[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeroon ‹-i 21› ‹s›
farm teat. iiveldus- ning oksendusvastane vahend, eriti mere- ja õhuhaiguse puhuks

agarik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›
bot mere rannavööndis kasvav punavetikas, furtsellaaria

alaan ‹-i 21› ‹s›, alaanid pl
aj Põhja-Kaukaasias ja Musta mere äärsetes steppides elanud iraani keeli kõnelnud rändrahvas

ava|laht
geogr mere poole kiiresti laienev laht

elling ‹-u 2› ‹s›
mer mere v. jõe kaldal paiknev rajatis, kus ehitatakse ja remonditakse laevu. Uued, ellingult tulnud laevad. *.. kaks peaaegu lõpuni valmis laeva seisid ellinguil ja tugiprussidel. F. Tuglas (tlk).

eveen ‹-i 21› ‹s›, eveenid pl
Ohhoota mere rannikul ja Jakuutia põhjarajoonides elav rahvas

furtsellaaria ‹1› ‹s›
bot mere punavetikas, agarik (Furcellaria fastigiata)

goot ‹goodi 21› ‹s›, goodid pl
aj idagermaani hõimud, kes asusid meie ajaarvamise algul Visla alamjooksul, hiljem rändasid Musta mere põhjarannikule

haakrik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›
murd mere poolt randa uhutud hukkunud laevade vara. *Haakrikku, kulda saad sa ohtra jao, / kui Tiidu tabad .. V. Ridala.

isobaat ‹-baadi 21› ‹s›
geogr veekogu sama sügavusega punkte mere- vm. kaartidel ühendav joon, samasügavusjoon

juht|tuli
mer mitme eri värvi sektoriga märgutuli, mille valge sektor tähistab faarvaatrit, värvilised aga mere ohtlikke piirkondi

jää|kajakas
zool lahtise mere ääres talvituv suur valge helehalli seljaga kajakas (Larus hyperboreus)

kallas ‹kalda 19› ‹s›

1. veekogu-äärne, seda piirav (pisut kõrgem) maismaariba (terminina ainult jõe, oja ja väiksema järve puhul). Kõrge, madal, lauge, järsk kallas. Järve kaldad on liivased, soised. Jõe vasak, parem kallas. Ujume kaldale! Paat tõmmati kaldale. Laine loksub vastu kallast. Saarmas elutseb jõgede ja järvede kallastes. Vesi on kalda sisse koopaid uuristanud. Aerutati kalda äärt mööda. Jõgi tõuseb, ajab, paisub üle kallaste, väljub kallastest. Paat jooksis kaldasse. Tõukas parve kaldast lahti. Läksime läbi jõe teisele kaldale. Rada kulges mööda oja, kraavi kallast. Kallastes püsima 'mitte üle kallaste tõusma'. *Nad jätsid ranna selja taha ja sammusid kaldast üles. A. Kalmus. | piltl. *Mälestused, mida ta oli vaevaga tagasi surunud, valgusid nüüd üle kallaste. P. Kuusberg. || mingi suurema veekogu (mere, jõe) lähikonnas asuv maa-ala. Eestlaste muistsed esivanemad saabusid Läänemere kallastele enne meie ajaarvamise algust. || auku, süvendit piirav ääreala. Liivaaugu, kruusaaugu, turbahaua kallas.
▷ Liitsõnad: graniit|kallas, jõe|kallas, kalju|kallas, kivi|kallas, kruusa|kallas, kõrkja|kallas, liiva|kallas, pae|kallas, õõtsikkallas; ida|kallas, lõuna|kallas, lääne|kallas, põhjakallas; vastaskallas.
2. kõnek (merel-, laevasolekule vastandatuna:) maa. *Selle kirja kirjutan seepärast merel valmis, et nii kui kaldasse saame, saadan ära. A. Kaskneem.
3. van mäe, künka v. mõne kunstliku moodustise nõlv. *Ronib siis kõrget kallast mööda mäe harjale, et siit silma kaugemale saata. J. Kunder. *Sellest [= kanarbikust] kirendasid nägusalt üksikud metsalagendikud ja raudteetammi kõrged kaldad. J. Kärner.

kalmõkk ‹-mõki 21› ‹s›, kalmõkid pl
Kaspia mere äärne rahvas

kimmerlane ‹-se 5› ‹s›, kimmerlased pl
aj muistsed rändhõimud Musta mere põhjarannikul

kinnis|jää
tekkimiskohal liikumatult püsiv mere- v. järvejää. Kinnisjääst eraldunud jääpank kandis hülgekütid avamerele.

klindi|alune ‹adj›
mere ja klindi vahepeal asuv. Klindialune mets.

koer|hai
zool Euroopa rannikuvete ja Musta mere suhteliselt väike selgrootuist toituv hai (Scyliorhinus canicula)

kuivamaa|inimene
kõnek inimene, kel pole kokkupuudet mere ja rannaga

kõrg|vesi
veepinna tavalisest kõrgem seis; suurvesi. Kevadine, sügisene kõrgvesi. Kõrgvesi ujutas madalamad paigad üle. || geogr voolusängi ummistumisest v. mere v. järve ajuveest tingitud vee kõrgseis

laht ‹lahe 22› ‹s›
ka geogr maismaasse lõikuv ookeani, mere v. järve osa. Lahed ja abajad. Soome laht. Sõitsime üle lahe. Lahtedest lõhestatud rannik.
▷ Liitsõnad: järve|laht, mere|laht, sadamalaht.

maa|tuul
maa poolt mere suunas puhuv tuul. Puhus tugev, priske maatuul. Maatuul ajas jääpanga hülgeküttidega ulgumerele. Maatuulega kandus jää rannast eemale.

mareograaf ‹-i 21› ‹s›
riist mere veeseisu pidevaks registreerimiseks

mariinne ‹-riinse 2› ‹adj›
mereline, mere-

mere|ekspeditsioon
ekspeditsioon mere(de) uurimiseks. 18. sajandi maadeavastused ja mereekspeditsioonid. Uurimislaevad läksid mereekspeditsioonile.

mere|karva ‹adv adj›
mere(vee) värvi. Merekarva silmad.

mere|kindlustus
‹hrl. pl.› sõjaline kaitseehitis teat. piirkonna kaitseks mere poolt. *Teisel ja kolmandal pühal vene laevad olid rünnanud Tallinna ees asuvaid merekindlustusi .. A. Kivikas.

mere|kõnts
mere väljauhutud kõnts. *Kallas oli täis haisvat merekõntsa ja väljauhutud puurampeid. L. Promet.

mereline ‹-se 5›

1. ‹adj› merega seotud, mere-. Mereline kliima 'merekliima'. Merelised õhumassid. Saarte ilmastik on merelisem kui sisemaal. Merelised pinnavormid. Merelise päritoluga soolajärved, settekivimid. Hahk, merivart, tõmmukajakas, hallhani jt. Vilsandi merelised linnuliigid.
2. ‹s› merel olija. Torm tõusis, rannal oodati murelikult merelisi. *Muinaslaevas ei olnud sõudjatel pinke. Iga mereline istus oma kaubakirstu peal. L. Meri.

mere|lähedane
mere lähedal asuv. Merelähedased luitemännikud. Merelähedastes piirkondades on kevad hilisem ja jahedam kui sisemaal.

mere|muuseum
muuseum, mille eksponaadid on seotud mere ja merendusega

mere|ohver
mere ohvriks langenu, merre uppunu. A. Adamsoni „Russalka” on õieti mereohvrite mälestussammas.

mere|organism
mere elusolend. Korallid on mereorganismid.

mere|pind [-pinna]

1. mere veepind. Vaikne, helkiv, lainetav merepind. Jälgisin vahuriba merepinnal.
2. meretase. Kõrgus on 115 m, enam kui 2000 m üle merepinna, merepinnast. Alamik on merepinnast madalamal olev maa-ala.

mere|poolne
mere pool, suunas asuv. Maja merepoolsed aknad. Künka, rändrahnu merepoolne külg. Merepoolne 'merelt puhuv' tuul.

