[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

muidugi ‹adv›

1. iseenesestmõistetavalt, arusaadavalt, loomulikult; teadagi, mõistagi, nagunii. Kas töö on raske? – Raske muidugi, aga palk on ka hea. Muidugi ta teab seda, aga ei räägi. No muidugi, seda võis arvata! Muidugi tulen, kui teil abi vaja. Kas nõud on pestud? – Muidugi mitte! Olete muidugi kuulnud juba, te kõik (vist) muidugi teate juba. Jääksin teile öömajale, muidugi kui see teile tüli ei tee. Kellest on jutt? – Siljast muidugi. Juubelit tuli muidugi tähistada. Peremees muidugi ei pidanud lubadusest kinni. Oled sa nõus? – Oh jaa, miks mitte, muidugi! *Karjamaa äärde, sinna muidugi kaasik jääb. Ja see seal on kõige uhkem. M. Metsanurk.
2. (ilma) selletagi, niigi, isegi. Oli seda pahandust veel vaja, muret muidugi palju! Ei ole aega juttu ajama jääda, ma juba muidugi hiljaks jäänud. Sai muidugi magus, ja sa paned veel mett peale! *Ka hakkas esmaspäeval ränka vihma valama, .. mis muidugi juba mudase tee paiguti päris põhjatuks tegi. E. Vilde.

muidugi mõista ~ teada
arusaadavalt, loomulikult, iseenesest mõista, mõistagi, teadagi. Küsimus pole muidugi mõista (mitte) ainult rahas. Mina teda muidugi mõista ei uskunud. Talvel pääses saarelt mandrile muidugi mõista jääd mööda. *„See on lohutav, eks ole?” – „Muidugi teada!” O. Samma (tlk).