[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

elevil ‹adv›

1. (rõõmsalt) ärevil v. erutatud. Elevil olek. Elevil inimhulk. Õnnelikult, pidupäevaselt elevil. On elevil nagu laps sünnipäeva oodates. Meeled olid uudistest elevil. Järjejutt hoiab lugejaid elevil. Linnudki on kevadest elevil.
2. millestki liikumas, kantud v. tõstetud. Juuksed lehvivad tuule elevil. Tuba on tuule elevil. *.. kus õõtsub õhu elevil / maas kastehein ja kesalill .. B. Alver (tlk).

erevile ‹adv›
erevasse seisundisse, ärevaks. Kuuldu ajas kõigi meeled erevile. Millest ta ennist nii erevile läks? *Loom [= tõuk] oli nii rasvane ja sarviline, et minu uudishimu erevile lõi, missugune jõmakas liblikas küll niisugusest välja võiks kasvada. A. Kitzberg.

ergas ‹erksa, erksat 16 või ergast 17› ‹adj›
erk
1. ant. tuim, loid. a. elav, liikuv, vilgas; reibas. Varblased on erksad linnud. Oma nime kuuldes läks koer erksaks. Pikast jõudeajast erksad hobused. Lapsed olid kuumal keskpäevalgi õige erksad. Hommikuvõimlemine teeb erksaks. Igaüks on pärast puhkust erksam. Astub rõõmsalt erksal sammul, erksa sammuga. Ergas nägu, pilk, vaade. Ergas sädelus silmis. Tüdrukute ergas jutuvada. Kontserdi avapalaks oli ergas marss. b. kiiresti v. tundlikult reageeriv, vastuvõtlik, terane. Nugisel on erksad meeled. Kuulatas erksa kõrvaga. Vanaema on erksa unega, ärkab vähimastki kõbinast. Vaimult erksad õpilased on õpetaja rõõm. Ergas mõistus, siseelu, mõttelend, huvi. Kirjaniku ergas loodusetaju, ajastutunnetus. Ergas õiglustunne. Erksad tähelepanekud, reageeringud. On ergas teise meeleolusid tajuma. Erksa kunstnikusilmaga nähtud tüübid.
▷ Liitsõnad: mõtte|ergas, rütmi|ergas, tunde|ergas, vaimuergas.
2. ere. a. kirgas, hele, särav. Erksates toonides rõivastus. Kaskede noor ergas rohelus. Vaibad köitsid tähelepanu oma erksate värvidega. Ergas kevadpäike. Ergas värske hommik. b. hrv väljendusrikas, ilmekas. Erksad vormid, kujundid. Visandas silueti paari erksa joonega.

hajevile ‹adv›
hajali (2. täh.) olekusse, hajuvile. *Tuli meeled veidi hajevile lasta. A. Kurtna (tlk).

haravil ‹adv›
harevil. Puude haravil oksad kriimustasid nägu. *Mu meeled on haravil tundlad. P. Haavaoks.

helguma ‹37›
hrv helgeks muutuma. *..tallena tahaks su varju pelguda / sinu paitusest pilvituks selguda, / südamesopini säravaks helguda. H. Jürisson. *Meeled helguvad, helduvad. N. Baturin.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

isukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. hea söögiisuga, suure isuga; head isu väljendav; hea isuga toimuv. Paranev haige on isukas. Ja läheb lahti isukas söömaaeg. Laps heitis keedisepurkidele isuka pilgu. Molli juurest kostis sigade isukat matsutamist.
2. innukas, huvi tundev, ahne. *..ah, kuis isukad ja lahti sõprusele meeled. D. Vaarandi. *Mikanor hõõrus peopesi vastu pikk-kuue siilu, soojendas neid hingeõhuga ja vihtus siis jälle isuka hooga saagida.. O. Jõgi (tlk).

jahtuma ‹37›

1. soojust kaotama, jahedamaks, külmemaks muutuma. Vesi, õhk, maapind jahtub. Piim pandi vette jahtuma. Toit, supp, tee on jahtunud. Lase hobune jahtub veidi. Söed kustusid, kamin jahtus. Udu tekkimiseks peab niiske õhk jahtuma vähemalt kastepunktini. *..keha oleks nagu jahtunud ning peaaegu kange: surm pidi olema saabunud juba tüki aja eest.. A. H. Tammsaare.
2. piltl (tunnete kohta:) intensiivsust, tugevust, jõulisust kaotama. Rõõm, viha jahtub. Armastus, kirg, kiindumus hakkas jahtuma. Esimene vaimustus jahtus kiiresti. Huvi, ind on juba märksa jahtunud. Nende suur sõprus jahtus pikkamööda. Ärritatud meeled jahtusid. *..Julius võis kergesti süttida ja niisama kergesti jahtuda. V. Panso.

joobnustama ‹37›
joobnuks tegema, joovastama. a. Viin hakkas ta selget mõistust joobnustama. Maikellukeste joobnustav lõhn. b. Joobnustav teadmine, lootus. Otse joobnustav ilu. *..ja häälte joa alla heitsid / vaskpillid, viled, viiulite keeled. / Kuis joobnustas see tantsijate meeled. H. Visnapuu.

kihama ‹37›

1. (ärevalt) igas suunas, läbisegi liikuma, mitmes suunas liikvel olema, (inimeste kohta:) sagima. Rahvast kihab tänavail. Püssipauk pani kogu väesalga kihama. Kärbsepilv kihas toidujäänuste kohal. Sääsed kihavad vee kohal. Kaldavees kihasid kalamaimud. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk. *Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. J. Parijõgi.
2. piltl ärevuses, rahutu, elevil olema. Linn kihas ja kääris – igasuguseid jutte liikus ringi. Sõnum pani kogu küla, valla kihama. Klass kihas ja sumises nagu mesipuu. Kõneleja viimaste sõnade peale lõi auditoorium kihama.
3. (tegevuse, askelduse, liikumise kohta:) vilkalt, hoogsalt toimuma v. käima. Kõikjal sadamas, ehitusplatsidel kihas töö ja tegevus. Tänavatel, turul kihas elu. Suurlinna kihav elu.
4. (kasut. tunnete tõusu, mõtete läbisegi liikumise vms. kohta). Temas kihab viha, pahameel, trots, rahutus, kange uudishimu. Tüdruk oskas poiste päid kihama ajada. Ta pea kihas mitmesugustest mõtetest, peas kihas mitmesuguseid mõtteid. See asjaolu pani mu meeled, vere nii kihama, et ma öösel undki ei saanud. Õlu pani pea kihama '(kergelt) purju'.
5. kellestki, millestki liikuvast, sagivast täis olema. Tänavad kihavad inimestest. Jaamaesine, väljak kihas rahvast. Rand kihab suvitajatest. Kelgumägi kihas lastest. Vesi otse kihas kaladest. Õhk kihab sääskedest, kärbestest. Laht kihas lindudest. Jõgi lausa kihas sõude- ja purjepaatidest. || liikumist, sagimist, õiendamist, tegevust täis olema. Kesklinna tänavad kihasid sipelgapesana. Üle tänava kihab turg. Jaamaesine kihab mesipuuna: rong on äsja saabunud. Vahetunnil lööb kogu koolimaja kihama.
6. hrv kihisema (1. täh.) *Ja lemmetab nääriöö lund, / ja klaasides kihab šampanja. L. Hainsalu.

kihkvele ‹adv›
kihevile, elevile; kihku täis. Kevadelõhnad ajasid meeled kihkvele. *„I-ii-ha-ha!” hirnatas äkki Lavr Kuzmitš kihkvele läinud täkku järele aimates .. V. Linask (tlk).

kindlusetus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as kindlusetu). Tuleviku kindlusetus. *Äärmise kindlusetuse tunne, nagu ehk maavärisemise ajal, valdas inimeste meeled .. A. H. Tammsaare (tlk).

kobrutama ‹37›

1. tugevasti vahutama, tugevasti vahus olema. Vaadis kobrutab õlu. Äsja lüpstud piim kobrutab lüpsikus. Vesi kobrutas valges vahus, tormas kobrutades kärestikust alla. Kobrutav mägijõgi. Kobrutavad lained. *.. propellerilabad keeravad põhjast liiva ja savi pinnale, meri all keeb ja kobrutab. A. Uustulnd. | piltl. Taevarannal kobrutas pilvi. Õievahus kobrutavad kirsipuud. || tugevasti vahutades voolama, valguma vms. *Laialt kobrutas Kääroja üle kallaste. V. Saar. *Vesi kobrutas poolde säärde ja jäi siis pidama. R. Kaugver.
2. piltl tugevasti käärima, keema (ägeda tundmuse, meeleoluga ühenduses). Hinges, südames kobrutab viha. Poistes lõi kobrutama pahameel. Meeste meeled kobrutasid. *.. samas kargas raevust kobrutav Heino talle kallale. H. Lepik (tlk).
3. kobruseks tegema, (tugevasti) vahutama panema. *Paistis veel saarterohke järv, mida kirdetuul kobrutas .. F. Tuglas (tlk). | piltl. *.. juuksed olid lühikeseks pöetud ja kohevile kobrutatud .. J. Semper.

