Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 243 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.
agressioon ‹-i 21› ‹s›
pol ühe v. mitme riigi relvis kallaletung teisele riigile. Agressiooni alustama. Agressiooni ohvriks langema. Agressioon naaberriigi vastu.
allotroopia ‹1› ‹s›
keem elemendi esinemine mitme erineva lihtainena
dialoog ‹-i 21› ‹s›
ka kirj kahekõne, kõnelus kahe v. mitme isiku vahel; vestlus, mõttevahetus. Tekkis, arenes vaimukas dialoog. Dialoog mikrofoni, kaamerate ees. Marguse ja Tiina dialoog. Riigijuhtide kontaktid ning dialoogid. *Tal [= Juulius Kilimitil] polnud aimugi, et siin toimus kaks dialoogi – üks, mida pidas tema oma naisega, ja teine, mida pidas naine Temaga .. K. Ristikivi. || kahekõne antiikkirjandusest lähtunud filosoofilise proosa žanrina. Platoni dialoogid.
eelik ‹-u 2› ‹s›
1. van sõj kaarik, mille taha rännakul kinnitati suurtükk, väliköök vm.
2. põll (tugiratastega) abiseade mitme mullaharimisriista samaaegseks traktoriga ühendamiseks
▷ Liitsõnad: suurtükieelik; poolrippeelik.
3. ‹liitsõna järelosana› mingi elujärgu eel olija
▷ Liitsõnad: kooli|eelik, pensionieelik.
epifoor ‹-i 21› ‹s›
kirj sõna v. sõnaühendi kordus mitme lause, lauseosa v. värsi lõpus
fregatt ‹-gati 21› ‹s›
sõj
1. aj kolmemastiline raapurjedega kiire sõjalaev, varustatud paljude suurtükkidega
2. mõnedes riikides mitme otstarbega kiire moodsa relvastusega sõjalaev
fuuga ‹6› ‹s›
muus ühe v. mitme muusikalise teema imitatsioonil ja kontrapunktilisel töötlusel põhinev polüfooniavorm omaette helitööna v. mõne tsüklilise vormi (süidi, sonaadi vm.) osana. Bachi fuugad.
▷ Liitsõnad: liht|fuuga, liitfuuga; instrumentaal|fuuga, koorifuuga.
glissando ‹6› ‹s›
muus libisemine ühelt helilt teisele mitme vaheastme kaudu. Glissando üles, alla. Laulja tegi omavolilisi glissandosid.
greifer ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn ühe v. mitme lõuaga kopp puistmaterjali teisaldamiseks, haardkopp
harik ‹-u 2› ‹s›
bot mitme kandseene nimetuse osa (hrl. Ramaria)
homoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
samalaadne, vastav. Homoloogiline rida keem rühm keemilistelt omadustelt ja struktuurilt sarnaseid orgaanilisi ühendeid, mis erinevad üksteisest ühe või mitme CH2-rühma võrra. Homoloogilised elundid biol tekkelt ja asendi poolest ühesugused (kuigi erineva funktsiooniga) kehaosad.
hõõrits ‹-a 2› ‹s›
tehn mitme teraga lõikeriist silinder- ja koonusavade viimistlemiseks
härrased ‹4› ‹s› pl
1. jõukasse, eesõigustega kihti kuuluv pererahvas, saksad; härrad. Muuga mõisa härrased. Teenis toapoisina suurtsugu härraste juures. Härrased ohvitserid sõitsid kalessiga. „Härraseid ei ole kodus,” teatas teenija.
2. kõnetlussõna mitme meesisiku v. ka mees- ning naisisikute poole pöördumisel. Tänan teid, härrased! Härrased, palun lauda istuda! *„Mina olen matemaatik, härrased...” sõnas Quensel.. A. Sinkel.
interventsioon ‹-i 21› ‹s›
pol ühe v. mitme riigi (vägivaldne) sekkumine teise riigi siseasjadesse, viimase suveräänsuse rikkumine. Sõjaline interventsioon.
jooksva|rohi
mitme jooksva arstimiseks kasutatud taime (kibe tulikas, harilik maasapp, jooksjarohi) rahvapärane nimetus
juht|tuli
mer mitme eri värvi sektoriga märgutuli, mille valge sektor tähistab faarvaatrit, värvilised aga mere ohtlikke piirkondi
kae ‹14› ‹s›
mitme nägemist kahjustava silmahaiguse rahvapärane nimetus (kõige sagedamini silmaläätse hägunemise kohta). Kaed eemaldama, opereerima. Kae kasvas silmale. Paremal silmal on kae peal. Roheline kae 'glaukoom'. | piltl. *Raba pind laius aina kaugemale, muutudes sitkeks ja ligaseks kaeks, mis hõredalt kattis põhjavee mustavat pinda. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: läätsekae.
