[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ainuüksi ‹adv›

1. ainult, üksnes. Ta ei teinud seda ainuüksi enda pärast. Tänapäeva naine ei lepi ainuüksi kodu ja köögiga. Seda tean ainuüksi mina. Ainuüksi lubadusest ei piisa. *.. kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk! B. Alver. *See oli öeldud nõnda, et seda sai mõista ainuüksi kui siirast tunnustust. I. Sikemäe. || kõike muud v. kõiki muid arvestamata v. kõrvale jättes, muu(de)st rääkimata. Kui palju uusi maju on ehitatud ainuüksi Tallinnas. Vaenlane kaotas ainuüksi langenutena 5000 meest. Ainuüksi viimase aastakümne jooksul on asula elanike arv kahekordistunud.
2. päris üksinda, päris üksi, ihuüksi. *Tihti viibis ta ainuüksi ja tundide kaupa oma kunstitemplis .. A. Saal. *.. ma kardan! Ainuüksi metsas ja öö tuleb! A. Kitzberg.

alg|kude
bot pooldumisvõimelistest rakkudest taimekude, millest hiljem kujunevad kõik muud koed, meristeem. Varre ja juure kasvukuhikute algkude.

atmosfäär ‹-i 21› ‹s›

1. Maad (v. mõnd muud taevakeha) ümbritsev gaasikiht, õhkkond. Maa atmosfäär. Kosmoselaev jõudis Veenuse atmosfääri.
2. piltl mingis keskkonnas, kollektiivis jne. valitsev meeleolu, õhkkond, õhustik. Laulupeo pidulik ning ülev atmosfäär. Loovaks tööks soodus atmosfäär. Kasvas kirjanduslikus atmosfääris.
3. füüs tehn mittesüsteemne rõhuühik. Füüsikaline atmosfäär ehk normaalatmosfäär 'rõhk 760 mm elavhõbedasammast (tähis atm)'. Tehniline atmosfäär 'rõhk 1 jõukilogramm ühele ruutsentimeetrile (tähis at)'.

eelkõige ‹adv›

1. eeskätt, kõige enam, eriti, peamiselt. Eelkõige tuleb arvestada järgmisi asjaolusid. Eelkõige oleneb see sinust endast. Eelkõige väärib tähelepanu, et .. Stepis valitsevad rohttaimed, eelkõige kõrrelised. Ta on eelkõige loovkunstnik. Eelkõige lastele mõeldud lavastus. Kirjanduse, eelkõige luule elukäsitlus on avardunud.
2. enne muud, kõigepealt (ajalises täh.). *Eelkõige sööma – see on Nugsari ja Tomassi kindel otsus .. A. Siig.

elektri|generaator
el mehaanilist v. muud liiki energiat elektrienergiaks muundav seade

ennekõike ‹adv›

1. esmajoones, eeskätt, eelkõige. Huvitub ennekõike keemiast. Preemiat vääriks ennekõike tema. Kurdeti eluraskuste, ennekõike elukalliduse üle. *See heasüdamlik ja ennekõike tark neiu oli Murakust siiski vähemalt kuus-seitse aastat vanem. M. Raud.
2. hrv enne muud, kõigepealt (ajaliselt). *Ennekõike lubagu end õnnitleda, siis ma mõtlen, kuhu panna need riided. O. Luts.

eraldi ‹adv›
teistest, muudest lahus, omaette; eri kohas, mujal kui muud; üks siin, teine seal; ant. koos. Eraldi tulema, käima, istuma, magama, töötama, õppima. Ta tahtis olla üksinda, teistest eraldi. Mikroväetisi antakse koos teiste väetistega või eraldi. Maja asub muudest majadest eraldi. Nad ei räägi eraldi, vaid kõik korraga. Täna kõik koos, homme igaüks eraldi. Iga töömehe juures peatus meister eraldi. Oleme igaüks eraldi leivas. Lastele kaeti eraldi laud. Ülikoolipõlves oli tal ühiselamus eraldi tuba. Vahetada suurem korter kahe eraldi korteri vastu. Korterisse on eraldi sissekäik. *Peale selle töö, mis Liisu ja Juhan üheskoos ja kõrvuti ära tegid, olid kummalgi veel oma eraldi mured. H. Sergo.

esitaja|väärtpaber
maj väärtpaber, millest tuleneva kohustuse täitmist võib nõuda v. muud õigust teostada väärtpaberi omanik

esmajoones ‹adv›

1. eeskätt, eriti, peamiselt. Lapsele meeldivad esmajoones eredad värvid. *Ehkki Sarapuu oli esmajoones kõrts, oli ta kõrvuti sellega ka väikemajapidamine. H. Raudsepp.
2. esmajärjekorras, enne muud, kõigepealt (ajalises täh.). *Esmajoones tuleb selgitada, kui pikale teekonnale suvel kavatsetakse minna. H. Pukk.

esma|järjekorras ‹adv›
esimeses järjekorras, esimesena, enne muud. Esmajärjekorras täidetav tellimus. See probleem tuleb lahendada esmajärjekorras. Köögiviljad, esmajärjekorras kurgid vajavad kastmist.

et cetera [et tseetera]
ja nii edasi, ja muud, lüh. etc

finants|kapital
maj sularaha, pangahoiused, aktsiad ja muud väärtpaberid

haja|meelne
hajali mõtetega; millelegi keskendudes ümbritsevat mitte tähelepanev v. kõike muud unustav; hajameelsust väljendav. Hajameelne inimene, professor, matemaatik. Ta on pisut, üsna hajameelne. Jäi iga päevaga üha hajameelsemaks. Õpilane oli nii hajameelne, et unustas alati midagi kooli. Ta vaatab mulle otsa hajameelsel ilmel, hajameelne naeratus näol.

hellake(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› (< dem hell). a. folkl (stereotüüpsetes pöördumistes). Emakene, hellakene! Õekesed, hellakesed! b. (muud juhud). See laps on väga hoitud ja hellakene. Vaat, kus mul hellakene!
2. ‹s› gaidide organisatsiooni 7–11-aastane liige

hopp ‹interj›
ergutab hüpet, liikumist, harvemini mõnd muud tegevust alustama. Hopp, kähku voodist välja! Tähelepanu! Valmis olla! Hopp! Ja läkski jooksuks lahti. *„Hopp! Hopp!” kamandas kaupmees. Kuid veoloom jäi tõrksaks.. J. Sütiste. *(Valab viina.) Noh, poisid, hopp! (Joovad.) A. Jakobson.

jm.
ja muud; ja mujal

jms.
ja muud seesugust; ja muud sellised

joobuma ‹37›

1. joobnuks muutuma, purju jääma. Neiu joobus magusast veinist. *Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast.. F. Tuglas. *Viina jätkus; vennad Jenderid jõid ja joobusid. M. Raud. | piltl. Joobusin jasmiinide uimastavast lõhnast.
2. millegi väga meeldiva tõttu muud unustama; vaimustuma, hurmuma. Ilust, õnnest, rõõmust joobuma. Kuulajad joobusid kõneleja sütitavatest sõnadest. Armastusest, kirest joobuma. Neiu lähedusest joobunud noormees. Võiduihast joobunud vallutaja. Muusikast võis ta eneseunustuseni joobuda. *Ah, ma tahaksin linnutiivul rutata, joobuda loodusest ning oma meeleoludest. F. Tuglas. *..pimedates tagahoovides kräunusid kevadest joobunud kassid. A. Uustulnd.