üles kruvima
piltl
1. midagi kõrgemale, suuremaks kruvima (4. täh.) Hindu üles kruvima. Meeskond kruvis mängu tempo üles. Naiste uudishimu oli viimase võimaluseni üles kruvitud. Äge liigesepõletik kruvis palaviku üles.
2. tugevasti erutama, meeli üles kütma; üles ärritama. Kõnelus isaga ei rahustanud Hannest, vaid kruvis ta veel rohkem üles. Esineja kruvis oma kõnega kuulajate meeled, närvid üles. *On end jälle üles kruvinud... On teine ärritatud ja sünge.. A. Kaal. || kedagi teat. kindlas suunas meelestama, üles keerama. *Kindlasti Riuhkranna mõju. Tema on Ruti üles kruvinud. Rutt poleks ise kunagi säärasele mõttele tulnud. J. Semper.

kuhtuma ‹37›

1. jõuetuks v. viletsaks muutuma, nõrkema, väsima. Eluraskustest, vintsutustest, näljast kuhtunud inimesed. Vanakese nägemine kipub kuhtuma. Lausus seda lootusetu, kuhtunud häälega. *Meeled kuhtuvad, silmad punased – nagu näib! – / rajudest. M. Traat. || raugema, vaibuma; kustuma. Kauged hääled kuhtuvad lämbes öös. Tema huvi, tööhoog, energia kuhtus. Päevavalgus kuhtus pikkamööda. *Tiudur istus, kuni kuhtusid peaaegu kõik hääled.. Ü. Tuulik.
2. närbuma, närtsima; pleekima, luituma, kahvatuks muutuma. Maapealsed taimeosad kuhtuvad püsivate külmade saabumisel. Kuhtunud õied, rohi, ädal. *.. võttis kuhtunud õlgedelt härmase vatmani, ajas selle selga .. K. Saaber. *Ta huuled ja küüned läksid siniseks, näonahk kuhtus halliks ja karedaks. L. Hainsalu.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

käärima1 ‹42›

1. (orgaaniliste ainete kohta:) bakterite, pärmiseente vm. toimel lagunema ja muunduma; käima. Õlu, vein, meski käärib. Mahl pandi käärima. Käärima minema. Keedis läks käärima. Vein kääris äädikaks. Suhkur käärib alkoholiks. Käärinud kasemahl. Kääriv muld, sõnnik. | piltl. *On, nagu oleksid käärimas kõik päevased mälestused, mõtted ning unistused, et selguda kurbuse helevalusaks viinaks. F. Tuglas.
2. piltl kehtiva olukorraga mitte rahul olema, protestima, rahulolematust avaldama. Rahvas, sõjavägi käärib. Terve maa, riik, linn kääris. Koolid, tehased käärivad. || (varjatult, salapäraselt) teoksil, toimumas olema. *Kas niimoodi nägidki rahutused välja? Et midagi oli käärimas, sellest räägiti kõrtsi juures ühtelugu. A. Beekman.
3. piltl tunglema, pulbitsema; üha tugevnema. Mehes käärib pahameel, tusk, vimm, vabaduseiha. Teade pani meeled käärima. Tema hinges kääris viha, hing kääris vihast. Kusti peas käärisid mitmesugused mõtted ja ideed. See kavatsus kääris temas juba ammu. *Villu kündis rahulikult edasi, nagu ei oleks midagi sündinud, aga ta seespool kääris ja kees. Juh. Liiv.

kütma ‹kütta, kütan; köetakse, köetud 47›

1. ahju vm. küttekoldesse tuld tegema ja seal hoidma, nii et küttekolle soojust levitab. Ahju, pliiti, kaminat kütma. Ahi köeti koridorist turbaga, briketiga, puudega tuliseks. *Keris oli kuumaks köetud, vesi katlas auras ja laval ootas värske kaseviht.. E. Krusten.
2. sooj(em)aks muutma, soojendama. a. tegevus lähtub inimesest hrl. küttekolde vm. kütteseadme vahendusel. Ta hakkas tuba, sauna, reht kütma. Tuba oli soojaks köetud. Kütmata ruumid, majad. Katmikala köetakse soojaveetorustiku abil. Kuivatit köetakse tahke või vedela kütusega või elektriga. Nii kõvasti ei ole vaja kütta. Väike ruum oli suurest hulgast inimestest kuumaks köetud. b. tegevus lähtub küttekoldest vm. vahendist. Pottahi küttis toa küllalt soojaks. Seda tuba kütab ainult soemüür. *Mootor kütab masina [= auto] sisemuse kiiresti kuumaks.. A. Jakobson. c. tegevus lähtub päikesest. Päike küttis toa soojaks, liiva tuliseks. Päike küttis istuja turja. Taevas pole pilveraasugi ja päike aina kütab. | kõnek (impersonaalselt). Oli tulikuum pilvine päev – lausa küttis. *Heinapõud rusub raskelt lagedale luhaheinamaale. Nagu koletust kerisest kütab kuumust.. A. Mägi.
3. piltl õhutama; erutama, ägedaks muutma. Laul küttis südamed soojaks. Kõneleja küttis oma sõnadega, ägedusega ennast ja teisi. Jutlustaja küttis külarahva meeled kuumaks. Iga uus mõte, idee kütab mind kuumaks. Võistlus kütab kirgesid. *.. tulevase laulupeo kauge kuma küttis kohe algusest peale inimesed korralikult proovidel käima.. V. Gross.
4. kõnek jooksma, plagama, kihutama, kupatama. *.. tõmbas saapad otsast ja küttis paljajalu. J. Semper. *Jah, mis muud, kui küta jälle Atlandile. A. Mälk.
5. kõnek (hrl. löömise v. tulistamise kohta). Võta matakas kätte ja kuku sunnikule kütma! Partisanid kütsid vaenlasele automaatidest. *Ah, oleks nüüd püss, kütaks röövlile! O. Tooming. *Nutavad vahel, nii poiss kui vanamoor, kui ma neile seal vastu vahtimist kütan. A. Jakobson.

üles kütma
tundeid, meeli, kujutlusi vms. üles kihutama, üles kruvima. Kellegi vaimustust, armastust, uudishimu, viha üles kütma. Küttis oma jutuga kõikide meeled, närvid üles. Sa kütad end nende mõtetega ise üles. Esinejate temperamentsed laulud ja tantsud kütsid publiku üles. *Mõtted kütsid mu üles. Läksin ägedaks nagu tedrekukk, pomisesin ähvardusi... L. Metsar.

