[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

meenutama ‹37›
meelde tuletama
1. endale uuesti mällu äratama, mälus esile kutsuma. Püüab aadressi, nime, laulu sõnu meenutada. Katsu meenutada, kus ja millal see juhtus. Ta jäi mõttesse ja näis midagi meenutavat. Meenutab oma lapsepõlve, möödunud aegu, vanemaid, omaaegseid sündmusi. Meenutan tänutundes oma õpetajaid. Vähe on sellest ajast meenutada. Milleks halba enam meenutada! Meenutagem, kui raske oli sõja ajal. || kirjutades, jutustades esile tooma. Kirjanik meenutab oma mälestustes erilise soojusega Tartu-aastaid. „Sellest on vist juba oma paarkümmend aastat,” meenutab Tõnu.
2. meenuma panema, meelde tooma. a. (keegi kellelegi). Ära meenuta mulle enam seda lugu! Pean teile meenutama, et mina pole selle asjaga kunagi nõus olnud. „Aeg on karja minna,” meenutas ema poistele. *.. majaperenaine trummeldab hommikuti uksele ja meenutab üürivõlga. L. Promet. b. (miski kellelegi). See vana seinakell, vokk meenutab mulle lapsepõlvekodu. Kas see pilt meenutab sulle kedagi? Noorte vallatused meenutavad taadile tema enda noorusaastaid. Juhuslik ütlus meenutas jälle Antsule osaks saanud ülekohut. Mälestusmärk meenutab omaaegseid traagilisi sündmusi. Miski mehe olekus meenutas kooliõpetajat. *.. pakib oma kompsud ja sõidab kaugele, kus midagi ei meenuta Sälliksaaret ega Minnat. O. Tooming.
3. sarnasuse põhjal võrreldav v. kõrvutatav olema; selliselt midagi v. kedagi meelde tooma. Üks meestest meenutas indiaanlast. Poiss meenutab natuke oma vanaisa. Küülik meenutab väliselt jänest. Alev on kasvanud ja meenutab juba pigemini linna. Sünge kasarmut meenutav maja. Siinne maastik meenutab loopealset. Jämedad liaanid meenutasid köisi ja trosse. Maitselt meenutab maapirn kaalikat. Tõi kuuldavale varese kraaksumist meenutava häälitsuse. *.. tegi käega liigutuse, mis pidi meenutama süstimist. V. Beekman.