joonelt ‹adv›

1. otsejoones. Läksin joonelt üle heinamaa. Metsarada suundus joonelt raiestikule. Asfalttee viis läbi metsa joonelt linna.
2. kohe; muud vahele võtmata, vahet pidamata. Läksin joonelt direktori juurde, ambulantsi. Poiss jooksis joonelt õue. Jõi klaasi joonelt tühjaks. *Nõndaps, nõndaps, mina aga vaatan ja vaatan ja... mitte ei taipa joonelt. A. Jakobson. || vahetult. *Tõlgin tehnikauudiseid. Taon joonelt masinasse. A. Biin.

joovastama ‹37›

1. purju panema, joobnuks tegema. Joovastavad ained, joogid. Alkoholi joovastav toime. | piltl. Teda joovastas kevadine õhk, metsade vaigune lõhn.
2. vaimustusse viima, väga kaasa kiskuma, kõike muud unustama panema. Noormeest joovastasid kõrgelennulised kõned. Võimutunne võib harjumatut otse joovastada. Joovastav rõõm. Orkestri, džässi joovastav rütm. *Aga alguses me olime nii joovastatud teineteisest.. J. Kärner.

jpm.
ja paljud muud, ja palju muid

juht ‹juhi 21› ‹s›

1. kellegi v. millegi eesotsas olev tööd suunav, korraldav v. juhtiv isik (v. olend), juhtija, juhataja. Tark, ettenägelik, vilunud juht. Rahva poliitiline, vaimne, ideoloogiline juht. Ansambli kunstiline juht. Ürituse tegelik juht. Ülestõusu, vabadusvõitluse juht. Mässu, vastuhaku juhid. Salga, jõugu juht. Valgete malendite juht võitis etturi. Karja juhiks on tavaliselt vana sokk. || teed näitav v. seletusi jagav saatja; talutaja. Meie ekskursioonile sattus hea juht. Kui saab sant, saab ka juht. *Isa kaotas raske silmahaiguse järel nägemise, ta ei võinud juhita kuhugi enam minna. E. Vilde. || liiklusvahendi juhtija; masina tööd vahetult juhtiv isik. Istusin autos ees juhi kõrval. Tõsteseadme juht. Juht viis trammi depoosse.
▷ Liitsõnad: au|juht, finants|juht, koolitus|juht, koori|juht, liikumis|juht, majandus|juht, mängu|juht, müügi|juht, näite|juht, orkestri|juht, pea|juht, personali|juht, pioneeri|juht, poliit|juht, rahva|juht, reklaami|juht, riigi|juht, ringi|juht, rühma|juht, spordi|juht, streigi|juht, tantsu|juht, tootmis|juht, turundus|juht, töölis|juht, valitsus|juht, väe|juht, äri|juht, üldjuht; ekskursiooni|juht, teejuht; keelejuht; auto|juht, buldooseri|juht, bussi|juht, ekskavaatori|juht, gondli|juht, kalluri|juht, kraana|juht, paadi|juht, rongi|juht, takso|juht, traktori|juht, trammi|juht, trolli|juht, vedurijuht; edetabeli|juht, tabelijuht.
2. füüs aine, mis juhib elektrit, soojust, heli vms.
▷ Liitsõnad: elektri|juht, soojusjuht; mitte|juht, pooljuht.
3. käsiraamat, mis kirjeldab mingi koha vaatamisväärsusi v. annab muud vajalikku teavet. Tallinna juht. Laulupeo juht.
4. juhil van juhtimisel. *Tuule juhil sõudis lõpuks tagasi kalda poole. A. Mälk. *Aga Tarum läks oma hea nina juhil ja avastas värvid ning värnitsapotid. L. Vaher.

juurde
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Läks akna, ukse juurde. Astus laua, kapi, voodi juurde. Õpilane kutsuti tahvli juurde. Aja auto maja juurde! Jooksis ühe puu juurest teise puu juurde. Käis ühe mehe juurest teise juurde. Tõstis käe kõrva juurde. Pani pudeli suu juurde ja jõi. Koer läks peremehe juurde. Tule minu juurde! Tüdruk läks teiste laste juurde mängima. Rada viib väikese metsajärve juurde. Tee tõe juurde oli raske. *Koolimaja juurde sai paar versta. M. Metsanurk. || (laiemalt:) kuhugi lähedusse ja ka sisse. Lähen sauna juurde ja panen veel tuld alla. *Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all [lüpsta].. A. H. Tammsaare. *Pealelõunal kogunesid koolilapsed koolitoa juurde, et õpitud laule veel korrata. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohta; kellegi jutule v. vastuvõtule, (mingis asjas) kellegi poole. Sõitsin pühapäevaks maale vanaema juurde. Vanemad kolisid linna laste juurde. Poiss sai korterisse tädi juurde. Viis lapse tuttavate juurde. Kutsusin ta enese juurde koju. Lähen homme arsti juurde. Läheb juuksuri, õmbleja juurde. Tulid sa minu juurde niisama või oli sul asja ka?
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi allutatakse v. jääb. Linnavalitsuse juurde moodustati mitu komisjoni. Keskaja koolid rajati ennekõike suurte kirikute ja kloostrite juurde. Jäi pärast lõpetamist ülikooli juurde tööle.
4. osutab sellele, mille kasutamisele v. käsitlemisele v. millega tegelemisele asutakse. Asus paadis kohe aerude juurde. Viimastel aastatel on kunstnik pöördunud tagasi õlimaali juurde. Kirjanduse õpetamisel jõuti Vilde loomingu juurde. Asume uue töö, teema juurde. Mindi järgmise päevakorrapunkti, küsimuse juurde. Pärast ettekannet asuti läbirääkimiste juurde. Asus ilma pikema keerutamiseta asja juurde. Riigipöördega tuli võimu juurde uus klikk. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
5. osutab otsusele, arvamusele, harvemini tegevusele, millel püsitakse v. otsustatakse püsida (esineb üksnes jääma-verbiga). Isa jäi oma tahtmise juurde kindlaks. Kas sa jääd oma sõnade, ütluse, arvamuse juurde? Pika arutlemise järel jäädi selle juurde, et kõige parem on asjast vaikida. Proovis üht ja teist, kuid lõpuks jäi oma endise ameti juurde. *Katsus juba talvemütsigi korraks pähe, aga jäi lõpuks siiski musta kaabu juurde. M. Metsanurk.
6. millelegi lisaks, millegi kõrvale. Kohvi juurde pakuti konjakit. Õlle juurde sobib hästi juust. Prae juurde käis kõrvitsasalat. Ostis elegantse mantli juurde ka uue kübara. Heliplaadi juurde kuulus tutvustav brošüür. | piltl. Tuli halva mängu juurde hea nägu teha. || (vahel ka:) koostisosana millessegi. Etiooplannade riietuse juurde kuuluvad valged seelikud.
7. ‹tänapäeval tavalisem põhisõna allatiiv› osutab teat. seisundisse siirdumisele. Tule mõistuse juurde, mees! *..ei märganud muud, kui et poiss on pääsemas tagasi meelemärkuse juurde.. A. Mälk.
II. ‹adv›
1. vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Astus mulle juurde ja küsis suitsu. Ta tuli lähemale, kuid päris juurde ei tulnud. Rebane hiilis oma saagile vargsi juurde. Koer ei lasknud kedagi endale juurde. Siia ei pääse autoga juurde. *Seda rääku oleks kerge kinni püüda, vaja ainult tasa juurde minna. O. Luts.
2. juba olemasolevale lisaks. Rahvast, külalisi tuli järjest juurde. Tööjõudu on vähe, andke veel kaks meest juurde! Vaenlane vedas rindelõiku vägesid ja varustust juurde. Asulasse on ehitatud mitu maja juurde. Raiesmikust tehti põldu juurde. Kauplus tellis kaupa juurde. Viska kaminasse paar halgu juurde! Tuba on nii mööblit täis, et siia enam midagi juurde ei pane. Ta sai palka juurde. Pani summale paar krooni juurde. Tööd, ülesandeid tuleb kogu aeg juurde. Pani, mõtles edasirääkimisel loole veel omalt poolt üht-teist juurde. Ta on palju juurde õppinud. Need leiud annavad meie teadmistele mõndagi juurde. Ta on kaalus juurde võtnud. Hoogu juurde! Puhkus andis jõudu juurde. *Ei anna külm päevalgi järele, vaata kui keerab veel juurdegi. V. Lattik. || midagi muud mingile toidule, tegevusele v. olukorrale kõrvale, sellele lisaks. Mängis pilli ja laulis sinna juurde. Sõi suppi leiba juurde hammustamata. *Oli mahe suveõhtu linnulaulu ja lillelõhnaga, ning sinna juurde veel maasikad. V. Beekman (tlk).