lahti ‹adv›
‹koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega›
1. avatud seisundisse, avatuks; avatud seisundis, avatuna. Uks läks lahti. Uks on (pärani, ristseliti) lahti. Akent, ust, väravat, luuki lahti tegema, lükkama, tõmbama, kiskuma. Karbi kaas kargas lahti. Tegi, lõi raamatu lahti. Kiri on lahti võetud. Mantli hõlmad eest lahti. Nööpis pintsaku lahti. Vedas tõmbeluku lahti. Kotisuu on lahti. Tõmbab laualaeka lahti. Silmad on lahti. Haige tegi silmad lahti. Magab, suu lahti. Õied on lahti. Tulbid hakkavad lahti lööma, õisi lahti ajama. | piltl. Tänaval tuleb silmad ja kõrvad lahti hoida. Hing, meeled kõigele ilusale lahti. || tööks, asjaajamiseks, tegutsemiseks avatud v. avatuks. Mõned poed on ka pühapäeviti lahti. Kantselei on lahti kella üheksast. Mis kellani on muuseum lahti? Mis kellast, millal kaubamaja lahti tehakse? Remont on valmis ja pood jälle lahti. Keera, tee raadio, televiisor lahti. Keeras, tegi kraani, duši lahti. Kes jättis kraani lahti?
2. millestki katvast vabaks v. vaba; millestki täitvast tühjaks v. tühi; ant. hrl. kinni. Kohvrid pakiti lahti. Osa asju on veel lahti pakkimata. Harutas kompveki (paberi seest) lahti. Kartulikuhi kaevati, tehti lahti. Kartulivaod aeti harkadraga lahti. Lõikab konservikarpi lahti. Kougib pudelit, purki lahti. Tegi, korkis pudelid lahti. Kaev oli pealt lahti 'kaaneta' jäetud. Haav on lahti, ei kasva kinni. Haav läks, rebenes uuesti lahti. Võssa kasvanud metsasihid tuleb lahti raiuda. Umbetuisanud teed aeti, lükati, roogiti lahti. Teed, jääauk hoiti lahti. Sillutis, asfalt lõhuti lahti. Kevadtormiga läheb meri lahti. Kas Peipsi on juba lahti? || rõivastest, jalatsitest vabaks v. vaba. Võtab riidest lahti. Koorib end lahti. Rõivastusime, riietusime lahti. Olin juba riidest lahti ja magama minemas. Võta jalad lahti.
3. sellises olukorras v. sellisesse olukorda, et ei ole (millegi külge) kinnitatud, köidetud, et ei ole haardes, kütkes, et liikumine pole takistatud; millegi küljest lahku v. lahus v. ära. Lehm oli enda ketist, lõast lahti tõmmanud. Koer on õues lahti. Laps ei lasknud ema käest lahti. Lase mind lahti. Päästis end rabeldes lahti. Paat on ketist, kai küljest lahti. Nokk kinni, saba lahti. Keeras mutri lahti. Murdis, muukis luku lahti. Tee, keera uks lukust lahti. Ära muugi, uks on lahti. Teeb, päästab vöö, pandla, nööbid lahti. Hammas on lahti, logiseb. Kui käed oksa küljest lahti lähevad, kukud alla. Kiskus end haardest lahti ja põgenes. Krohv, tapeet on seina küljest lahti. Kingal tuli tald (alt) lahti. Värv on tükati lahti ning koorub maha. Leival on koorik lahti. Kalju küljest murdus tükk lahti. Vagun haagiti rongi küljest lahti. Leiba, praadi, torti lahti lõikama. Küpsed pähklid löövad oma tupest lahti. Kevadel läheb puudel koor lahti. Koeral, kassil on karv lahti 'ajab karvu'. || rakkest, rakendi eest vabaks v. vaba. Võta hobune (vankri eest) lahti ja vii talli. Rakendab hobuse lahti. Härjad päästeti ikkest lahti. || eemal(e), teat. vahemaa taha v. taga. Tõukas paadi, parve kaldast lahti. Finišisirgel suutis Jaan end teistest lahti rebida. | piltl. Ei suuda neiult pilku, silmi lahti rebida. End rutiinist, harjunud ükskõiksusest lahti rebima, lahti raputama.
4. (rohkem) laiali, kohevil(e), lõdvemal(e), nii et endine kuju ning mõõtmed hrl. muutuvad; ant. hrl. kokku. Lõi lehviku, vihmavarju lahti. Läheme heinakaari lahti lööma. Laotas lina lauale lahti. Selle söögilaua saab vajaduse korral lahti tõmmata. Vaipa, kaarti lahti rullima. Paberikäär rullus iseenesest lahti. Taigen oli lauale lahti rullitud. Sõlme, kingapaelu lahti tegema. Õhtul päästab ta oma pikad juuksed palmikust lahti. Juuksed palmitseti lahti. Pestud ning kuivanud villad tuleb lahti noppida. Sassiläinud lõnga lahti harutama. Munad on lahti klopitud. Madu keris end lahti. Tõmbab lõõtspilli lahti. Lõõtspill lahti üle rinna. || osadeks, detailideks; osadena, detailidena. Mootorit, masinat, seadet lahti monteerima. Kellavärk on laual lahti, ei oska enam kokku panna. *Tääger oli oma kergekuulipilduja lahti võtnud ja takseeris iga osa tähelepanelikult. P. Kuusberg. || (raha kohta). Vaheta mu sajakroonine kümnesteks lahti. Tee mulle kroon (sentideks) lahti. || piltl (analüüsi, kaalumise v. hindamisega seoses). Probleemi, kunstiteost, luuletust lahti mõtestama. Kirjandi teema on jäänud korralikult lahti kirjutamata.
5. (tee, juurde- v. läbipääsu kohta:) avatud, vaba; avatuks, vabaks; ant. kinni. Rand on tuultele lahti. Eest ära – tee lahti! Noortele on õppimiseks kõik teed lahti. Uskusime, et meile on kogu maailm, kõik võimalused lahti. *Ta avaldas kord ise, et elu on tema ees lahti, et ta saavutab armastust, kuulsust ja au. J. Kärner.
6. kellestki v. millestki vaba(ks) v. ilma. Tüütust inimesest tahab igaüks lahti saada. Lõpuks ometi oleme võlgadest, vaevast, murest, orjusest lahti. Nad said turul kiiresti oma kaubast lahti. Pole raske rahast lahti saada. Halbadest harjumustest lahti saama. Mitte ei saa sellest tundest, kahtlusest, kartusest lahti. Kes lõikuse ajal und armastab, saab leivast lahti. *Kui te Tõmmiku ära viite, siis olen ma korraga kohe piimast lahti .. A. H. Tammsaare. || (sidemete katkestamise, loobumise, keeldumise, äraütlemisega seoses). Ütles ennast oma vaadetest, põhimõtetest, lepingust, pärandist lahti. Salake ta maha, öelge tast lahti. || (ametikohalt, töölt vallandamisega, vabaks saamise v. vaba olemisega seoses). Ta lasti, tehti töölt, ametist lahti. Ta saab varsti sõjaväest, ajateenistusest lahti. Mai lõpul saavad lapsed koolist lahti. Varsti võtan enda töölt lahti. Teda püüti direktori kohalt lahti kangutada. Teomees oli saanud mõisa alt lahti. Ta on nüüd töölt lahti. Jaan hääletati esimehe kohalt lahti. *See on ju hirmus niiviisi: teine saab kohast lahti, ilma et tal vähematki süüd oleks. O. Luts. *Raha ei ole, et liisust end lahti osta .. E. Särgava. || vanglast, kinnipidamiskohast vaba(ks). Lasti vangist, vangilaagrist lahti. Ta sai amnestiaga lahti. Ta oli vahepeal lahti, aga siis pandi uuesti kinni. *„See varganägu siis jälle väljas.” – „Juba aasta aega lahti! ..” V. Lattik.
7. (mingi tegevusega v. selle algusega, puhkemisega v. juhtumisega seoses). Töö, sõit, pidu läheb lahti. Sõda olevat lahti. Noored lõid tantsu lahti. Kusagil on tuli lahti (puhkenud). Kes sellise kõlaka lahti laskis? Külas on jutud lahti, et Jaan pidi Mari pool käima. Tuul lõõtsub – varsti on vihm lahti. Nüüd läheb viljalõikus(eks) lahti. Nii kui kokku saavad, kohe tüli lahti. Heas tujus löödi laulgi lahti. Pillimees lõi loo, polka lahti. Lõime peo, labraka lahti. Siis läks märul(iks) lahti. Laseb nutu, pilli, tönni lahti. Kink võttis lapsel naeru lahti. Mis lahti (on)? – Lahti pole midagi. Mis sinuga lahti on? See pole õige asi, seal on midagi lahti. No küll on lugu lahti! Nüüd on põrgu, kurat lahti! || (laengu detoneerimisega seoses). Püss läks kogemata lahti. Revolver ei läinud lahti.
8. (heasse v. normaalsesse) vormi; (heas v. normaalses) vormis. Häält lahti laulma. Meie korvpallimeeskond alustas puiselt, aga hiljem mängiti end lahti. Selles rollis mängis noor näitleja end toredasti lahti. Ta matemaatikuanne läks alles keskkoolieas lahti.
9. kõnek (kiirenenud rooja-, higi- jm. eritusega seoses). Kõht on lahti. Ehmatas enda kõhust lahti. Saunalaval läheb higi lahti. Iga väikese asja pärast kohe vesi 'pisarad' lahti.

lobe ‹-da 2› ‹adj›

1. lai, avar, lohvakas. *Vihe tuul .. tungis linase särgi lobedast kaelaaugust sisse .. O. Jõgi (tlk). *Ja mu meeled / seisavad irdu / otsekui vitsust / lobedad nõud. J. Semper. | piltl. Ta on lobeda suuga, plärab liiga palju.
2. lopsakas, lihav, mahlakas. Lobedad peedipealsed, kapsalehed, vesivõsud. Kanad nokkisid lobedat vesiheina.
3. piltl ladus, sorav. Ta on lobe suhtleja. Pettis oma lobeda jutuga kuulajad ära.

lukkuma ‹37›
hrv lukku minema. *Tema meeled olid maailma tajumiseks lukkunud .. E. Kippel. *Lukkuvad taga mu väravad ohates .. M. Under.

lõdvenema ‹37›
lõdvemaks muutuma. Köidikud, kammitsad lõdvenesid. Haare ei lõdvenenud. Lihased lõdvenesid. Näonahk on lõdvenenud. Kui mutrid lõdvenevad, hakkab tool logisema. Side koolivendadega on lõdvenenud. || (pinge, pinevuse kohta). Meeled rahunesid, pinge lõdvenes. Inimene väsib, tähelepanu lõdveneb. Distsipliin ei tohi lõdveneda.