kana ‹7› ‹s›
1. kanaliste hulka kuuluv munade ja liha pärast peetav kodulind; eeskätt vastav emaslind. Kirju, must kana. Valge leghorni, plimutroki kana. Kõrge, madala harjaga kana. Hauduja, poegadega, hea muneja kana. Noored kanad hakkavad varsti munele. Kanu söötma, kasvatama, pidama. Kanad kaagutavad, kõõrutavad. Kanad munevad hästi. Kukk ja kanad siblivad õues. Sügisel kanad ajavad sulgi. Kana lendab õrrele, õrrelt alla. Reas nagu kanad õrrel. Läheb (koos) kanadega 'vara' magama. Tõuseb (koos) kanadega 'vara' üles. Pime kana leiab ka tera. Muna on targem kui kana. Muna õpetab kana. | (toiduna). Praetud, grillitud kana. Täna sõin lõunaks kana.
▷ Liitsõnad: kodu|kana, liha|kana, muna|kana, noor|kana, nuumkana.
2. mitme muu kanalise emaslind. *.. õige pulmamängu haripunkt langeb [metsistel] siiski aprillikuule, kui kanad kah juba mängu tulevad. Siis kostab metsiste mängupaikadelt kukkede laul. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: faasani|kana, metsise|kana, tedrekana.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› mitmetes muudes (rahvapärastes) linnunimetustes
▷ Liitsõnad: kalju|kana, lume|kana, nurm|kana, pärl|kana, raba|kana, roo|kana, tiigi|kana, vesikana.
4. piltl (naise kohta). a. hlv (rumalavõitu, tühise naise kohta). *Ja kujuta ette, see kana solvus: kuidas ma võivat teda kahtlustada. E. Krusten. b. hrv (hellitussõnana naise, neiu kohta)
▷ Liitsõnad: kodukana.
kandiline ‹-se 5› ‹adj›
1. mitme (enam-vähem) kantis tahu v. nurgaga. Kandilised kivimürakad. Raekojal on kandiline torn. Kandiliseks tahutud otstega palgid. Kandiline laud, lina. Kandiline teeklaas, pudel. Kandiline vormileib, suhkrutükk. Taime vars võib olla kandiline. *Kingult kingule levib kandilisi põllulappe. J. Piiper. || mitteümarate, nurgeliste joontega, rohmakas (hrl. kehavormide kohta). Kandiline nägu, lõug, laup. Kandilised õlad. Kehalt, kondilt tugev ja kandiline. Vanem vend oli nooremast pikem ja kuidagi kandilisem.
▷ Liitsõnad: kaheksa|kandiline, kolme|kandiline, kuue|kandiline, neljakandiline; terava|kandiline, tömbikandiline.
2. piltl kohmakas, nurgeline (näit. käitumiselt); tahumatu. Ta liigutused on järsud, kandilised. *Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine kui raudkivi. M. Traat. *.. üldine häältesegu, õnnesoovid, imestushüüded, tervitused ja mõni kandiline kompliment. O. Luts.
karbunkul ‹-i, -it 2› ‹s›
med mitme karvanääpsu ja rasunäärme laatunud mädapõletik, laiema ulatusega furunkul
katk1 ‹-u 21› ‹s›
1. mitme vormina esinev äge inimeste ja loomade epideemiline nakkushaigus (levinud eriti varasemail aegadel). Katku surema. Inimesi suri nälja ja katku kätte. Linnas puhkes, levis, möllas katk. Sõjad ja katk hävitasid suure osa rahvast. Küla oli tühi, nagu oleks katk üle käinud. Temast hoia nagu katkust eemale. Kardab teda nagu katku 'väga'. Veiste, sigade, koerte katk. Lindude katk. Siberi katk 'põrnataud, antraks'.
▷ Liitsõnad: kopsu|katk, kõhu|katk, muhk|katk, nahakatk; veise|katk, vähikatk.
2. piltl nuhtlus, õnnetus, häda; halb, kuri, tüütu inimene vms. Liikumisvaegus olevat meie sajandi katk. Seda katku veel siia õiendama tarvis! Pruun katk 'fašism'. Punane katk 'kommunistlik totalitarism'. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile.
▷ Liitsõnad: viina|katk, õlikatk.
keele|sugulus
keel mitme keele ühine algupära. Soome-ugri keelesugulus. Laplased on keelesuguluses läänemeresoomlastega.
keelu|ala
erirežiimiga maa-ala looduskompleksi ühe v. mitme komponendi kaitseks. Täielik, osaline, alatine keeluala.
kella|mäng
1. mitme erisuguse kõlaga (kiriku)kella helistamisel sündiv meloodia, kellade helin. *Hõiskava tilinaga läks äkki lahti vene kiriku kellamäng. Ruttavalt hüüdsid mitu kella läbisegi .. R. Sirge.
