et annab mäletada. Mul on, mida mäletada. Neid päevi mäletan kaua. Tahan teda mäletada sellisena, nagu ta oli noorpõlves. Ei tea, kas raskeid aegu on õigem mäletada või unustada. Ära mind halvasti, vihaga mäleta. Ma mäletan ta heategu tänumeeli, surmani. Tasun kätte, nii et mäletate! Talle kuluks niisugune nahatäis, et mäletab. Mis sest vanast asjast, seda vana asja enam mäletada. Nii on see olnud sellest ajast peale, kui ma mäletama hakkasin.