meel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. teat. liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime; vastavate ärrituste vastuvõtu ring, ala tervikuna. Inimese viis meelt. Koeral on meeltest eriti arenenud haistmine ja kuulmine. Kõik meeled on elevil, ahmivad muljeid. Kaunis suveöö erutab meeli. Mu meeled väsivad selles muljete tulvas. Teda hoiatas hädaohu eest nagu mingi seitsmes meel. || millegi tajumise, mõistmise võime; taju, tunnetus. Andrus on väga eluvõõras, tal pole praktilist meelt. *.. kuid ta [= õpetaja] ei saanud seda vaimustust millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: haistmis|meel, kompimis|meel, kuulmis|meel, maitsmis|meel, nägemismeel; aja|meel, huumori|meel, ilu|meel, kunsti|meel, rütmi|meel, vormi|meel, värvimeel.
2. (inimese loomuse, hingelaadi, vaimu, meelelaadi vms. kohta). Lapse tundlik erk meel. Järeleandliku, alandliku, lepliku, äkilise meelega inimene. Unistava meelega nooruk. Kooselu nõuab leplikku, tasast meelt. Ants oli tuntud oma ausa, õiglase meele poolest. Ta on väga kriitilise meelega. Luuletundliku poeetilise meele päris ta emalt. Tee, mida hing ihkab ja meel lustib. Näitleja oskab publiku meeli köita. Hirm närib hinge, süütunne piinab meelt. Naistel pikad juuksed, kerge meel. *.. ta meel polnud paindlik iga uue tuule järgi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kangelas|meel, kerge|meel, korra|meel, kriitika|meel, lapse|meel, ohvrimeel.
3. (eeskätt tunnetega ühenduses). a. meeleolu, tunne, tuju. Emal oli poja üle hea meel. Meel on rõõmus, paha, murelik, nukker, mõru, hapu. Meel läheb, muutub raskeks, kurvaks, härdaks, kergemaks. See teeb meele tusaseks, haigeks, kibedaks. Jüri oli ettepanekuga hea meelega 'meelsasti' nõus. Kinno ei tahaks minna, parema meelega 'meelsamini' jalutaksin veidi. Võime rahuliku meelega, rahulikul meelel koju minna. Mul hakkas temast hale meel. Võta, mul ei ole kade meel! Mu meeli valdas ärevus. Poiste meeled olid põnevil. Sõnum pani inimeste meeled kihama. Vaidlejate meeled rahunesid peagi. Mis sinu meelt pahandas? Läks peole, jõe äärde, kõrtsi, teiste hulka meelt lahutama. Püüdsin naljakate lugudega sõbra meelt lahutada. Edu, õnn ülendab meelt. Ohverdamisega püüti jumalate meeli lepitada. b. tahtmine, soov. Kosilane oli tütarlapsele meele järele. See asi pole Mihklile meele järele, meelt mööda. Talita oma meele järgi. Raske on igaühe meele järgi olla. *Kunagi ei jõua sa peremehe meele pärast teha. R. Sirge. *Sina oled poolteed vastu minu meelt Kristjanile läinud, sellepärast ei saa sa minu käest midagi. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: hea|meel, ise|meel, mure|meel, mässu|meel, paha|meel, protesti|meel, rahu|meel, tusa|meel, vihameel; tundemeel.
4. kõnek (sageli arhailise varjundiga väljendites:) mõistus, aru; mõtlemisvõime, kaalutlemisvõime, arukus. Mees läks meelest segaseks, meelest ära. Mõni jääb vanas eas meelest nõdraks. Meel läheb segi, sassi. Minu meel niisugust asja ei mõista. Joomine, viin võtab meele(d) meeste peast. Tormab siia-sinna nagu meelest ära. Noor virtin ajas vanapoisist peremehe meele(d) segi. Ta oli hirmu pärast lausa meelest ära. Naerab, karjub, trambib nagu meelest ära. Millal tema meele pähe võtab! Ema paneb küll lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. Karul on üheksa mehe jõud, aga ühe mehe meel. Mitu pead, mitu meelt. *.. alati leidiski ta sealt [= loodusest] uut ning huvitavat, mis teritas meelt ja rikastas teadmiste varu. K. Põldmaa.
5. mõte; arvamus, seisukoht. Tal näib mingi plaan, ettevõtmine meeles mõlkuvat. Keegi ei tea, mis teisel meeles mõlgub. Selles asjas on nad ühel meelel, jõudsid ühele meelele. Seda plaani oli ta kaua meeles kandnud. Sinna minna – mis sul ometi meelde tuleb! Oli algul nõus, kuid on vahepeal meelt muutnud. Olen ikka olnud seda meelt, et .. *Mina peaksin talle kirjutama! ... Ei tule meelde! ... M. Metsanurk. *Juhtunu oli väga meelel ja keelel, Toomas saab ka kuulda. H. Kiik. || mõttelaad, -viis; meelsus. Rahvuslik, isamaaline meel ja vaim. Omaaegses koolis valitses saksa keel ja meel. Kust tuul, sealt meel. *Aga kõige esiti noomib ta neid südame kanguse, hariduse- ja uuendusevastase meele ja kõrkuse pärast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: üksmeel.
6. ‹sisekohakäänetes› mälu. Kõik kuuldu, laulusõnad ei jäänud meelde. Jäta see koht hästi meelde! Lugu sööbis poistele alatiseks meelde. Äkki torkas, torgatas, välgatas, sähvas meelde, et .. Pika mõtlemise peale tulid, tärkasid üksikasjad meelde. See on, püsib igavesti, eluaeg meeles. Anekdoodid ei seisa mul meeles. Nähtavasti polnud sul meeles kella üles keerata. Pea siis meeles minu õpetusi! Tema nimi, majanumber on mul kahjuks meelest läinud. Mitte ei mäleta, nagu peoga meelest pühitud. Mis möödas, see meelest! Tuli meelde 'meenus' lapsepõlv, viimane kontsert, kunagine lubadus. Tuletasime meelde 'meenutasime' üliõpilasaastaid. „Vaadake, et te hiljaks ei jää!” tuletas ema meelde. See maastik tuletab meelde 'meenutab'. Haanjamaad. Sõbrad peavad mind alati meeles 'ei unusta kunagi'. *.. asi oli ema meelest varsti ununenud. Aga mitte Maali meelest. M. Metsanurk.

neetima ‹needin 42›
ka tehn neediga, neetidega (hrl. needi peata otsa laiaks tagudes) neetliidet moodustama, sel teel hrl. metallkonstruktsioone v. nende osi kokku liitma. Neetides tekitatakse needile lukustuspea. Käsivasaraga, neetimismasinaga neetima. Metallplaadid neediti kokku, üksteise külge. Ahelaisse needitud vangid. Suu kinni nagu needitud. || piltl kammitsema, aheldama. *Nende mõtted ja meeled olid kammitsas, olid needitud selle ühe ning ainsa mõtte külge. E. Vilde. *Koer niutsus ootusärevusest .. silmad needitud toidu külge .. L. Promet.

nõtkelt ‹adv›
(< nõtke). Käib, astub, tantsib nõtkelt. Noored kased hällivad nõtkelt tuules. Nõtkelt nüansseeritud karakterid. Peab oskama nõtkelt reageerida igasugustele ootamatustele. *.. kuid tema meeled olid ärevil ja mõte töötas nõtkelt. Mart Kalda.

nürinema ‹37›
nüri(ma)ks muutuma. Saag on tuntavalt nürinenud. Lõiketerad, puurid nürinevad kiiresti. Nägemise nürinedes hakkas ta prille kandma. Vananedes meeled nürinevad, vaim nürineb. Armastus jahtus, tunded nürinesid. *.. nüüd kiilasjää ja konaraga / liig nürinenud raudadel / oht kukkuda on hobusel. B. Alver (tlk). *Viha oli [pullil] nürinenud, väsimus tahtis teda maha niita. T. Kallas.

nüristuma ‹37›
(vaimselt) nüriks muutuma. Vananedes nüristuvad inimese meeled ja tunded. Tähelepanu ei tohi nüristuda. Pikast vangipõlvest nüristunud eneseväärikustunne.

ootus|ärevus
kellegi v. millegi pinevil ootamine. Stardi-, reisi-, esinemiseelne ootusärevus. Rõõmus ootusärevus oli vallanud laste meeled. Mees piinles ootusärevuses. *Mind täitis tore ootusärevus – kuidas ema ust avades üllatub! L. Metsar.

paradiislik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
paradiisi meenutav, paradiisile omane. Aknast avanes paradiislik vaade. Viljapuid kasvab seal paradiislikus külluses. *See õndsalik meeleolu, seletamatu paradiislik tunne valdas mu meeled tavaliselt ühest kaunist rohtaiast möödudes. E. Krusten.

