[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hauduma ‹haun 42›

1. mune soojendama selleks, et loode areneks. Lind haub pesal. Kana haub kolm nädalat. Hani pandi hauduma.
2. soojuse ja niiskusega mõjutama. Saun haub liikmed pehmeks. Haub kuuma ahju ääres vanu konte. Hauduv kuumus tegi ta roidunuks. *Päike haudus päeva kestel jääpinnale tillukesi loigukesi.. A. Mälk. || ‹ka impers.› (vihma, äikese tekkimise kohta lämbe ilma puhul). On aga soe, haub vist äikesevihma.
3. piltl midagi plaanitsema, sepitsema, kavatsema, millegi üle endamisi aru pidama. Tulevikuplaane, kättemaksu hauduma. Haudus endas, oma hinges, südames kurja. Haub viha kellegi vastu. Haub kurja nõu, muremõtteid. Haudus midagi endamisi. Haub vaikselt ärasõitu. Põgenemisplaani oli ta kaua mõttes haudunud. Tahtsin seda asja üksinda haududa ja alles siis otsustada. Poisid hauvad kõiksugu vempe.

hautama ‹37›

1. mune, kalamarja haududa laskma loote arenemiseks vajalikes tingimustes. Tibud hautatakse munadest välja. Möödunud aastal hautati rohkesti haugi-, lõhe- ja siiamarja.
2. soojuse, ka niiskuse mõju all olla laskma, sellele mõjule allutama, haududa laskma. a. toiduaineid tihedalt suletud nõus (kas nende endi mahlas v. väheses vedelikus) aeglaselt pehmeks kuumutama. Liha ja köögivili hautatakse praeahjus pehmeks. Hautatud kapsad, porgandid. b. pehmeks, painduvaks (v. puhtaks) kuumutama. Enne vihtlemist hautas ta vihta kerisel. Puunõusid peab kuuma veega hautama. Kurgitünni hautati kadakatega. Linast ja takust lõnga hautati ja pleegitati enne kudumist. *Jalasepuid hautati vanasti ka tallis hobusesõnnikus. A. Viires. c. keha v. kehaliikmeid (ravi otstarbel) soojutama; neid soojuses pidama. Hautas valutavat kohta kuuma liivakotiga. Hautas laval oma kangeid liikmeid. Miks sa end palavaga paksus vammuses hautad? d. naha haudumist põhjustama. Kuuma ilmaga hautavad märjad saapad jalgu. Kummikud on lapse jalad ära hautanud.

koksima ‹42›
korduvalt (kergelt) lööma, (kergelt) taguma, toksima. Ema koksib mune pannile. Koksis vasaraga kivi küljest paar kildu. Koksisin pähkleid katki. Koksis pliiatsiotsaga vastu lauda. Mune koksima 'keedetud mune otsapidi vastamisi lööma (rahvakombena)'. *Jaan .. koksis pinu ees puuhalud peenemaks. L. Vaher. *No, kurat, ega hullul lihunikul või lasta naist ja lapsi surnuks koksida. J. Kärner.

kookon ‹-i, -it 2› ‹s›
zool paljude selgrootute loomade mune v. nukke ümbritsev kaitsev kest. Siidiliblika, siidiussi kookonite võrgendist saadakse looduslikku siidi. Paljude putukate röövikud nukkuvad võrgendist kookonites.

kudema ‹koen 42›

1. (kalade ja kahepaiksete kohta:) paljunemiseks mune ja seemnevedelikku vette heitma. Särg, vimb koeb jõgede kärestikulistes kohtades. Meritint tuleb jõgedesse ja lahtedesse kudema. Kiisad koevad meil esimest korda enamasti kaheaastaselt. Rääbisel koeb emakala kuni 10 000 marjatera. Konnad koevad lompides ja kraavides. Mees on nagu kudenud räim 'kõhn, otsajäänud'.
2. kõnek tegevusetult logelema v. midagi loiult, aeglaselt tegema. *Ega meid nõukogusse kudema ei ole valitud. Kui organiseerida, siis nii, et kärin taga. A. Valton.

linnu|majand
põll mune ja linnuliha tootev põllumajandusettevõte, linnukasvandus

munema ‹37›

1. muna, mune kehast (kloaagist, munetist) väljutama. Emalinnud munevad ja hauvad. Kanad munevad aasta ringi, käivad pesal munemas, tulevad kaagutades munemast. Kägu muneb teiste lindude pessa. Emamesilane muneb aastas kuni paarsada tuhat muna. Kärbes munes katmata jäetud toidule. Krokodill muneb munad kaldaliivasse, kus neist kooruvad hiljem pojad. Nokkloom on munev imetaja. | piltl. *Lähenesid [pommitajad] reas piki Emajõge. .. Juba munesid. L. Promet.
2. kõnek venitama, aega viitma; mõtteis hauduma. Tee kiiremini, mis sa muned! Ära mune, too kohvrid juba siia! Kas su artikkel ükskord valmis ka saab, kaua sa seda muned? *Noh, seni me siin kodus mõtlesime ja munesime, kuni enam polnud kuhugi [pakku] minna. A. Viirlaid. *Mis nad seal munevad! Venivad nagu ... vilditäid! A. Jakobson.

ovitsiid ‹-i 21› ‹s›
põll kahjuri mune hävitav putukamürk

ovoskopeerima ‹42›
mune ovoskoobiga läbi valgustama

täis|kurn [-a]
zool (kurna kohta, kus on eeldatav arv mune). Hallrästa täiskurn koosneb 4–6 munast.