keegi ‹kellegi, kedagi, kellessegi, kelleski, kellestki, kellelegi, kellelgi, kelleltki, kellekski, kellenigi, kellenagi, kelletagi, kellegagi›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› isiku vm. olendi kohta. a. ‹jaatavas lauses› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata isikut (vm. olendit). Keegi koputas. Keegi on ukse, akna taga. Väljas hüüdis keegi appi. Peab kelleltki teed, nõu küsima. Kas täna käis keegi meil? „Ära mine!” hoiatas keegi. Teid küsib keegi Riiast. Ma vajan kedagi, kes mind mõistab. Seda võis teha keegi oma inimestest. Kas keegi on juba uut filmi näinud? Keegi krabistas põõsastes. Kui juba keegi peab minema, siis olgu see mina. Seal oli keegi, ja see keegi tuli lähemale. *„Koer peaks olema,” arvab Jurnas. „Oleks keegi, kes haugub, kui tuleb võõraid ..” A. Mägi. b. ‹jaatavas lauses› iga üksik. Räägiti, mida keegi suvel tegi. Teevad seda, mis kellelegi parajasti meeldib. Joostakse laiali, kuhu keegi. Lõpetavad kooli, kuidas keegi. Vaevalt nad teavad, mis kellestki sai. See kõik sõltub asjaolust, kuidas on kellegi vastupidavus. c. ‹eitavas lauses› mitte ükski. (Mitte) keegi ei tulnud appi. (Mitte) keegi pole sellest kuulnud. Läks minema, kellelegi head aega ütlemata. (Mitte) keegi ei tundnud tema vastu huvi. Tänaval pole (mitte) kedagi näha. Kodus ei olnud kedagi peale Sirje. Ära räägi sellest (mitte) kellelegi. Kellelgi ei olnud asjast aimu. Nad ei tülitsenud kunagi kellegagi. Kas siis keegi teist ei näinud, kuidas see juhtus? *.. kuid möödus päevi, isegi nädalaid, ent püünisesse ei läinud keegi. R. Roht.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et teat. isik vm. olend on lähemalt määratlemata. a. ‹hrl. jaatavas lauses› üks. Keegi mees, naine astus sisse. See oli keegi kiitsakas noormees. Tal on keegi külaline. See oli keegi minu tuttav. Siis esines veel keegi soomlane. Keegi naljahammas tegi tema arvel pila. Laenas raha kelleltki sõbralt. Ta töötavat sellina kellegi kaupmehe juures. Pidas võõrast kellekski teiseks. | vahel ühenduses konkreetse nimelise isikuga, kelle kohta siiski pole midagi muud lähemat teada. Kas siin elab keegi Madis Pihlakas? Tunned sa kedagi Kurepalu-nimelist? Siis kuulsime kellestki Robertsonist. b. ‹eitavas lauses› mitte ükski. Keegi korralik inimene ei tee temaga tegemist. Mul pole siin kedagi tuttavat. Keegi kurat 'mitte keegi' ei saa sellest aru.
3. kellegi kõnek (rõhutava sõnana negatiivse hinnangu andmiseks v. mingi väite eitamise korral:) midagi väärt; mitte mingisugune. Tema pole küll kellegi töömees. Need ka kellegi mehed, ainsast huligaanist ei saa jagu. Niisugune pole kellegi isa, kes oma lapse unustab. Mina nendega tegemist teha ei taha, need pole kellegi inimesed. Nüüd öösel pole enam kellegi õppimine! See pole kellegi toit 'see toit on halb'. See pole ju kellegi palk, vaid lausa sandikopikas. On see kellegi komme öösel ringi kolada? Sellised ulakused, kas see on kellegi tegu! Ta polnud kellegi iludus, pigemini vastupidi. Paar-kolmkümmend aastat pole ju veel kellegi vanadus. *Mina ei ole kellegi perenaine. Olen siin talus ainult töötegija, võõras. R. Sirge. *Meie, talulapsed, polnud ju ka kellegi inglid .. R. Roht.
4. kedagi ‹hrl. eitavas lauses› kõnek midagi. Tal pole häda kedagi. Ärgu nad muretsegu loomade pärast kedagi. *„Mis sa siin teed?” – „Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult. A. H. Tammsaare.
II. ‹s› tähtis, tunnustatud v. lugupeetud isik. Varemail aegadel ta oli keegi, nüüd aga enam mitte.
▷ Liitsõnad: eikeegi.

korvi andma, korvi saama
abieluettepanekut v. tantsu- v. muud kutset tagasi lükkama; sellise ettepaneku v. kutse peale eitavat vastust saama. Neiu oli juba paarile kosilasele korvi andnud. Räägitakse, et Jaan käinud rikkal peretütrel kosjas, aga saanud korvi. Milla oli selle tantsu ajal juba mitmele korvi andnud. *.. ehk jätkub mõni tunnike minu jaoks, mille võiksime ühiselt veeta vast kohvikus. Eks ole? Ega te mulle korvi ei anna? B. Linask.

kõigepealt ‹adv›

1. enne muud, kõige enne, kõige esimese tegevuse v. asjana. Turistid sõitsid kõigepealt hotelli. Sellega aega on, söö kõigepealt kõht täis! Kõigepealt joodi kann õlut, seejärel telliti süüa. Kodus panin kõigepealt ahju küdema. Kuhu me nüüd kõigepealt läheme? Tuleb hästi järele mõelda, mida kõigepealt muretseda. Ütle mulle kõigepealt, mis see salatsemine tähendab!
2. eeskätt, eelkõige, esmajoones. Tallinna vaatamisväärsuseks on kõigepealt vanalinn. Lastes kasvatati kõigepealt korraarmastust. Sotsiaalsete rühmade käitumise määravad kõigepealt materiaalsed huvid. Rahu, kõigepealt rahu! *..majaproua ajas kõik kõverad asjad alati eestlaste süüks, poiste patuks kõigepealt. R. Vaidlo.
3. esiteks (loendamisel). *Seal [= toas] on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp ja siis veel isa ning ema voodi. R. Kaugver.

