[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

musi ‹11› ‹s›

1. kõnek suudlus. Plaksuga, matsuga, kerge musi. Kallistas ja andis põsele musi ka. Poiss sai, võttis tüdrukult musi. Tahab, norib musi. Magus nagu noore tüdruku musi.
▷ Liitsõnad: põse|musi, õhumusi.
2. lastek suu. *Kolme määrdunud musiga / meie pere sellid / hävitavad usinalt / mustikakisselli. U. Laht. *Kui nad veel tited on, ei mahu neil tissinupp musisse, nüüd pistavad terve kartuli korraga suhu. A. Beekman.
3. nlj musirull. *„Ma teen su raudteepataljoni musidega tuttavaks,” rääkis ta õhinal. ".. Toredad tipsid ..” P. Kuusberg.