pinevil ‹adv›

1. psüühilises pingeseisundis, vaimselt pingul, ärevil, erutatud vms. Olime ootusärevusest, hirmust, uudishimust pinevil. Tagaaetu vahtis pinevil ümberringi, jäi pinevil kuulatama. Mees näis olevat üleni pinevil. Sündmus hoidis kogu pere mitu päeva pinevil. Närvid olid kõigil pinevil nagu pillikeeled, viimse võimaluseni pinevil. Ootajate meeled olid pinevil. Pinevil nägu, ilme. Kuulajate näod olid ootusest pinevil. Vaatas mind pinevil pilguga. Ta hääl oli kannatamatusest pinevil. Pinevil ootus väsitab. Ruumis valitses pinevil vaikus. *Remmeli meeleolu on kogu aeg pinevil – ta käratab kurjalt mehele, kes loodimislatti lohakalt hoiab. V. Saar.
2. füüsiliselt pingul, pinguldatud. Pinevil näolihased, kõõlused. Laps imes ema pinevil rinda. Piimast pinevil udarad.

pinevile ‹adv›

1. psüühilisse pingeseisundisse, vaimselt pingule, ärevile, erutatuks vms. Mingi müra, tõmbusin pinevile ja jäin kuulatama. Minek läbi pimeda metsa kiskus närvid pinevile. Sündmus oli kõigi meeled pinevile kruvinud. *Pinevile kistud nädalasest ootusest ja sisemisest võitlusest, muutus ta lõppeks närviliseks. V. Õun.
2. füüsiliselt pingule, pinguldatuks. Lihased tõmbusid pinevile. Kogu keha tõmbus ohuaimusest pinevile. *.. see on pinevile tõmmatud vedru, viimse võimaluseni pingutatud vibu, mis raksatades murdub.. M. Sillaots.

pingestama ‹37›

1. pingeliseks (2. täh.), pingsaks muutma, pinget (2., 3. täh.) tekitama. Streigid on olukorda äärmuseni pingestanud. Poliitiline provokatsioon pingestas rahvusvahelist õhkkonda. Perekonnavälised suhted pingestavad ta elu. Ebatavaline olukord pingestab meeled. Piloodi pingestatud nägu. Tunnetest pingestatud sonett, pingestatud mõtteluule. *Sensuaalne .. ärevus pingestab Undi teoseid. Ü. Tuulik.
2. pinge (5., 6. täh.) alla panema. Pärast rikke parandamist pingestati elektriliin taas. Pingestatud elektriseadmed, armatuur.
▷ Liitsõnad: eelpingestama.
3. hrv pingul olevaks muutma, pinguldama. *Kunstnik vestles daamidega, kes hooletult jõnksutasid oma kitsaste pükstega pingestatud tagumikke.. J. Kruusvall.

pingul ‹adv›

1. kinnituspunktide vahel tugevasti sirgu tõmmatuna, survst kummis, pakatamas jne. Vibu, õngenöör, köis, niit on pingul. Trossid olid pingul nagu pillikeeled, katkemiseni pingul. Trummi pingul nahk. Hoiab ohjad pingul. Tuulest pingul purjed. *.. on pungad pingul puhkemisehooks.. H. Jürisson. || tihedasti millegi ümber liibumas, midagi tihedasti ümbritsemas. Kleit, pluus, särk on keha ümber pingul. Kitsas pingul seelikus tütarlaps. Seljas rebenemiseni pingul pintsak. Vöörihm on hästi pingul. Kott on tubakast pingul.
2. pingeseisundis, pinges (1., 3. täh.); pinevil. a. (füüsiliselt). Lihased on pingul. Masseerib oma pingul sääremarju. Mehe kaelasooned on ärritusest pingul. Hüppeks pingul kass. Keha on pingul nagu terasvedru. Nõtke, pingul piht. Nahk oli põsesarnade ümber pingul. *.. tema õlevärvi kollased juuksed langevad ta noortele pingul rindadele. J. Bedia (tlk). b. (psüühiliselt:) ärevil, erutatud, millekski ootevalmis vms. Juuli oli väliselt rahulik, kuid sisemiselt pingul. Ta on üleni pingul (nagu pillikeel). Meeste närvid on pingul kui traadid, vibuna pingul. Ta meeled olid erakordselt pingul. Pingul nägu, ilme, kehahoid. Pingul meeleolu. Tähelepanu, uudishimu on pingul. *.. püüdis summutada samme, mis pingul kuulmisele kostsid kohutavalt valjudena. R. Kaugver.