üle käima

1. üle liikuma. a. üle kõndima. Talvel sai soost otse üle käia. Murust ei tohi üle käia. b. (töötades) teat. tervikpinnast üle liikuma. Toimetaja käis artikli pliiatsiga üle. Vaja põrand korraks märja lapiga üle käia. *Nõmmepealne oli risu ja oksteta, nagu oleks siit rehaga üle käidud. O. Tooming. *Arnold käib lauad pealt höövliga üle, koolmeister lööb kokku. M. Traat. c. hrl piltl (muud kasutused). Kodulinnast oli sõda üle käinud. Tänavad olid tühjad, nagu oleks katk üle käinud. Lasksin silmad kiiresti üle ajalehe käia. Näost käis üle rõõmuläige. *.. maast käinud üle rängad, külmad sajud. G. Suits.
2. üle kulgema, suunduma vms. Ojast käib üle purre. Nõlvakust käivad üle kahed suusajäljed.
3. kangem, vägevam, suurem olema, millegi poolest ületama, üle olema. Tema hääl käis teistest üle. Minu jõud käib, ei käi temast üle. See käis minu mõistusest üle. *Lootus käib hirmust alati üle.. R. Sirge.

külvis ‹-e 4› ‹s›
hrl põll külviks määratud seeme (v. muud taimeosad), seemnevili. Külvist kontrollima, puhtima.

lakkuma ‹lakun 42›

1. keelega limpsides vett v. vedelat toitu suhu ammutama. Koer ja kass lakuvad, teised koduloomad joovad. Siil lakub piima. Koer lakkus kausi tühjaks.
2. hlv (inimese kohta:) palju jooma. a. (alkohoolseid jooke). Muudkui lakub ja laaberdab. Ära laku nii palju õlut. Oli enda täis lakkunud. Prassis ja lakkus kogu oma vara maha. Tööl teda pole, lakub vist kusagil. Lakub kõrtse, restorane mööda. b. hrv (muud jooki). Latravad päev läbi kohvikus ja lakuvad kohvi. Lapsed ei taha süüa, lakuvad ainult limonaadi sisse.
3. keelega üle libistama, limpsama, limpsima, noolima. Koer lakkus perenaise kätt. Lehm lakub oma vasikat. Kass lakub oma kasukat. Kitsed käisid soolakamakat lakkumas. Lakub rasvaseid sõrmi, sõrmed rasvast puhtaks. Ära laku marke, kasuta näpuniisutit. *.. raputas kiirustamata tubakat paberisse ja lakkus pläru mitu korda keelega üle. L. Promet. | piltl. Lained lakuvad paati, kallast. Lainetest lakutud rannakivid. Tulekeeled lakuvad halge. Jätke mind nüüd üksi oma haavu lakkuma 'pettumusest, solvumisest vms. üle saama'. *Las lakub päikse leekiv keel me noori selgi .. M. Traat. || hlv suudlema. Nüüd suudeldakse tänaval ja trammis, vanasti niimoodi ei lakutud. *.. kodus käivad mul kätt lakkumas ja saba liputamas, et lust vaadata! E. Vilde.
4. kõnek juukseid peadligi kammima; (end) siluma, mukkima, klanima. Juuksed olgu loomulikult, milleks neid lakkuda. Lakkus pea hoolikalt siledaks. Lakutud ja klanitud keigar. *Ei, mina olin rikaste vanemate silutud ja lakutud pojake .. O. Luts.

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

leppima ‹lepin 42›

1. (millegagi v. kellegagi) rahul olema, küllalt heaks, kõlblikuks v. piisavaks pidama, mitte paremat, enamat v. muud nõudma; nõustuma, nõus olema. Lepi sellega, mis on. Lepib vähesega, piskuga. Tuli leppida kehva toiduga. Pidi paratamatusega, oma saatusega leppima. Olukord on talumatu, sellega ei saa kauem leppida. Ma ei saa kuidagi leppida mõttega, et .. „No olgu siis nii,” leppis Jaan lõpuks. Mullune maailmameister pidi seekord leppima neljanda kohaga. Mustsõstar ei lepi liivamaaga, see nõuab sügavat musta mulda. || leplikuna kellegagi (kokku) sobima. *Ta nägi, et koduõues loomad leppisid üksteisega hästi ja kuulasid inimeste sõna. R. Sirge.
2. viha pidamast, tülitsemast, vaenujalal v. pahuksis olemast lakkama. Vahel nad tülitsevad ja on vihased, siis jälle lepivad. Meil pole midagi leppida, me pole tülis olnudki. Tulin sinuga leppima.
3. kokku leppima. Lepime nii, et kohtume homme õhtul kell kuus raekoja ees. Suurmeistrid leppisid 52. käigul viigile. *Võtsin .. sulase ja tüdruku majasse, esimesele leppisin nelikümmend rubla, teisele kakskümmend rubla aastas palka .. J. Sandra. || kõnek kihla vedama. Lepime, et söön 20 muna korraga ära! Mille peale lepime? – Pudeli õlle peale.

lihtsalt ‹adv›

1. (< lihtne). Õpetaja püüdis seletada võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt. Lihtsalt sisustatud korter. Nii lihtsalt see asi ei lähe. Tervitas kõiki lihtsalt ning tseremooniata.
2. (hrl. rõhutu tugevdava v. piirava rõhumäärsõnana:). a. lausa, otse. Lihtsalt ime, uskumatu, võrratu! Lihtsalt imetlusväärne enesevalitsus. Ülesanne oli lihtsalt üle mõistuse raske. Lihtsalt nöök, kuidas kõik viltu veab! Ilm oli lihtsalt suurepärane. Lihtsalt lust on tööd teha. Lihtsalt hale vaadata, häda näha, kui vaevane ta on. Lihtsalt viha teeb, marru ajab, nutma paneb ta mõistmatus. Raha lihtsalt sulab näppude vahelt. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. b. ei muud kui, ainult. Ei tulnud lihtsalt meelde, lihtsalt unustasin. Ma lihtsalt ei taha minna. Mul polnud lihtsalt aega, raha. Ta on lihtsalt loll, mitte pahatahtlik. See tuli lihtsalt hoolimatusest, lohakusest. Tal lihtsalt polnud õnne, tal lihtsalt ei vedanud. Ega mul asja polnud, tulin lihtsalt niisama. Tuleb oodata, lihtsalt oodata. Ta räägib seda lihtsalt kadedusest.

lugema ‹loen 42›

1. kirjutatut häälikulises kõnes enda v. kuulaja(te) tarbeks taastekitama; ka päheõpituna esitama. Lapsed õpivad tähti, seejärel veerima ja lugema. Oskab lugeda ja kirjutada. Loeb valju häälega, vaikselt, pominal, sosinal, endamisi, silmadega, mõttes. Loeb soravalt, ilmekalt, üksluiselt, takerdudes. Ta käekirja on raske lugeda. Õppetükk anti lugeda ja küsimustele vastata. Saksa keelt loen, aga vesteldes jään jänni. Loeb neljas keeles vabalt ilma sõnaraamatuta. Viidalt on lugeda, et Tartuni jääb veel 39 km. Armastab (ilukirjandust) lugeda, loeb väga palju. Loeb kirja, kuulutust, ajalehte, raamatut, artiklit, luuletust, romaani, pealkirju, kaupade hindu. Loe mulle ka, mida ta kirjutab. Lugesin lehest, et tuleb uus pensioniseadus. Ma olen sellest kusagilt lugenud. Loeb õhtuti lastele muinasjutte. On sul midagi head, põnevat lugeda? Tänasest lehest polegi midagi lugeda 'pole midagi huvitavat'. Jaan Krossi (romaane) loen ma alati naudinguga. Korrektuuri lugema 'korrektuurpoognaid v. -veerge (trüki)vigade leidmiseks ning parandamiseks lugema'. Lemmikraamat sai lausa pähe loetud. Narmendama, kapsaks loetud kriminull. Diktor loeb päevauudiseid. Noored näitlejad lugesid kirjaniku mälestusõhtul tema luuletusi. Issameiet, söögipalvet, loitse, nõiasõnu lugema. Lapsed loevad jõuluvanale salme. || (kõrgkoolis) loengut pidama. Professor Kivi loeb ülikoolis filosoofia ajalugu, seda loetakse neljandale kursusele. Keskaegses ülikoolis loeti ladina keeles. *Kord olime Aavikuga Viljandis õpetajate kursustel lektoriteks, mina lugesin keelt, tema kirjandust. J. V. Veski. || pühakirjakohta ette lugema v. vaimulikku kõnet pidama. *.. õpetaja luges ilusasti nii kodust ärasaatmisel kui ka surnuaial. P. Vallak. || hääldama, välja lugema. Kes pole prantsuse keelt õppinud, ei oska prantsuse nimesid lugeda. Kuidas seda sõna, nime loetakse? Perrault' (loe: perroo) muinasjutt. || (üllatava v. uskumatu rõhutamiseks). *Ent kas teate, mäherdusel eksemplaride arvul trükiti [Oscar Wilde'i] teoste andeid? Ütle ja loe: tuhat tükki. E. Vilde. || ‹hrl. väljendites: lugemas käima, lugema minema› van leeris käima, leeri minema; kirikuõpetaja juures abiellumisluba hankimas ning sellega seoses lugemisoskuse kontrollil käima. *Vaevalt oli ta leeris, peakoolis või lugemas .. ära käinud, kui talle ta ilu pärast kosilasi hakkas käima. Chr. Kannike. *.. tihti näen noori, õhetavate nägudega poisse ja tüdrukuid väljumas praosti kirjutustoast .. need käisid lugemas, et pühade ajal heita paari .. O. Luts.
2. mingeid muid märke, muud märgisüsteemi lahti mõtestada oskama, sellistest märkidest v. süsteemist aru saama. Nooti lugema. Matkaja peab oskama kaarti lugeda. Võhik ei oska lugeda tööjooniseid, skeeme. || looduslike moodustiste põhjal midagi teada saama. Aastarõngastest võib üht-teist lugeda puu kasvutingimuste kohta. Ennustaja loeb käejoontest inimese minevikku ja tulevikku. *Kui geoloogi ees on kivimipaljand, loeb ta sealt nagu avatud raamatust. I. Murdmaa.
3. välisilmingute järgi midagi varjatut, sisimat aimamisi taipama, mõistma. Oskab armastatu soove ta silmist lugeda. Luges mu pilgust, ilmest etteheidet, nõustumist. Ta taipab kõik ära, just nagu loeks teise mõtteid. *Ta võis juba selle [= ema] näost lugeda, kuidas haigega lugu oli. O. Luts. *Õpetaja silm jälgis seejuures järjest meeste nägusid, et nende pealt oma kõne mõju lugeda. E. Vilde.
4. loendama. a. (arve järjekorras nimetades). Laps oskab juba sajani lugeda. Ringikohtunik loeb kümneni: nokaut! Opereeritav ei saanud kahekümnenigi loetud, kui narkoos juba mõjus. „Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm,” loeb tantsuõpetaja takti. b. (hulka, kogust arvuliselt kindlaks tehes). Loeb raha. Loe (ära), kui palju meid on. Kes neid lugeda jõuab, neid on nii palju. Luges mulle kümme kümnelist peo peale. Töö on tehtud, loe palk lauale. Loeb sõrmedel, sõrmede peal, keda tuttavatest külla kutsuda. Luges kompvekid kahe lapse jaoks pooleks. Loeb puhkuseni jäänud päevi. Kellaosuti loeb minuteid, logi loeb miile. Loeb keskendunud ilmel pulssi. Perenaine istub laua otsas just nagu sööjate suutäisi lugedes. c. (rivikäsklused võimlemistunnis). Järjest loe! Paariks, kolmeks loe!
5. ‹impers.› arvestama. Maakera vanuseks loetakse rohkem kui kolm ja pool miljardit aastat. *Ülepea loeti terves külas seitse korralikku noort tüdrukut .. O. Truu. *Puulaeva iga hea hoidmise juures loetakse üldse viisteist aastat. H. Sergo. || millestki, mingist momendist arvestust alustama v. algust arvestama. Tööstaaži loetakse tööle asumise momendist. Meie ajaarvamist loetakse Kristuse sünnist. Eesti teatri algust loetakse 24. juunist 1870, „Saaremaa onupoja” etendusest. *.. ja kui sa ise ära ei ütle, hakkab palk homsest lugema. M. Raud.
6. arvesse minema. a. arvestamisele kuuluma. Kergejõustikus rekordit ei loeta, kui tuule kiirus on lubatust suurem. Hüpe, tõuge loeb, ei loe. Pühapäevi puhkuse sisse ei loeta. *Sai tööd tapetud – kaks päeva luges kolme ette ja nõnda lastigi ennem tulema .. A. Hint. b. väärtust, tähtsust omama, väärt olema, midagi tähendama. Aega on vähe, iga minut loeb. Ärge jääge tulemata, talgul loeb iga inimene. Ilm ei loe, väljasõit tuleb igal juhul. Asjaajamises loevad tutvused palju. Teiste arvamused, seisukohad ei loe talle midagi. Mis loeb mehele paar muhku või kriimustust! *Ma mõtlesin, et meie ja meie poja tulevik ka sulle midagi loeb. R. Kaugver.
7. pidama, arvama. Midagi oma ülesandeks, kohuseks, saavutuseks, teeneks lugema. Seda loetakse talle süüks, veaks. Virisemist loetakse häbiasjaks. Küsimus loeti otsustatuks. Loeb end asja eest vastutavaks, oma hinnangut eksimatuks. Möödunud aastat võib tulemusrikkaks lugeda. Loeb ennast luuletajaks, kuigi trükis pole midagi ilmunud. Ma pole end veel kaotanuks, lööduks lugenud. Orja ei loetudki inimeseks. Ta ei taha end veel raukade hulka lugeda. Teda loetakse pugejate kilda. *Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! A. Kitzberg.