mere|prognoos
meteor meres toimuvate hüdroloogiliste nähtuste ja mere olekute ennustus

mere|roheline
mere värvi (sinakas)roheline. Mereroheline kleit, pluus. Mererohelised silmad.

mere|sinine
mere värvi (rohekas)sinine. Meresinine ülikond. Meresinised silmad.

mere|tagune ‹adj›
mere(de) taga asuv, sealt pärit, sinna ulatuv vms. Meretagused maad. Inglismaa meretagused kolooniad. Meretagused kaubad. Meil oli meretaguseid külalisi. Võeti ette meretaguseid kaubareise.

mere|tase
lainetuseta mere veetase. Omaaegne meretase rannikul oli kõrgem.

mere|tõus
mere veetaseme (perioodiline) tõus, merevee tõusulaine (ka loodete tõusufaasi kohta). Oodati meretõusu, et lahest välja pääseda.

mere|tähis
mere ujuvmärk

mere|õigus
jur meresõitu ja mere muud kasutust sätestav (rahvusvaheline) õigusnormide kogum; neid käsitlev õigusteaduse haru

mere|äärne

1. ‹adj› mere ääres asuv. Mereäärne küla, männik, tee, park. Mereäärne rahvas.
2. ‹s› sealne ala, mererand. *Hommikul varakult on mereäärne jällegi mehi täis. A. Kalmus.

mere|ühendus
ühendus mere kaudu. Talvel mereühendus saartega katkes.

meri|kotkas
zool mere ja suuremate siseveekogude lähedastes metsades pesitsev suur pruuni sulestikuga kotkas (Haliaeētus albicilla). Merikotkas on Eesti suurim kotkas.

merine ‹-se 4› ‹adj›

1. mereline, mere-. Juhan Smuuli merine luule. *Kõik selles [= ranna]külas oli merine ja kivine. Kadakane ja adrune. E. Tegova.
2. hrv merekarva. *.. [paneb tähele] suuri meriseid silmi, mis aga oma vaikse sinaga erinevad Toni rohelisist ja hiilgavaist. A. Hint.

merluus ‹-i 21› ‹s›
zool Atlandi idaranniku merede ning Vahe- ja Musta mere kala (Merluccius merluccius)
▷ Liitsõnad: hõbemerluus.

padu|meri
geogr mõõna ajal kuivaks jääv mere osa

parras ‹parda 19› ‹s›

1. äär, serv. a. laeva v. paadi külg v. ülemine äär. Kõrgete, madalate parrastega laev. Parem, vasak, alttuule, pealttuule parras. Laeva kaunilt kaarduvad pardad. Lained peksid vastu parrast. Galeeril oli mõlemas pardas mitu rida aere. Vigastatud laev kaldus järjest rohkem ühele pardale. Vallandunud päästerõngas veeres ühest pardast teise. Paremast pardast immitseb vett kaatrisse. Laine viis kasti üle parda merre. Mees üle parda! (hüüe inimese laevalt vette kukkumise teadustuseks). Paat on pardani räimi ja mõrdu täis. b. murd voodi, vankri v. ree äär, serv, äärelaud, -puu. Sõitja jalad ripnesid üle vankri parda. Istu voodi parda peale! Koorma tegemisel tuleb esimesed sületäied panna ree parrastele. c. murd kraavi, mere, metsa, pilve vm. äär, serv. Kraavi rohtunud pardad. Päike vajub pilve pardasse. Ämber on pardani täis. Ta jooksis mustava metsa pardani ja peatus. Üks jalg on hauas, teine haua pardal. *Juba kolmat õhtut valgma pardal käin.. M. Under.
2. ‹hrl. väliskohakäänetes› (laeva, lennuki, helikopteri, kosmoseraketi) laadungi- v. reisijateruum, laevalagi, tekk. Ronisime mööda köisredelit auriku pardale. Ookeanihiiglane võtab tohutu lasti pardale. Ristleja pardalt avati kahurituli. Jalgpallivõistkond asus reaktiivlennuki pardale, et kiiresti jõuda võistluspaika. Teaduslik aparatuur planeetidevahelise automaatjaama pardal. Temperatuur ja rõhk orbitaaljaama pardal on normis.
3. murd veealune järsak, liivaseljandik