põrutama ‹37›

1. põruma (1. täh.) panema, põrumist esile kutsuma. Vanker põrutab konarlikul sillutisel. Kivitee põrutab vankrit, sisikonna segamini. Tee on nii hea ja pehme, et ei põruta üldse. Jõudsime põrutavalt teelt tasasemale. Plahvatused põrutasid külmunud maad. Vankrisõit on klaasid korvis puruks, katki põrutanud. *Üks suur purk on mõranenud, vist on poisid kevadel puudeladumisel põrutanud kasti, kus ta sees oli. M. Traat. *Tõusev tuul peksis puldanit ja lainete hoog põrutas jääd. A. Mälk.
2. tugevasti lööma, virutama, midagi v. kedagi löögiga mingisse asendisse v. olukorda viima. a. kuskile, millegi vastu lööma. Mees põrutas vihaselt rusikaga vastu lauda, lauale. Laps põrutab jonnides jalaga, jalga vastu maad. Tantsijad põrutasid hoogsalt jalga vastu põrandat. Hobune põrutas kabjaga vastu seina. Põrutas jalaga kasti küljest laua lahti. Üks mees põrutas käega kõminal vastu trummi. Põrutab haamriga naelapea pihta. Põrutas värava paukudes, mürtsuga kinni. Kala põrutama 'kalu vastu õhukest jääd lüües uimastama'. Vasar muudkui põrutas alasi pihta. *Pole tööriistu, muidu põrutaksin ise kas või rupsikud alla. L. Vaher. | piltl. *Ja pakane põrutas piraki! jäise malgaga vastu majaseina.. O. Kool. || selliste löökidega ägedalt ukse v. akna avamist taotlema. Soldatid põrutasid sisselaskmist nõudes ukse taga, vastu ust. „Tehke lahti!” nõudis politsei kõigest jõust uksele põrutades. Varahommikul hakati aknale kangesti koputama ja põrutama. || lume, tolmu maha raputamiseks jalgu tugevasti vastu maad lööma v. käega vastu riideid rapsima. Põrutas trepil oma lumiseid jalgu. *Kohe, kui lõõr lõhutud, põrutan püksid tahmast tühjaks.. M. Raud. || midagi hooga kuskile lööma v. paiskama. Põrutas palli võrku, väravasse. Mängija põrutas litri väravast mööda. Aknaklaas põrutati sisse, katki, puruks. Haaras laualt taldrikud ja põrutas need põrandale sodiks. b. kellelegi tugevat hoopi andma v. kedagi millegagi viskama. Poiss põrutas teisele rusikaga vastu lõuga. Vaat kui põrutan sulle hoobi, kõmmu lagipähe, kuklasse, ühe tulise vastu vahtimist! Põruta talle püssipäraga! Kallaletungija põrutati pikali, selili. Poiss põrutas kassile kiviga. Põrutab jooksjale palliga järele. Seisab ja vahib, nagu oleks talle puuga pähe põrutatud (millegi ootamatu, rabavaga seoses). Kedagi mättasse põrutama 'maha lööma, tapma'. *Pillimees Vambo Andre oleks peaaegu oma naise Liisu armukesel pealuu pudeliga pihuks ja põrmuks põrutanud. O. Tooming. c. kehavigastusena põrutust (2. täh.) tekitama, seda esile kutsuma. Ta sai sõjas, autoõnnetusel raskesti põrutada. Sõdur sai miinist, plahvatusest tugevasti, kõvasti põrutada. Löök, plahvatus põrutas mehe uimaseks, segaseks, sandiks. Hoop põrutas ninast vere välja. Põrutatud jalg tegi kaua valu. Ta on vist peast põrutada saanud, ajab nii imelikku juttu. *Lauri oli merre kukkunud, kuna jäätükk ta meeled segi oli põrutanud. M. Nurmik (tlk).
3. piltl rabama, jahmatama panema v. üllatama; vapustama, (tugevasti) puudutama. Vahejuhtum põrutas lausa tummaks. Süüdistused põrutasid teda hinge, südame põhjani. Mis ma teada sain, põrutas mind väga. Olen nähtust ja kuuldust, üleelatust põrutatud. Põrutav uudis, sõnum, teade, sündmus. Põrutav kurbmäng, eludraama. Põrutavad elamused. Meile avanes põrutav vaatepilt. Kõne avaldas kuulajaile põrutavat muljet. Muusikali põrutav 'väga suur' menu. Oskari karjäär on meeletu, põrutav. Need lood on nii põrutavad, et kõik kuulasid pärani sui. Kõige enam põrutas mind nende asjade hind. Kohe juhtub midagi põrutavat. Tal on alati põrutavaid ideid. *Jakob oli otse põrutatud, et kõik tema perekonna salaasjad olid sellele tüdrukule teada.. K. Ristikivi.
4. midagi kurjalt v. järsult ütlema, käratama; midagi valju häälega v. hoogsalt ütlema. Lapsed põrutati vait. Vanamees põrutas ähvardusi, needusi, roppusi. Küll kärgib, põrutab kui hull. Mis sa ootad, põruta kord majja. Kui peremees korra põrutab, ei julge keegi iitsatadagi. Põrutas südametäiega paar kõvemat sõna. „Mis sa siin lõhud!” põrutas mees poisile. „Tere!” põrutas Enn valju häälega. Põrutasin terve uudise korraga, ühe hingetõmbega lagedale. *Parem suu sisse põrutada kui seljataga viriseda. R. Sirge. *Ja masinist-Mihkel põrutab kohe nõnda, et terve tuba aina lajatab: „Näed, Liide, külaline tuli.” A. Jakobson. || pahandama, tõrelema. *Sai rentnikult kõvasti põrutada, lubati palgastki maha võtta. A. Hint.
5. kõnek laskma, tulistama, kõmmutama. Põrutas kaheraudsest haavlitega, mõlemast rauast korraga. Poisid põrutasid õhupüssist märki. Põrutas kõik laengud pihta, mööda. Vaenlane põrutab kuulipildujast, kahurist. Valvur põrutas paugu õhku. Põgenejale põrutati paar pauku järele. Põrutas teisele kuuli puusa. Nii kui pead kergitasime, põrutas vastane valangu. Nad põrutavad kogu aeg rakette õhku. Laev põrutati põhja. Sild põrutati õhku, vastu taevast 'lasti õhku, õhiti'. Jahimees põrutab jäneseid. *Õhutõrje põrutas küll otse jaama kõrvalt, aga neile suurtele [= lennukitele] vist ei aidanud. R. Vaidlo. || (äikese kohta:) järsku valju pauku, raksatust kuuldavale tooma, kärgatama. Pea kohal põrutas pikne. Välgusähvatusele järgnes põrutav mürin.
6. kõnek kiiresti sõitma, jooksma v. käima, kihutama; kuhugi (kiiresti) minema v. reisima. Põruta rattaga otse koju! Kuhu sa nüüd põrutad? Buss põrutas peatusest mööda. Auto põrutas kraavi, vastu posti. Üks auto pidurdas ja teine põrutas tagant otsa. Meil tuleb tuldud teed tagasi põrutada. Põrutage mööda raudteed edasi! Me ei läinud mööda teed, vaid põrutasime otse. Siit mäest põrutasin kord suuskadel alla. Põrutame nädalalõpuks maale, Kihnu! Põrutasin Tapalt otse Tallinna. Tal on auto käes igale poole põrutada. Põrutas Krimmi suvitama. Jätaks kõik sinnapaika ja põrutaks merele, välismaale. Kui homme on ilus ilm, põrutan Piritale. Mehed põrutasid alevisse. Istus autosse ja põrutas minema. Põrutame vaatama, mis seal päriselt toimub! Sügisel põrutan ülikooli. *Laval sada kakskümmend kraadi kuiva kuumust, sealt põruta mõnusasse basseini.. T. Kallas.
7. kõnek väljendab v. rõhutab tegevuse hoogsust v. intensiivsust. a. (teist verbi asendades). Kõik põrutasid refrääni kaasa. Orkester põrutab valssi, tušši. Tüdrukud põrutasid polkat. Põrutaks õige ühe napsi hinge alla! Mehed põrutasid kooris laulu. Palju sulle deserteerimise eest põrutati? Põruta aga supile pihta! 'söö tublisti'. *On sul aga uni, kaks ja pool päeva põrutasid jutiga. R. Kaugver. *Kui Tartu meid ei aita, põrutame kirja Tallinna. A. Vaarandi. b. ‹teise verbi laiendina›. Poisid põrutavad palli mängida. Mehed põrutavad laulda. *Oleks nüüd püssid, põrutaks iga jaama kohal õige kuradisti paugutada. H. Lepik (tlk).

rahunema ‹37›

1. oma erutusest, ärevusest, hirmust vms. jagu saama, rahuliku(ma)ks muutuma. Ärevus, pinge, hirm väheneb ja inimene rahuneb. Rahune, pole ju põhjust ärrituda, närveerida. Poiss rahunes aegamööda, varsti. Möödus tükk aega, kuni ta rahunes. Esineja rahunes, ta kõne muutus vabamaks. Treener manitses sportlasi rahunema. Ta väriseb hirmust ega suuda kuidagi rahuneda. Rahusti hakkas mõjuma ja haige rahunes. Ärevus ei lasknud tal rahuneda. Ta on oma esialgsest erutusest juba veidi rahunenud. Vaidlus lõppes ja meeled rahunesid. Sain kirja ja mu süda rahunes veidi. Loom rahunes alles siis, kui puuriuks jälle suleti. Nähes perenaist, rahuneb kuri koer peagi. *Ta on üldse vanemas eas rahunenud, võiks ütelda resigneerunud .. H. Nõu.
2. (olukorra kohta:) rahulikku seisu tagasi pöörduma, stabiilseks, rahulikuks muutuma. Maa rahunes pikapeale pärast ülestõusu mahasurumist. Ootame ära, millal ajad rahunevad. Partii rahunes viigiks (males).
3. (looduse, liikumise kohta:) vaikseks, rahulikuks muutuma, tasanema. Meri, veepind rahunes vähehaaval. Jõgi rahuneb astangust allpool vaiksemavooluliseks. Torm rahunes. Kõvasti taguv pulss rahunes aegamööda. | piltl. *Mõtted jooksid üksteist taga ajades .., vahel veidi rahunedes, ent siis seda suurema hooga tormates .. A. Hint.

rutt ‹rutu 21› ‹s›
kiiret tegutsemist nõudev olukord, rutulist sooritamist nõudev tegu, ajahädas olek; ruttamine, kiir [-u]. Kibe, tuline rutt. Kange rutt ära minna. Söögitegemisega on hommikul igavene rutt. Kõigil hakkas äkki pöörane rutt. Tal on alati kuhugi rutt. Algas jälle rutt mööda ametiasutusi. Meeled ärevil, jalus rutt, ei saanud ta millessegi süveneda. Asjaga paistab suur rutt (taga) olevat. Ei maksa lastele nii suurt ruttu (taha) teha. Ruttu pole nüüd enam kuhugi. Teade saabus keset kõige kibedamat ruttu. Rutuga ei pandud vastutulijat tähelegi. Palavikulise rutuga kirjutatud artikkel. Kihutasin teistele tulise rutuga, tulisel rutul järele. Jäin kuulama, unustades oma rutu. Tema rutud on möödas. Tüdruku nägu õhetab rutust. *Tööga oli kõigil tihe tegemine küll kodus, küll mõisas. Üks rutt ajas teist taga.. H. Sergo. *.. siis on kohe kõigil rutt rattais ja kiirus kodarais.. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: koju|rutt, tuule|rutt, tänava|rutt, töörutt.

