[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mis|sugune ‹pron›
I. adjektiivne küsiv-siduv asesõna: milline
1. otsese küsimuse algul alustab täpsustusküsimust millegi v. kellegi omaduse kohta v. osutab valikule teatud kohtade, objektide, nähtuste, isikute jne. hulgast. Missugune inimene Elle on? Missugune lill õitseb järgmisena? Missuguse mulje sa luulekogust said? Missuguse hobuse sa ette paned, kõrvi või raudja? Missuguses vagunis vanemad küll võiksid olla?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset ning osutab omadusele v. valikule mingite objektide, isikute, nähtuste vm. hulgast (eriti kui pealauses esineb v. on juurdemõeldav korrelaat selline, niisugune, säherdune vms.). Kirjelda mulle, missugune su uus kleit on. Teata, missugusesse rajooni sa sõidad. Aeg näitab, missuguseks elu kujuneb. Küll ema teab, missugune poja sissetulek on. Mõtlesin, missuguse ettekäändega ära minna. Oli õhtu, missugust ammu polnud olnud. Missugune on meie kodu, selliseks kujunevad ka meie lapsed. *.. kes nurisema hakkas, see sai niisuguseid sõnu, missuguseid ta alles esimest korda kuulis. P. Vallak. *Oli nii hea töömees, missugust talus veel polnud olnud. J. Parijõgi.
3. hüüatustes lähedasena näitavale asesõnale tugevdab lausungis sisalduvat hinnangut v. osutab kellegi v. millegi täisväärtuslikkusele. Missugune rõõm ta häälest kajas! Ta on petis, ja veel missugune petis! Missuguseid ütlemisi tuli vahel kannatada! Missugune põud juba pikemat aega! Ta võib saada mehe missuguse! Võin koju tuua missuguse koorma puid! Porgand kasvas missugune! Õunad missugused! *.. vennal oli naine missugune. Mis oli niisuguse naise kõrval üks Meeri? R. Kolk.
II. umbmäärane asesõna (esineb eriti mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites). Olgu ilm missugune tahes, spordivõistlus ära ei jää. Ott oli arukam ükskõik missugusest oma küla elanikust. Ta oli nõus tegema ükspuha missugust tööd. Koolist poppi visata polegi teab missugune julgustükk.