lõige ‹lõike 18› ‹s›

1. lõikamine (üksikaktina v. töö elemendina). Kirurg avab täpse, osava, kiire lõikega haige kõhukoopa. Pikad lõiked kääridega. Voolib kirvevart pikkade siluvate lõigetega. || sisselõige, sälk vms. Lõigete ja põletuskirjadega kaunistatud puuesemed. Lõige ulatub rinnakust kaenla alla. Puukoorde tehtud lõikest voolab mahla. || ‹liitsõna järelosana› (ka:) ära- v. väljalõigatud osa
▷ Liitsõnad: ajalehe(välja)lõige; juurde|lõige, kääri|lõige, noa|lõige, pooke|lõige, sae|lõige, sisse|lõige, sälklõige; keisrilõige; graafiliste tehnikate nimetustes linool|lõige, puu|lõige, vaselõige.
2. tehn eseme mõttelisel ühe või mitme tasandiga lõikamisel ühele poole lõikepinda jääva osa kujutis joonisel. Kui püramiid on lõigatud põhjaga rööpse tasandiga, siis on lõige põhjaga sarnane hulknurk. Ehitise projekti juurde kuuluvad lõiked ja vaated.
▷ Liitsõnad: koonus|lõige, läbi|lõige, piki|lõige, ristlõige.
3. tehn materjali purunemine tema ühe osa nihkumise tõttu teise osa suhtes
4. rõiva juurdelõikamisel kasutatav šabloon; selle kontuurid lõikelehel. Ülikonna, kleidi, kampsuni lõiked. Võtsin lõikelehelt lõike (välja). Lõige suurusele nr. 44. || sellistest šabloonidest lähtuv rõiva üldilme. Sportliku, elegantse, moodsa, klassikalise, inglise, laitmatu lõikega kuub, kostüüm, mantel. Kitsa, avara lõikega rõivad. Seelik on lõikelt sirge, kellukeseline, klošš.
▷ Liitsõnad: jaki|lõige, kleidi|lõige, mantli|lõige, pluusilõige; kimono|lõige, klošš|lõige, printsess|lõige, raglaanlõige.
5. (näo, pea v. mõne selle osa kuju kohta). Kitsa lõikega nägu. Idamaise lõikega silmad. Kummalise lõikega pikergune pea. *Eeva imes oma pehme, aga kangekaelse lõikega huuled hammaste vahele ja noogutas. J. Kross. || (juuste lõikamise viisi kohta). Madal, keskmine, kõrge lõige.
▷ Liitsõnad: näo|lõige, silma|lõige, soengu|lõige, suulõige.
6. hrl van lõik (1. täh.) *.. praeti selle kõrvale sealiha lõikeid .. M. Metsanurk. || ka jur paragrahvi alljaotus. Paragrahv 5, lõige 3.
7. hrl van osav manööver, snitt. *.. ja ilma oma kapitalita asutatud pangast tegi ta nii palju lõikeid, et arvati heaks ta arreteerida. J. Semper.
8. lõikes arvestuses; plaanis; läbilõikes (muud väljendusvõimalused paremad). Kliimaks nimetame teatavale paikkonnale paljude aastate lõikes iseloomulikku ilmastikurežiimi. *Panga profiilis paljanduvad erinevad lademed kuni 600 miljoni aasta lõikes. J. Eilart.

mere|õigus
jur meresõitu ja mere muud kasutust sätestav (rahvusvaheline) õigusnormide kogum; neid käsitlev õigusteaduse haru

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

muuti ‹adv›
muul viisil, muud moodi. *.. sest tal [= naisel] polnud kombeks teha tööd muuti kui mehega urisedes. A. Mälk. *Ja kuigi Hans Varrikoff polnud vallas ametis ega muuti seal asjamees .. V. Ilus.

muu|-usuline ‹s›
mingit muud usku olev isik. Kristlased ja muu-usulised.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

pakk ‹paku 21› ‹s›

1. jämeda laasitud puutüve otsast saetud (lühem) tükk; mets liik ümarpuitu. Jäme, jändrik, okslik pakk. Lahedad pakud on kerged lõhkuda. Tükeldas langetatud tüved paraja ahjuhalu pikkusteks pakkudeks. Tõrvatud paadid seati pakkudele kuivama. Pakul, paku otsas istuma. Vanaisa istus pliidi ette pakule. Haod raiuti pakul katki. Liharaiumise pakk. Paku peal oli hea vaiu teritada. Jalad paistes, jämedad kui pakud. Kuidas pakk, nõnda talb.
▷ Liitsõnad: iste|pakk, kase|pakk, kuuse|pakk, laastu|pakk, männi|pakk, puu|pakk, raie|pakk, sae|pakk, sindli|pakk, tamme|pakk, tapa|pakk, tüve|pakk, vineeripakk; kanga|pakk, mesi|pakk, painde|pakk, pesapakk.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana›. a. tahutud vm. viisil töödeldud puitdetail, näit. liipri-, lävepakk b. mingi riista keskne puitosa, kuhu muud osad kinnituvad, näit. höövlipakk
▷ Liitsõnad: liipri|pakk, läve|pakk, trüki|pakk, uksepakk; höövli|pakk, äkkepakk.
3. aj jalapakk. *Röövli seeme! .. Pakku ja rauda lasen ma teid panna.. J. V. Jannsen. *.. soovisid last selleks, et ta oleks minule mu eksitusis takistuseks, nii-öelda pakuks jalus? A. H. Tammsaare.

panus ‹-e 4› ‹s›

1. kellegi poolt antu, juurdepandu, lisatu. Igakuine panus pangaarvele. A. Kitzbergi panus eesti näitekirjandusse. Võimlejate panus meie sportlaste üldvõidu heaks. Kõige tähelepanuväärsem teaduslik panus on tal astronoomias. *Ristna kargas püsti ja lubas kähku puhvetist oma panuse tuua. V. Gross.
2. kunst põhimaterjalisse kaunistuseks lisatav muust materjalist v. muud värvi tükike. Väärismetallist, merevaigust panustega ehetelaegas.
3. mängu pandud summa. Ruletilaudadel oli kõige väiksem panus 10 franki. Mehed tagusid kaarte pisikeste panuste peale. Totalisaatoril tehti panused samadele meestele, hobustele. Ta mängis üha suuremate panustega. | piltl. *Jäi minu mängu ainus panus – / mu elurõõm ja kümme küünt. J. Sütiste.
4. arheol hauda kaasapandud ese. Surnule pandi hauda kaasa mitmesuguseid panuseid: toitu, rõivaid, tarbeesemeid, relvi, ehteid, raha. Panuste poolest rikkad kalmed, hauad.
▷ Liitsõnad: hauapanus.