sadama ‹sajan 42›

1. ‹hrl. 3. isikus, ka impers.› (sademete langemise kohta). Sajab vihma, lund, lumelörtsi, rahet. Vihma sadas ladinal, nagu oavarrest 'väga tugevasti'. Hakkas sadama peent uduvihma, laia lund. Ladistas, tibutas vihma sadada. Öösel on (vihma) sadanud. Öö läbi sadas vahetpidamata. Väljas sajab. Väljas tibas, tibutas, ladistas, soristas sadada. Lähme kuhugi varju: vihma sajab kaela. Lumeräitsakad sajavad vastu akent. Tänavu sadas lumi külmumata maale. Ega sadu enne ei lakka, kui pilved on tühjaks sadanud. Kõrbealadel sajab harva. Sadagu või aiateibaid, pussnuge (alla) 'ükskõik kui tugevasti v. ükskõik mida', mina lähen ikka. | piltl. Sulle lausa sajab raha. Sportlastele sadas auhindu ja medaleid. *Ja siis laseb Jumal tuld ja tõrva sadada, ja kõik teised rahvad [peale iisraellaste] saavad otsa. E. Enno. *Ka arstile ei saja niisama taevamannat pottidesse. O. Tooming. || (ühenduses tulemuse, tagajärje osutamisega). Heinad sadasid märjaks. *Sõudsid mööda teeäärsed raudteeputkad, pooleldi hange sadanud põõsad.. O. Samma (tlk). *Kuuse all puhkasime. Puud sadasid vihma kaela. L. Promet.
2. ‹hrl. 3. isikus› tihedasti, suurel hulgal alla kukkuma, alla langema vms. Puudelt sajab (alla) koltunud lehti. Vana maja laest sajab kaela puru ja liiva. Müüridelt sadas ründajatele kaela nooli ja kive. Põlevast hoonest sadas tukke ja sädemeid. Vingusid kuulid ning sadas pomme ja granaate. *.. ärge, mehed, minge tulele liiast lähedale, lagi võib iga sekund sisse langeda, seinapalgid võivad selga sadada. E. Maasik. | piltl. Askeldusi, töid, ülesandeid sadas kaela. Äpardusi, ebameeldivusi, muresid sadas vahetpidamata kaela. || (löömise, peksmisega ühenduses). Piitsahoobid, vemblahoobid sadasid hobusele, loomadele selga. Rusikahoobid sadasid mehele näkku, kõhtu, pähe. Hoope hakkas sadama nagu klopitaks vana kasukat. Mees võitles vihaselt: tema mõõgahoobid sadasid nii vasemale kui paremale. Mesilaste nõelapisteid sadas kaelale ja käsivartele. *Üks hoop teise järele sajab [kurikaga] triibulise riidetüki selga. Juh. Liiv. || (üldisemalt:) kukkuma, langema. Vaas sadas riiulilt kildudeks. Puu otsast sadas selga suur kookospähkel. Mingi pehme asi sadas mulle ülalt kaela. Iga pomm tundus pähe sadavat. Pihta saanud lennuk sadas eemale sohu. Ole ettevaatlik, et sa seal kuristikku ei saja! Vaata et sa lakaluugist, katuselt, puu otsast alla ei saja! Mine kaugemale, sajan sulle äkki veel ülalt kaela. *Hulda küünarnukihoop käis vastu Andrease külge, nii armutult, et mees põrandale sadas. H. Sergo.
3. ‹hrl. 3. isikus› piltl rohkel arvul kuuldavale tulema. Esinejale sadas igast kandist küsimusi. Sadasid kümned, üha uued küsimused. Olukorra kohta sadas sapiseid märkusi. Sadas etteheiteid, manitsusi, mitmesuguseid ettepanekuid. Meeste suust sadas ähvardusi. Nüüd hakkas kõrgemalt poolt käske ja korraldusi sadama. Meie aadressil sajab teravmeelsusi, pilget. Mehed on vihased: sajab sajatusi, sõimu. Meistrile sajab tellimusi lähemalt ja kaugemalt. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
4. kõnek ootamatult, äkki kuhugi ilmuma. Kust sina siia sadasid? Kust tonti sa nii äkki sadasid, ei teadnud oodatagi! Meile sadasid revidendid kaela. *.. praegusel ajal ei võinud ju ilmas teada, millal ja kust rüüstajad ja põletajad linna-alevitele kaela võisid sadada. J. Kross.

sasima ‹37›

1. sassi ajama; korratusse olekusse viima, räsima. Lahti pääsenud loomad sõtkusid ja sasisid viljas. Sasitud õngenöörid tuli lahti harutada. Kes su juuksed on ära sasinud? Laps sasis vanaisa habet. Peremees sasis koera karvast turja. Tuul sasib juukseid, juustes, käijate mantlihõlmu. Tuuleiilid sasivad puid ja põõsaid, roogu, kuluheina, kasvavat vilja. Tormidest sasitud õlgkatused, rannamännid. Maru sasib pilverünkaid. Pärast rüselemist nägi poiss kuidagi sasitud välja. *Ta tõmbas nadiks sasitud metsise koerte alt välja.. N. Baturin. | piltl. *See kisa-hüüd tungib üdini, piitsutab meeled, sasib mõtted.. H. Raudsepp. *Äkiline teade sasis kõik segamini ja lõikas katki.. A. Mälk.
2. haarama, kahmama. Mees sasis raske koti turjale. Kalur sasis võrgud kaenlasse ja ruttas randa. Poiss sasis tüdruku sülle. Mehed sasisid kotiotstest kinni. Peeter sasis Mäidul rinnust, turjast (kinni). Vastased sasisid teineteisel ümbert kinni. Sasis põgenejal kraest (kinni). Äkki sasiti tal selja tagant käest kinni. Uppuja sasis talle ulatatud latiotsast kinni. Tülitsejad sasisid vastast küll juustest, küll habemest. Taat sasis vembla pihku. Sasis endal vildid jalast. Koer sasis hammastega kassi turjast. *.. ja siis sasis kange tuulehoog otsekui kehaliku hiiglakäega meie purjest kinni.. E. Bornhöhe.

sebima ‹37›

1. sibama, kiirustama, ruttama. Eit sebis vanamehele kiiresti järele. Poiste kannul sebis väike kutsikas. *Sedamaid sebis Riina poisi ema juurde ja kaebas ära. A. Beekman. *.. tiibadega rapsides, kael õieli kui pimedal, sebis ta [= kana] uksest välja. A. Vanapa.
2. askeldama, saalima, sagima. Inimeste summ sebis laadaputkade ümber. Tänav oli täis sebivaid inimesi. Lasteaia õuel sebisid ja kilkasid mudilased. Tõreles lastega: „Mis te siin sebite suurte inimeste jalus!” Varblased sebisid ja säutsusid põõsastes. Kalda ääres sebisid parves mingid kalakesed. Putukad sebisid rohukõrtel. Parkla ümber sebis autosid. *Sebin siin maamunal kogu oma lühikese elu ringi nagu sipelgas.. R. Tootmaa. *.. varjud sebivad edasi-tagasi, iseäranis kui uksest käiakse ja tuuleõhk küünaldesse puutub. M. Traat. | piltl. Peas sebisid mitmesugused mõtted, mõttekatked. || siplema, vehklema, rabelema, siia-sinna liigutusi tegema. Laps sebis hällis käte ja jalgadega. Ta huuled tõmblesid ja käed sebisid rahutult. Sebis sõrmedega oma juustes ja habemes. Istu rahulikult, ära sebi!
3. millegi v. kellegi juures tegevuses olema, askeldama. Mees soris ja sebis oma rahakoti kallal. Sebib nagu kana takus 'ei jõua mingi tegevusega kuidagi edasi'. *Lisan [kangile] kettaid. Treener on varmalt abiks, sebib ja sekeldab. P. Kivine (tlk).
4. kokku lappama, kokku panema. Köit, õngenööri, kangast sebima. Põhjaõnged olid kasti sebitud. Köis on rõngasse sebitud. *Silmad ootusest pärani, meeled pinevil, sebisime võrgulina nõkshaaval venesse. E. Kuus.

segi ‹adv›
segamini
1. korratus, korrastamata olukorras, lõhutuna, purustatuna, laiali paisatuna, läbisegi v. sellisesse olukorda. Poisi tuba on kohutavalt segi. Peksab (toas) kõik segi. Paiskab, puistab, pillub, tuhlab kapi segi. Läbiotsijad pöörasid terve maja segi. Mehed läksid kaklema ja peksid kõrtsi segi. Mürskudest segi paisatud maapind. Autod ja rasked veokid on tee segi pööranud, segi sõitnud. Muru, õu on segi songitud. Paduvihm, rahe peksis rukkipõllu segi. Keegi on laste liivast kindlused segi trampinud. Segi väherdatud voodi. Ründajate ahelik löödi segi. Tuul ajas juuksed, soengu segi. Ähvardab laimajal näo segi lüüa. Selline tee, et põrutab sisikonna segi. *Tuult peaks tulema, et mere segi lööks ning kala karidele tuleks. J. Tuulik. || (abstraktsemalt:) normaalsest olukorrast välja(s), mittesoovitud olukorras v. olukorda. Rinde lagunemise tõttu oli kogu üldine kord segi. Kuuldavasti on tal rahaasjad täiesti segi. Sõda lõi kõigi(l) elu segi. Juhus võib head plaanid segi lüüa. Ägedast tundetulvast lähevad mõtted segi. Nüüd sa ajasid mu mõttekäigu segi. Räägib kiirustades ja sõnu segi ajades. Luuletus on küll peas, aga ülesütlemisel läheb ometi segi. Loendasin möödakäijaid sajani, siis läksin segi. Poisike ehmus ja läks oma jutuga segi. Ajasin kogemata nimed, majanumbrid segi. Te ajate mind nähtavasti kellegi teisega segi 'vahetate ära'. Hiinlast ja jaapanlast on kerge (omavahel) segi ajada 'ära vahetada'. *Kuid veelgi hapramad on tõed, paiskuvad segi väärtused, voorused kaotavad hinna. F. Tuglas.
2. üheks tervikuks segatuna v. segatuks, segunenuna v. segunenuks. Turunaine müüb suuri ja väikesi kalu segi. Hapukoor maitseainetega hästi segi kloppida. Kas soovite mineraalvett või veini? – Valage segi. Riidas on segi kased, haavad ja lepanotid. Laual lebasid segi raamatud ja ajalehed. Klassis on segi poisid ja tüdrukud. Põski mööda voolas alla pisaraid segi vihmapiiskadega. Nali on tõega segi. Tõelisus kippus kujutlustega segi minema. Elus on sageli segi naer ja nutt. *.. meid oli [laulmas] vanu peremehi ja noori perenaisi, poiste ja tüdrukutega segi. A. Kitzberg. *Minevik ja tulevik, niisamuti kui põhjus ja tagajärg läksid üksteisega segi ja olid lõpuks nagu üksainus palav puder.. R. Kolk.
▷ Liitsõnad: läbisegi.
3. kõnek (elusolendi kohta:) mitte täie enesevalitsuse, tajumise, mõistuse juures; täie enesevalitsuse, tajumise, mõistuse kaotanuks. Ehmatus, rõõm lõi tüdruku täiesti segi. Koer on rõõmust päris segi. Ümberringi oli selline tohuvabohu ja virvarr, et ma olin täiesti segi. Pea läks juba paarist napsist segi. Olen magamata, pea on täna segi. Ta on peast vähe segi. Haige on vahepeal mõistuse juures, siis läheb jälle segi. Mõistus kipub ülepingutusest segi minema. Mees on üksinduses omadega puhta segi läinud. Paistab, et tal on närvid segi 'korrast ära, haiged'. *Kohe pärast Arabella sündimist olid emal meeled segi läinud ja ta oli vette hüpanud. A. Pervik.

