[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

irin ‹-a 2› ‹s›
virin, nurin; irisemine, virisemine, nurisemine. Irin ja virin. Ei jõua naise irinat ära kuulata. See igavene irin käib närvidele.

kirin ‹-a 2› ‹s›

1. kiristamine, krigin. Kostsid oiged ja hammaste kirin.
2. kirisemine, kriiskamine. *Siin oli palju naerukajakaid koos. Õhk oli täis nende kirinat. A. Mälk. || (koos sõnaga kärin märgib lärmi v. müra). *Lossi värava ees – missugune kirin ja kärin! Naiste nutt, laste karjumine, loomade ammumine ja hirnumine läbisegi. A. Kitzberg.

lirin ‹-a 2› ‹s›

1. peenikese veejoa või õhukese vedelikukihi langemise vm. pidevama liikumise heli. Kraan ei jää korralikult kinni, vee lirin käib juba närvidele. Kraan jookseb lirinal. Puhub piibuvarre lirinal puhtaks.
2. hele kõlav linnulaul. Lõokeste lirin kevadtaeva all.

miin1 ‹-i 21› ‹s›
sõj
1. ümbrises olev sütikuga lõhkelaeng. Miinide paigaldamine. Miin plahvatas, lõhkes. Laev, tank, mees sattus miinile, miini otsa. Sillale pandi miin alla ning lasti õhku.
▷ Liitsõnad: ankur|miin, jalaväe|miin, kontakt|miin, maa|miin, magnet|miin, mere|miin, põhja|miin, tanki|miin, tee|miin, triiv|miin, uju(v)|miin, viitmiin.
2. miinipilduja mürsk. Positsioonile langesid esimesed miinid ja mürsud.
▷ Liitsõnad: fugass|miin, kild|miin, suitsu|miin, süütemiin.

miin2 ‹-i 21› ‹s›
(massiühik). a. aj Vanade Idamaade ja Vana-Kreeka massiühik (= 1/60 talenti) ja rahamünt (= 100 drahmi) b. Kreeka massiühik 1836. aastast (= 1,5 kg)

mõrin ‹-a 2› ‹s›
urin, jõrin, mörin. Koerte urin ja mõrin. *Meeste hulgas tõusis vihane mõrin. I. Sikemäe. *Ja seni, kui mõrin pole veel päris kadunud, ikka ootad veel, et viskab, raisk [= lennuk], pommi. Narr tunne. J. Smuul.

mörin ‹-a 2› ‹s›
madal põrisev häälitsus; madalahäälne ebaselge rääkimine. Karu, pulli mörin. Joobnu mörin. Vastuseks oli tige mörin, mille sõnadest aru ei saanud. Meestesalgast kuuldus halvustavat, rahulolematut mörinat.

mürin ‹-a 2› ‹s›

1. pidev suhteliselt ühtlane (tugev) müra. Mootorratta, traktori, tanki mürin. Kostab masinate, veskikivide ühtlast mürinat. Vankrirataste mürin kiviteel. Kõuekärgatused tihenesid pidevaks mürinaks. Püüdis karjuda üle kivipurusti mürina. Lennukid lähenevad ähvardava mürinaga, ähvardaval mürinal. Mootor läks mürinal käima. Lähenev, paisuv, kaugenev, vaibuv, raugev mürin. Mehed naersid mürinal nagu hea nalja peale. *Mürinaid on [äikesest] taevaalune täis, üks ei saa lõppeda, kui teine algab. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: auto|mürin, kõue|mürin, lennuki|mürin, mootori|mürin, pikse|mürin, põrgu|mürin, ratta|mürin, rongi|mürin, suurtüki|mürin, traktori|mürin, vankrimürin.
2. piltl (tegevuse hoogsuse, intensiivsuse kohta). Hakati (suure) mürina ja kärinaga uuendusi ellu viima. Ettepanek kukkus mürinal, mürinaga läbi. Rukis kasvab mis mürin. Elu, töö läheb mürinal, mis mürin, nii et mürin taga.

nirin ‹-a 2› ‹s›
nirisemine (eriti selle heli kohta). Veekraani lakkamatu nirin. Katus jookseb lausa nirinal läbi. Sooja vett tuleb kraanist ainult nirinal. Pisar veeres nirinal üle põse.

pirin ‹-a 2›

1. ‹s› putukate tekitatud kõrge vibreeriv heli. Ämblikuvõrgus sipleva kärbse pirin. Haiget saanud mesilase pirin. Tasane, ühetooniline pirin. Sääsed oma tüütu ja ärritava pirinaga ei lase magada. Sääsk tiirutas pirinal magaja kohal. || (eluta looduse ning esemete helide, harva ka inimhääle kohta). Telefoni summeri pirin. Spinningurulli pirin. Ta laulis kõrgelt ja ühetooniliselt ning see pirin ei tahtnud kuidagi lõppeda. *Kostis pikkade pasunate kähisevat tuututamist ja vilepillide pirinat. L. Metsar (tlk). *Ja kui möödus tramm, vabises majagi ja üks lahtine aknaklaas saatis teda kerge pirinaga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kärbse|pirin, sääsepirin.
2. ‹s› (nutune) virin, vingumine, hädaldamine, kurtmine. Laste nuttu ja pirinat oli tuba täis. Laps pistis pirinal nutma. Küll on plika: nagu näpuga puutud, kohe pirin lahti. Jäta oma pirin, sa käid juba närvidele. *Populus aga oli tüdinud Eeva pirinast ja kodu taganutmisest.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jonni|pirin, nutupirin.
3. ‹adj› viril, pirisev, virisev, hädaldav. Pirin laps. Ta on niisugune pirin inimene, kes viriseb iga tühja asja pärast. *Kuid Mitja polnud üksnes plikaliku väljanägemisega – ta oli arg, tundlik, pirin, aldis hüsteerilistele raevupursetele.. M. Lott (tlk).