parkima2 ‹pargin 42›

1. parkainetega töötlema. a. (toornahka). Toornahk tuleb tarvitamiskõlblikuks parkida. Laskis mütsi jaoks tuhkrunahku parkida. Hästi, halvasti pargitud nahk. Pargitud lambanahast kasukas. Pargitud kalanahast kingad. Pargiti tamme-, kuuse- ja pajukoortega. Pastlaid tehti nii pargitud kui parkimata nahast. b. hrv (muud, hrl. 'peitsima'). Tuletaelaks tuhaleelisega pargitud puuseen. Linast niiti pargiti enne värvimist. Joodil on põletav ja parkiv toime. c. fermenteerima, taime oma fermentide toimel valmida laskma. Kas oled selle tubaka ise parkinud? Taadil oli oma erilisel viisil pargitud tubakas.
2. parkainete vm. toimel tumedamaks muutma, värvima. Porgandite puhastamine parkis ema käed pruuniks. Mustikad pargivad laste suud. Tuulest ja päikesest tõmmuks pargitud mehed. Suits on parkinud taadi habeme kollakaks. || piltl karedaks muutma. Tööst pargitud kõverad sõrmed. *Aga merevool on mind karedaks parkind – tütarlaste lõbustajaks ma enam ei kõlba. J. Metua.
3. kõnek peksma. Sain isa käest parkida. Vastuhakkamise eest pargiti tal kere kuumaks, tuliseks. Kupja kepp parkis teomehe turja. *Sügistormid aga parkisid mõrra adrut täis.. A. Uustulnd.
4. kõnek kiiresti jala käima. *Kuid need tortsutavad mootorratastel, teie aga pargite jala. I. Sikemäe.
5. kõnek palju ja ahnelt sööma. Mees parkis isukalt praekartuleid. Näljane pargib paljast leiba. Parkis kõik pudru üksi sisse, nahka, keresse, oma kõhtu. Siga parkis kere täis ja puges põhku. Kassid pargivad värsket kala, nii et kõhud lapikud. Pargi aga pargi, järjest paksemaks lähed. Ise pargib, aga teistele ei anna. *.. kas siin võib parkida nõnda palju, kui vats vastu võtab? P. Kuusberg.

pere ‹illat -sse e. perre 6› ‹s›

1. ühte leibkonda kuuluvate inimeste kogum, hrl. perekond (endisajal kaasa arvatud ka teenijad). Kolmeliikmeline, paljulapseline, lapserikas pere. Lastega, lasteta pered. Suure pere laps(ed), vanemad. Hallopite pere noorrahvas. Saariku talu pere. Pere aastasissetulek. Peret toitma, üleval pidama, katma. Kavatseb peret soetada. Pere kasvab, peret tuleb juurde, on pere juurdekasvu oodata (laste sündimise kohta). Peres kasvab, on mitu last. Kasvasin muusikute peres. Majas elas mitu peret. Peret ei ole meil rohkem kui mina, naine ja ämm. Ema ostab perele toitu. Sünnipäeva pidasime ainult oma perega. Külla mindi terve perega. Kogu pere oli õhtul kodus. Talu tööd tehti oma pere jõududega. Kolmandat põlve ühe pere 'suguvõsa' valduses olev ettevõte. Külalised ööbisid peredes. Elame sõbralikult nagu üks pere. Ei kahe pere koer saa elades süüa. *Kellel oli tugev pere käepärast, see ikka sai midagi kokku panna, aga kellel oli nõrk tööjõud, selle välised tööd jäid hoopis unarile. J. Mändmets. || selle muud liikmed ühe liikme, hrl. perepea seisukohast. Kuidas su pere elab? Kui palju sul peret on? (hrl. küsimus laste arvu kohta). Lembit viis pere suveks maale. Puhkab koos perega. Kas sul oma peret ei olegi – meest ja lapsi? Selles majas elab vana Mahlapuu oma perega. *Nad olid ka liiga jõuetuks jäänud, et püüda .. hea õnne peale üle mere põgeneda. Pealegi olid neil kõigil pered koormaks järel.. A. Hint. || talu teenijaskond (vastandatuna pererahvale). Pererahvas magas tagakambris, eeskamber oli pere päralt. Pere sõi pererahvaga ühes lauas. || hrv (loomade kohta:) pesakond, perekond. Kana kogu oma kümneliikmelise perega. *Ilvese pojad sünnivad aprillis-mais, aga mitte karjakaupa nagu hundi või metssea peres. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: haritlas|pere, kaluri|pere, kaupmehe|pere, kolhoosi|pere, käsitöölise|pere, linna|pere, maa|pere, naabri|pere, talu|pere, töölis|pere, üliõpilaspere; suur|pere, väikepere.
2. talu (koos selle elanikega), majapidamine. Sooaluse küla Mihkli pere. Lähestikku, hajali asetsevad pered. Külas on üheksa peret. Seda üksikut talu hüüti Räpu pereks. Käisime küla pere perelt läbi. Käisin paaris peres sees teed küsimas. Mardisandid käisid perest peresse, perest perre. Iga pere õuel, igas peres oli oma kaev. Majandis ei ole ühtki peret, kaasa arvatud üksikud metsatalud, kuhu ei ulatuks elektriliinid. *„See oli Madis Pöitel või pere järgi Sääse Madis,” teatasin. H. Sergo. || (vastandatuna saunakambri elanikele v. vabadikukohale). Saunarahva laps käis peres karjas. *Eevi murrab peres tööd teha, tasub sauna päevi.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kaluri|pere, metsa|pere, moonaka|pere, popsi|pere, ranna|pere, rendi|pere, sauna|pere, sauniku|pere, talu|pere, vabadiku|pere, üksikpere; sealt|pere, siitpere.
3. (mingi olulise tunnuse põhjal moodustuva rühma kohta:). a. ühise tegevuse, ühiste huvide, eesmärkide vms. põhjal kokkukuuluv inimrühm. „Estonia” teatri pere. Instituudi õppejõudude pere. Klassi õpilaste üksmeelne pere. Botaanikasektsiooni arvukas pere. Mobiliseeritute kirju pere. Meie kunstnike, kirjanike pere. Puhkajate, taidlejate pere. Arvukas pealtvaatajate pere. Tõusev täht pianistide peres. Laupäev oli autobaasi perel pingeline tööpäev. Ta kuulub härraste perre. Erinevail põhjustel sõjapõgenikeks saanud, tunnevad nad end ometi ühise perena. Rahvas peaks moodustama ühtse vennaliku pere. Monaco on üks väiksemaid maid Euroopa riikide peres. b. (loomade kohta). Kiskjaliste perre kuuluvad loomad. Laululindude liigirohke pere. c. (asjade, nähtuste kohta). Täppismõõteriistade pere. Aglutineerivate keelte pere. Okeanograafia kuulub geograafiateaduste perre.
▷ Liitsõnad: kolhoosi|pere, kooli|pere, mudilas|pere, sportlas|pere, teenijas|pere, töölis|pere, töötajas|pere, vilistlas|pere, õpetajas|pere, õpilas|pere, ülikooli|pere, üliõpilaspere; laste|pere, mees(te)|pere, nais|pere, noor|pere, pisipere; keel(t)e|pere, sõnapere.
4. ühe pesa (hrl. taru) mesilaste, harvemini kuklaste kogum. Tugev, elujõuline pere. Mesilas on paarkümmend peret. Pered olid jäänud nõrgapoolseks. Saadi 16 kg mett pere kohta. Metsakuklaste perede arvukus pole viimasel ajal suurenenud. Peret heitma 'sülemlema'.
▷ Liitsõnad: kunst|pere, mesilaspere.

