[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mil

1. ‹adv› millal (hrl. 2. täh.). a. alustab kõrvallauset. Hetkel, mil tulin, helises telefon. Rein nautis silmapilku, mil päike loojus. Päev, mil ema saabub, on pidulik. Aastal 1941, mil algas sõda, oli kuum suvi. Nüüd, mil kõik on kohal, räägime asja selgeks. Vanasti, mil elektrit polnud, mindi varem õhtule. Laps ei märganud, mil ta üksi jäeti. Tule, mil tahad. See, mil vend tuleb, oleneb eksamitest. *Meid ootab ju maa / ja küsib, mil tuleme juba. G. Suits. b. van esineb otseses küsimuses. *Mil tuleb jälle südamesse / taas mul'ne lootus tagasi? L. Koidula. *Ja mure on mehega ühe kõrgu: / saab üle tast mil? M. Under.
2. hrv millel vt mis