sirin ‹-a 2› ‹s›

1. ritsikate jms. putukate tekitatud hele vibreeriv heli; samalaadne väikeste lindude häälitsus. Rohutirtsude, ritsikate sirin. Kilkide hubane sirin. Tsikaadid saagisid sirinal. Mets, aed, õhk on täis linnukeste sidinat ja sirinat. Lehelinnu, lepalinnu sirin. Siidisabade tasane sirin. Pesast kostab tihasepoegade sirinat.
2. mitmesuguste vibreerivate helide v. mürade kohta. a. peenikese joana, nirena langemise v. voolamise heli. Laudast kostab piima sirinat – lüpstakse lehmi. Piim jooksis sirinal lüpsikusse. Räästad jooksevad sirinal. Töömehel higi voolab mis sirin 'ohtrasti'. *Kui sirin uuesti tugevalt metalliseks muutub, teab Mae, et lüpsjad on uue lehma alla asunud. M. Pihla. *Ei miski liigahtanud, kõik oli vait, kuuldus vaid oja sirinat. R. Roht. b. rebenemise heli, (nõrk) kärin. Pluus rebenes sirinaga, sirinal. Riie kärises sirinal katki. Rebis kalendrist sirinal lehe välja. c. (muude helide kohta). Tiris tõmbluku sirinaga, sirinal kinni. Tõmbas sirinal kardinad eest. Õmbles riidetükid sirinal masinaga kokku. *Lasksin [raamatu]lehti sirinal pöidla alt lahti joosta. H. Pukk. *.. ahjust on sirinat ja särinat kuulda; see on ju vorstide ja sealiha kildude laul. E. Särgava.
3. hrv helin, tilin. *Tasane kuljuste sirin äratas ta mõtetest. J. Mändmets.

tirin1 ‹-a 2› ‹s›
jalaga v. kabjaga, kõrvade ja kaanega sügav nõu peam. supi serveerimiseks. Fajansist, portselanist tirin. Suur, mahukas tirin. Ovaalne, ümmargune tirin. Supp toodi lauale tirinas, tirinaga. Tõstab tirinast suppi taldrikusse. Tirin õunakisselliga.
▷ Liitsõnad: fajanss|tirin, portselantirin; kastme|tirin, puljongi|tirin, supitirin.

tirin2 ‹-a 2› ‹s›

1. kella vm. märguandevahendi tekitatud heledakõlaline pidev vibreeriv heli. Uksekella hele tirin. Koolikella tirin kuulutas esimese tunni algust. Teda äratas mõtetest jalgrattakella tirin. Päev algab äratuskella tirinaga. Telefonis vastati alles pärast viiendat tirinat 'signaali'. Kostis politseivile tirinat. Saan sõitis kuljuste tirinal õue. || (muude samalaadsete mürade v. helide kohta:) klirin, tinin, sirin vms. Kostab puruneva klaasi, sööginõude tirinat. Laulis kitarride ja mandoliinide tirina saatel. Tõmbab kotiluku tirinal kinni. Tirinal rebenev õmblus. Musträhn laskis kuuldavale pika ja valju tirina. *Kui vajutasin päka kuulipilduja pärale, siis polnud muudkui tirin taga. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kella|tirin, telefoni|tirin, viletirin.
2. piltl (kasut. tegevuse kiiruse v. intensiivuse rõhutamiseks). Kott läks katki ja sibulad veeresid tirinal laiali. Väärt rätsep, laseb kui tirin – juba homme saad ülikonna kätte. Kui Reet ämmaga riidu läheb, on ta nagu tirin kodus tagasi. *Kus sa enam [tulest] jagu saad – heinad kuivad kui tubakas. Läheb mis tirinal! P. Rummo.

virin ‹-a 2›

1. ‹s› (nutune) virisemine, hädaldamine, pirin. Vastsündinu hädine virin. Nii kui midagi ütled, on tüdrukul virin lahti. Puhkes virinal nutma. Süüdlane jooksis suure virinaga uksest välja. Jäta see igavene irin ja virin! *.. härra ei suutnud taluda proua virinat seltskonna puudumise ja igavuse üle. H. Sergo.
2. ‹s› hrl. kiirel liikumisel tekkiv kõrge vibreeriv heli; pirin, tirin, sulin, sirin vms. Sääskede tüütu virin. Kuskilt kostis sae virinat. Mägiojakese virin. Lina kärises virinal, virinaga lõhki. Lõi kivikesed kinganinaga virinal laiali. *Sass tõukas käe alla sattunud pajakaane virinal pliidi tahanurka. R. Janno.
3. ‹s› piltl (kasut. tegevuse kiiruse v. intensiivsuse rõhutamiseks). Külm judin käis virinal üle selgroo. Veeres virinal järsust nõlvast alla. Uksehoidja kahmas mehel kraest kinni ja saatis ta virinal uksest välja. *.. [emis] liigutab naljakalt kärssa, et see nagu telje otsas virinal ringi käib. O. Luts.
4. ‹adj› virisev, viril. Laps on nii virin, tal tulevad vist hambad. Põdur inimene on sageli virin. Paha on vaadata su virinat ilmet.