perekond ‹-konna 22› ‹s›

1. abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda. Perekond Sirel. Laamannide suur perekond. Neljaliikmeline, kolmelapseline perekond. Lastega, lasteta perekond. Paljulapseline, lasterikas perekond. Õnnelik, korralik, allakäinud perekond. See on jõukas perekond. Ta on pärit haritud, heast perekonnast. Meremeeste, sõjaväelaste perekonnad. Eesti, vene perekonnad. Perekonda looma, asutama, soetama, planeerima. Perekonna matusepaik, reliikviad. Meie majas elab neli perekonda. Perekonnas on, kasvab viis last. Neil on oodata perekonna juurdekasvu 'lapse sündimist'. Mees peaks suutma oma perekonda toita. Hoolitseb oma perekonna eest. Sündisin kooliõpetaja perekonnas. Onu perekond sattus tema surma järel suurtesse raskustesse. Eeva mehe perekonnast on ainult üks vana tädi elus. Seda juhtub ka kõige paremas perekonnas. Nii halvad asjad peavad perekonda jääma 'neist teistele ei räägita'. Ta tuli matkale kogu perekonnaga. Mind kutsuti külla ühte perekonda. Koer oli kogu perekonna lemmik. Viinavõtmine on neil perekonna viga. || selle muud liikmed ühe liikme, hrl. perekonnapea seisukohast. Tal on perekond: naine ja viis last. Sattus sõjakeerises võõrsile, perekond jäi kodumaale. Evald jättis oma perekonna maha 'läks perekonnast lahku'. Mart oli üksinda kodus, perekond oli sõitnud suvilasse. Üksik, perekonnata inimene. *Niinal oli varem olnud perekond – mees ja kaks last. A. Paas. || (loomade kohta:) hrl. vanaloomad koos järglastega. Rebase perekond. Suur lõvide perekond. Nastikute perekond. Talvel elavad metskitsed perekondadena.
▷ Liitsõnad: aadli|perekond, haritlas|perekond, patriitsi|perekond, tsaari|perekond, töölis|perekond, üliõpilasperekond; tuumperekond.
2. biol liigist kõrgem üksus taime- ja loomasüstemaatikas (genus). Karikakra perekonnas on umbes 150 liiki. Vaarikas kuulub muraka perekonda. Lõhe, kajaka perekond. Karulaste sugukonna noorimaks perekonnaks on päriskarud. Putukate perekonnad.
▷ Liitsõnad: alam|perekond, looma|perekond, taimeperekond.
3. põll (tõuaretuses:) ühe väärtusliku emaslooma järglased
4. piltl rühm esemeid, asju, nähtusi, millel on ühiseid iseloomulikke omadusi v. mis on sama algupära, pere (3. täh.) Keelpillide perekonda kuuluvad viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid. Kuuseriisikad kasvasid suurte perekondadena.

piste|maaker ‹-kri, -krit 2› ‹s›
aj lihtrahvale eeskätt ehteid, ka sadulsepa- ja muud käsitööd teinud ja seda turustanud käsitööline ja pudupoodnik keskaja Tallinnas. *Ja mittesaksa pistemaakritelt võtab raad poeüüri aastas kaksteist marka.. G. Helbemäe.

profülaktiline ‹-se 5› ‹adj›
ärahoidev, ennetav. a. (haigust v. haigusi). Profülaktiline ravim, meditsiin. Profülaktiline suund tervishoius. Profülaktiline läbivaatus. b. (muud). Kahjurite profülaktiline tõrje. Seadmete profülaktiline remont.

pühendama ‹37›

1. kellegi v. millegi peale midagi (andunult, muud välistavalt) kasutama v. kulutama; (jäägitult) kellelegi, millelegi suunama, millelegi pöörama. Pühendab palju aega, suurema osa ajast õppimisele, harrastustele. Kogu oma vaba aja, kõik vabad hetked pühendan perekonnale. Lugemisele saadi pühendada ainult talvised kuud. Ta on oma elu kunstile, teatrile pühendanud. Jäägitult teadusele pühendatud elu. Kogu jõu ning oskused pühendas ta isamaa teenimisele. Ta pühendas enese juba varasest noorusest täielikult spordile. Kas saaksid mõne silmapilgu minule, mulle pühendada? Meile ei pühendatud vähimatki tähelepanu. Senisest suuremat tähelepanu tuleb pühendada keskkonnakaitsele. *Palju hoolt ja vaeva pühendas seltsi nime tõstmiseks A. Tamm. P. Pinna. || ‹tihti tud-partitsiibis› käsitluses mingile probleemile v. probleemistikule keskendama. Ta pühendas oma ettekande, loengu, sõnavõtu tõlkeprobleemidele. Ajaleht pühendab iga nädal mitu lehekülge kirjandusele ja kunstile. Tehnikateaduste arengule pühendatud konverents, sümpoosion. Spetsiaalselt koduloole pühendatud artiklid. Raamat on pühendatud Saaremaa ajaloole. Sellele nähtusele on läbi aegade pühendatud loendamatu hulk töid.
2. kellelegi austuse, sõpruse v. tänulikkuse märgiks adresseerima; kellegi v. millegi auks, mälestuseks vms. määrama. Luuletus on pühendatud naisele, emale. Ta pühendas raamatu oma sõbrale. Oma peateose pühendas vastne doktor kunagisele õpetajale. Kirjaniku juubelile, isamaa sünnipäevale pühendatud pidulik aktus. Sõjas langenuile pühendatud mälestusmärk. Jüriöö ülestõusu aastapäevale pühendatud näitus. || (usulises austuses). Liivimaa on Püha Isa pühendanud Neitsi Maarjale. Tempel pühendati Jupiterile. *.. tõotas, et kui see [= sündiv laps] on poiss, pühendab ta selle kirikule. A. Kurfeldt (tlk).
3. kedagi talle tundmatu v. teadmatu asjaoluga (usalduslikult) tutvustama. Vana kalur pühendas poisikese kalapüügi saladustesse. Mees ei pühendanud kunagi naist oma plaanidesse. Teda pole asjasse pühendatud. Ma pole tema asjadesse pühendatud. Peame valvuri oma põgenemiskavatsustesse pühendama. Kas sa pühendaksid mindki oma muredesse? *.. Siimon pühendas naise fotokunstisse, instrueeris teda värvifilmi käsitsema.. I. Jaks. *Kõik juhtub minu tahtest sõltumatult ja mind pühendatakse ainult tulemustesse. T. Vint.
4. van pühitsema, õnnistama. Otstarve pühendab abinõu. *Tütarlaps ei raatsinud lahkuda paigast, mis tema meelest isa mälestuse läbi pühendatud.. A. Kitzberg. *Kui ärasalgav kannatus, suur valu / maad paradiisiks meile pühendas. M. Heiberg.

rahva|pension
riiklik pension, mis määratakse isikule, kellel puudub õigus muud liiki pensionile

rüüs|vili
bot vili, mille moodustumisel osalevad peale sigimiku ka muud õie osad (õiepõhi, õiekate vm). Paljasvili ja rüüsvili.

sae|veski
palkidest v. pakkudest saepuitu ja sellega kaasnevat muud toodangut valmistav ettevõte. Veejõul töötav saeveski. Palju metsa töötati ümber saeveskis. Tõi saeveskist laudu. Peremehel oli jõe kaldal suur jahu- ja saeveski.