[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

dinaar ‹-i 21› ‹s›

1. suurem rahaühik Serbias ja araabia maades
2. aj kuldmünt araabia maades 7.–13. saj.

inar ‹-a 2› ‹s›
murd
1. õhukeseks kulunud riie; kalts, räbal. Pole hilpu ega inarat seljas.
2. (riide, juure) narmas. *Kuulan, kuis okste tippu / inaraist mahlu surud.. J. Semper.

invar ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn soojenemisel väga vähe paisuv raua ja nikli sulam

kilbar ‹-i 2› ‹s›
mälumängur. Tuntud kilbar võitis turniiri.

kinkar ‹-i, -it 2› ‹s›
aj joogikallaja (teener)

mina ‹rõhulises asendis›, ma ‹rõhutus asendis› ‹minu e. mu, mind, minusse e. musse, minus e. mus, minust e. must, minule e. mulle, minul e. mul, minult e. mult, minuks, minuni, minuna, minuta, minuga e. muga›
‹pron› ainsuse 1. isiku asesõna, osutab kõnelejale, lausungi väljendajale endale vt meie Seda teame ainult mina ja sina. Ma joonistan, arvutan, pesen. Ma olen juba söönud. Eks ma öelnud, et ära mine! Mina tulen ka kaasa. Seda minagi, et vara on minna. See olin mina, kes helistas. Mina, Tõnu Kukk, tõendan, et .. Minu Piret ja sinu Valli käivad ühes klassis. Matti on mu vend. See raamat on minu oma. Pull tuli otse minu poole. Sa oled minu vastu ikka hea olnud. Minu arvates sa hilinesid. Mind koheldi hästi. Halloo, kas te kuulete mind? Kas sa usud minusse? Minusse on ta alati hästi suhtunud. Sa kahtled minus. Mus tõusis viha. Mis te minust tahate? Ta ei ole must kunagi hoolinud. Palun, ulata mulle suhkrut. Minule küll tundub, et oht on möödas. Ta on mulle armas. Mis mul ometi arus oli! Minulgi on pilet olemas. See töö tuleb mul endal ära teha. Mult varastati mantel. Minult pole neil midagi saada. Minuni jõudis vaid plahvatuse kaja. Proovi end hetkeks minuna kujutleda! Minuta ei tehta siin midagi. Minuga juhtus hull lugu. Krõõt sarnaneb minuga. Miks sa minuga ei räägi? Vaata, mis nad on minuga teinud! Minuga on lood kehvad. || mitmesugustes (püsi)ühendites, väljendites, hüüatustes. Mis mina nüüd! Ah, mis nüüd mina! Oh sa mu aeg! Mu jumal! Mis see minu asi on? Ma sulle näitan! Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Minu pärast mingu või maailm hukka. Minugi poolest võib minema hakata. Kui sa minu nahas peaksid olema! Minu ajad on möödas. Minu arust on emal õigus. Minu teada on Emmal poeg. See märkus oli kivi minu kapsaaeda. Minusse see asi ei puutu! Lapsed on minusse (läinud). Minust ei ole asja. Minule (sellest jamast) aitab, katsuge ise hakkama saada! Mul ei ole sinust sooja ega külma. Õige mul mees või asi. Kus mul asi! Ena mul asja! Vaadake te mul! Kus tuli mul keelaja välja! „Kah mul tark!” põlastas naine. Siin sa mul oledki! Vaata mul Evaldit, millega hakkama sai! || genitiivse atribuudina kellegi poole pöördumisel viisakus- v. poolehoiuavaldustes. Mu daamid ja härrad! *Ärge unustage, mu armas, et mina olen siin hingekarjane. V. Veber (tlk). || ‹koos verbiga käskiva kõneviisi ainsuse 2. v. 3. pöördes› hrl kõnek osutab tegevuse sunnitusele, kohustuslikkusele. Ma toogu 'pean tooma, mul kästi tuua' arstitõend. Mina tehku tema tahtmist mööda. Mina tee ja toimeta, aitäh ei ütle keegi. Mina too vett ja lõhu puid, tema ei liiguta midagi. || mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina. Minap see olengi, keda nad otsivad. Mina'p ta sulle soovitasingi. *.. ütles: „Mina'p see peegli leidja olen ..” J. Kunder.

mina ‹mina 11› ‹s›
(inimese olemuse kohta). a. kogu inimese enda vaimne (ja füüsiline) olemus tervikuna, tema loomus, isiksus, inimese eneseteadvus, -tunnetus; filos inimpsüühika muutuvates suhetes säiliv püsiv ühtsus, milles väljendub teadvuse kuulumine ühele kindlale inimesele. Harmoonilise minaga naine. Tema umbusklik ja kinnine mina. Laps hakkab oma mina järk-järgult tunnetama. Juht ei tohi oma mina teistele peale suruda. Tavaliselt lähtub inimene omaenese minast. Ta sulgus oma minasse. Suutis oma minast kõrgemale tõusta. Mees oli kaotanud oma mina. Mina jäin ikka minaks 'iseendaks'. *Selleks tuleb vaadata, kes on need minad, kes [autoril] romaanist romaani iseendaga aru peavad .. J. Kaplinski. b. teatud osa v. külg inimese loomusest, mida piiritleb ja/või iseloomustab eelnev atribuut. Inimese bioloogiline, sotsiaalne, vaimne, kõlbeline mina. Püüdis varjata oma sisemist mina. Luuletaja eetilis-esteetiline mina. Minu parem mina käskis hädasolijat aidata. Peetris võitles kaks mina. Lüüriline mina.
▷ Liitsõnad: autori|mina, luuletaja|mina, poeedimina.

(oh ~ oi ~ ah) sa mu meie vt meie

teine mina
kellegi varjatud loomus. Variserlus oli tema teine mina.

minia ‹1› ‹s›
poja naine. Ilus, tragi, tubli minia. Poeg võttis naise, tõi minia majja. Paremat miniat ei oska tahtagi. Minial on mitu viga, ämmal ei häda kedagi. *Takule miniaks ihkas iga teine tüdruk külas .. A. Liives.

mini|baar
väike (külm)kapp alkoholi ja karastusjookide hoidmiseks. Igas hotellitoas on telefon, televiisor ja minibaar.

minoor ‹-i 21› ‹s›
muus nukrakõlaline helilaad, mille I ja III astme vahe on väike terts, moll; ant. mažoor. Loomulik, harmooniline minoor.

mintai ‹14› ‹s›
zool tursataoline peam. Vaikse ookeani kala (Theragra chalcogramma)

minöör ‹-i 21› ‹s›

1. sõj erioskustega isik miinide ning mineerimise (ka demineerimise ja lõhkekehade kahjutukstegemise) alal; miinilaeva eriettevalmistusega mereväelane. Minöörid rajavad miinivälja. Leiti miin, lõhkemata lennukipomm ning kutsuti minöör välja.
2. mäend kihtide lõhkeainega purustaja, lõhkaja. Kaevanduse minöör.

piibar ‹-i, -it 2› ‹s›
murd karja- v. jahipasun