2. muus puitraamil klaviatuurina asetsevatest metallplaadikestest koosnev löökpill, mida mängitakse puust vasarakestega
kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.
kesk|laboratoorium
keskne laboratoorium (mitme laboratooriumi korral). Kombinaadi kesklaboratoorium.
kihtkond ‹-konna 22› ‹s›
1. kildkond, kiht (2. täh.) *Aga ta parandab neid ainult niipalju, kui see tema kihtkonna kasudega kokku käib. E. Särgava.
2. geol mitme kihistu kogum
kino|seanss
üks kinoetendus (mitme üksteisele järgneva etenduse korral). Klubis toimub iga päev kaks kinoseanssi.
klappima1 ‹klapin 42›
kõnek
1. (kokku) sobima; millegagi kooskõlas olema. Nende iseloomud, vaated, arvamused ei klapi. Mehed, Jaak ja Jüri ei klapi omavahel. Poisid klapivad üksteisega hästi. Ta ei klappinud ämmaga. See klapib minu oletustega. Need värvid ei klapi omavahel. Arved ei tahtnud klappida. Laos, aruannetes klappis kõik. Selles loos miski ei klapi. See kellaaeg mulle ei klapi hästi. See mutter ei klapi siia. „Saame poole tunni pärast kokku.” – „Klapib.”.
2. olema v. toimuma nii, nagu vaja v. on kavatsetud, laabuma. Kogu asjaajamine klappis suurepäraselt. Kui kõik klapib, siis oleme homme juba Riias. Sirjel ei klappinud elu Antsuga. Ta on tujust ära, kui mõni asi ei klapi. Õppimine, töö ei klapi täna kuidagi. Algul ei tahtnud jutt, tantsusammud, kaitsemäng klappida.
3. millekski mitme peale raha kokku panema; selle eest midagi muretsema. Viinaraha klappima. Mehed, Ants ja Jaan, Ants Jaaniga klappisid pooliku. *„Hakkame kaubitsema.” – „Meie kapitalidega?” – „Kui klapime, ajame vahest veidi üle saja kokku.” R. Roht.
kokku klappima
kõnek
1. üksteisega kokku sobima, klappima (1. täh.) Kuidas need asjad omavahel kokku klapivad? Käsutamine ei klapi kokku tema iseloomuga. *Mees oli mul peenmehaanik, aga kokku me ei klappinud. H. Raudsepp.
2. eri isikutest, esemetest, üksustest, elementidest kokku seadma; kokku klapitama. *Viljapeks käib nagu enne kolhoosigi .. Ainult et nüüd on peksubrigaad kahe küla pealt kokku klapitud. H. Kiik.
3. millekski mitme peale raha kokku panema, klappima (3. täh.) *Kähku klapiti omavahel sõidurahagi kokku .. E. Kippel.
koalitsiooni|sõda
pol riikide koalitsiooni sõda ühe v. mitme vaenlasriigi vastu. Koalitsioonisõjad Napoleoni vastu.
kogu|kaal [-u]
mitme eseme, isendi vms. kaal kokku; ka ühe eseme, aine kaal, kui seda käsitletakse koosnevana mitmest osisest. Aparatuuri kogukaal. Püüti 8 haugi kogukaaluga 5,7 kg. Lennuki kogukaal. Rabaturba kogukaalust moodustab 80–90% vesi.
kogu|summa
mitme arvulise näitaja v. ka nähtuse summa, üldsumma. Kulutuste kogusumma. Punktide, silmade kogusumma. Firmale tekitati kahju kogusummas 35 480 krooni. Meie teadmiste kogusumma. *On ju ses elus ühte ja teist, aga kogusummas läks korda. F. Tuglas.
kokteil ‹-i 21› ‹s›
mitme joogi segamisel saadud külm alkohoolne v. alkoholita jook. Kokteili segama, jooma. Tellis baaris ühe kokteili. | piltl. *Kõik löödi [maailmas] segamini. Sellest tuli mingi rahvuste kokteil, sogane ja mõru .. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: jäätise|kokteil, mahla|kokteil, muna|kokteil, piima|kokteil, šampusekokteil.
kollektiiv|looming
mitme isiku ühine looming, ühislooming
kompleks|ekspeditsioon
ekspeditsioon, millest võtavad osa mitme teadusharu esindajad
kompleks|võistlus
sport võistlus, kus võistlejate v. võistkondade paremusjärjestus selgitatakse mitme ala tulemuste põhjal. Spinninguspordi kompleksvõistlus. Ujumise kompleksvõistluse kavva kuulus 100 m liblik- ja seliliujumine, 200 m rinnuli- ja 400 m vabaujumine.
konsultatiiv|kohtumine ‹-se 5› ‹s›
mitme riigi v. partei esindajate rahvusvaheline kohtumine arvamuste vahetamiseks
koond|aruanne
mitme eri aruande põhjal koostatud kokkuvõttev aruanne. Ministeeriumi saabusid maakondade ja linnade koondaruanded.
koond|bibliograafia
bibl mitme bibliograafilise nimestiku ühendamisel saadud bibliograafia
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |