[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

miinus ‹-e 4› ‹s›

1. matemaatiline märk negatiivse suuruse v. lahutustehte tähistamiseks, miinusmärk (tähis –); ant. pluss. Kas arvul on ees pluss või miinus? Olin kogemata plussi asemele miinuse kirjutanud. Õhutemperatuur miinus 10 kraadi C (–10°C). Viis miinus 'lahutada' neli võrdub üks (5─4=1). a² miinus b² (a²─b²). Palk on 600 krooni miinus maksud 'maksud maha arvata'. || (numbrilise hinde järel tähistab mõnevõrra madaldatud hinnet). Kontrolltöö hinne oli viis miinus(ega). Õpetaja kirjutas hindeks kolme ning tõmbas sellelegi veel pika miinuse järele. Kasutas hindamisel plusside ja miinuste süsteemi. || kõnek puudujääk (normaalsega võrreldes). Piimaga on farm sellel kuul miinuses 'piima toodeti vähem kui seni'. Ma ei saa sulle raha laenata, olen ise miinustes 'laenanud'. Mäng on miinustes. Mängiti ühe, kahe miinuse 'kaotuse' süsteemis.
2. piltl negatiivne külg, väärtust vähendav tegur. Ma ei tea, kas see on mulle miinuseks või plussiks. Igal teoorial on omad miinused ja plussid. Kaalume kõik plussid ja miinused läbi, võib-olla plussid kaaluvad miinused üles. Selles korteris ei ole telefoni, ja see on suur miinus. Sellel lool on üks väike miinus ka. *.. ta on Maia silmis miinuste poole peal ja peab oma positsioone tugevasti parandama. H. Mänd.