selge ‹1› ‹adj›

1. hästi loetav, nähtav, kuuldav v. haistmisega tajutav. Ilus selge käekiri, allkiri. Kirjutab suurte selgete tähtedega. Hästi selge foto. Liivasse on jäänud selged jalajäljed. Kännult võis lugeda selgeid aastarõngaid. Keerab binokli selgemaks. Teadustajalt nõutakse selget diktsiooni. Laulab selge ja puhta häälega. Kostis selge kellahelin. Jagas vaikseid, kuid selgeid korraldusi. Kasukas levitab selget koirohu lõhna.
2. kindel, vaieldamatu, mitteebamäärane, ilmne. Neil on selge edu, paremus, ülekaal. Selged haigustunnused. Luuvalu on selge märk, et läheb sajule. Ütleb selge sõnaga 'keerutamata', mida ta asjast arvab. Tulin siia selge kavatsusega leida endale töökoht. Päikesekiirguse ja nahavähi vahel on täheldatud selget seost. Plaan hakkas võtma järjest selgemaid piirjooni. Hädaohust annab selget tunnistust järgmine asjaolu. Tuleb teha selget vahet autori ja minategelase vahel. Nüüd on meie vahekorrad, suhted, sotid täiesti selged. Ei julge selget seisukohta võtta. Silme ees seisis selge siht. Selge ülesehitusega teos. Ületas selges võiduseisus mõtlemisaja. Isa häälest kostis selge rahulolematus. Mine tee selgeks, kes on kes. Nüüd on juba selge, et me õhtuks pärale ei jõua. Algusest peale oli selge, et see asi hästi lõppeda ei saa. Peagi sai selgeks, mis saatus meid siin ootaks. Nüüd on enam kui selge, selgem kui selge, selgemast selgem, et viivitada ei tohi. Sõda pidi varsti lõppema, see oli selge. Tema käeliigutus oli selge ning ilmekas. Võõra päritolust ei olnud midagi selgemat teada. Pole veel päris selge, kummal on õigus. Üks mis selge, üks oli selge: nii ei või see kauem kesta. Ükskõik, kuidas otsustatakse, aga olgu üks selge sott. *Tiina aga ei teadnud veel, kas neist saab siia majja tänavuseks suvitajaid. See tuli küsida selgeks.. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge.
3. arusaadav, mõistetav. Seaduste keel peab olema üheselt selge. Professori loengud on selged ja süsteemipärased. Mehe kavatsus oli kõigile selge. Kas sul on selge, mis sul teha tuleb? Tegin näo, nagu oleks mul kõik selge. Kogu asi oli korrapealt selge. Nende sõnade mõte peaks juhmilegi selge olema. On iseenesest, pikematagi, seletamatagi selge, et.. See oli väga selge unenägu. Kõik segane sai selgeks. Püüdsin talle selgeks teha, et ta eksib. Püüab teistele märkide abil midagi selgeks teha. Kõigepealt pead ise selgeks mõtlema, kas see amet sulle sobib. Jutud tuleks kiiresti selgeks rääkida. Küsimus vaieldi selgeks. Sa ei taha minna, selge see. Homme kell kaks siinsamas, selge? Ah nii on lood, selge! Ära kedagi võõrast sisse lase! – Selge. || (millegi oskamise, kätteõppimise kohta). Tal on töö, amet selge. Kas poisil on tähed, lugemine juba selge? Õppetükid ei ole veel päris, täiesti selged. Inglise, soome keel on tal selge. Õppis suvel ujumise, rattasõidu selgeks. Laulupeolaulud on selgeks õpitud. Näidend olgu pühadeks selge. Võõrsil tuleb sealne keel selgeks õppida. Küll ma õpetan sulle tantsimise selgeks. Linnupojad on lendamise selgeks saanud. Kui sõna selge, siis joru julge. *Suurt muret tal aga ei ole.., sest talu talitus on Minnal juba selge kui viis sõrme. M. Raud. || kõnek (milleski arusaamisele jõudmise v. ülevaate omandamise kohta). Reisikaaslastest on mul nüüd selge pilt. Selge pilt, kuidas asi ajalehte jõudis: Koger lobises reporterile liiga palju. Elmari jutust sai pilt lõpuks selgeks. Tema jutust ei saanud küll selget sotti, selget otsa kätte. *.. ta ei saanud siis tema sonimise sõnadest ka midagi kindlamat, selgemat otsa. J. Järv.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge; sõna|selge, vormiselge.
4. klaar, puhas, millestki segamata. a. (vedeliku kohta:) läbipaistev; ant. sogane, hägune. Selge jõgi, järv, allikas. Allikavesi on kristalselt selge. Kaevus on selge puhas vesi. Läbi selge vee paistab ojakese liivane põhi. Selged kastetilgad sädelesid lehtedel. Hea leem, puljong peab olema selge. Lasknud kohvil tõmmata, valas ta selge vedeliku tassidesse. Kask annab selget, läbipaistvat mahla. Mida selgem vesi, seda segasem põhi. Millal savine vesi selgeks saab. b. (ilma kohta:) pilvitu v. sombuta. Hommikune selge taevas ennustas head ilma. Taevas oli täiesti selge, mitte pilveraasugi. Taevas tõmbub juba selgemaks. Selge päikeseline ilm. Ilm oli selge ja külm. Haruldaselt selge hommik, suveõhtu. Selged kuuvalged ööd. Sügisel juhtub harva selgeid päevi. Õhtu eel läks selgemaks. Hommikune vines päike on nüüd selgeks läinud. Kevadine selge õhk. Käsk tabas teda nagu välk selgest taevast 'väga ootamatult'. *.. kui jõulud lumega lähenesid, kui tuli jaanuar oma selgete külmadega.. R. Kolk. c. särav, hele, kirgas. Aknaklaasid nühiti märja ajalehega selgeks. Selge peegel, kristall. Lapse suured selged silmad. Selgeid silmi on ähmastanud raev, palavikuudu. Mehe murelik nägu lööb, tõmbub selgemaks 'rõõmsamaks'. *.. suviõunad kirikumõisa aias helendasid läbipaistvatena ja selgetena.. M. Pedajas (tlk). d. korralik, laitmatu, täiuslik, ehtne. Ilusa selge kõlaga klaver. Selged riimid. Ornamendi selged proportsioonid. See on ju selges saksa keeles! Kas sa ei saa selgest maakeelest aru? *Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõetundmise. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hõbe|selge, klaas|selge, kristall|selge, pisar|selge, vesiselge.
5. läbinisti ühest ainest, ilma mingi lisata. Ehted on selgest kullast ja hõbedast. Puusärk oli raske: selge tammepuu. Vasikas kasvab üles selge piima peal. Vitsutab süüa selget pekki. Terve kotitäis selget püülijahu. Selgest siidist rätik. *Et mägi selgest liivast koos seisis, langesid augu kaldad sagedasti sisse.. A. H. Tammsaare.
6. täielik, päris, lausa. Selge õnn, õnnetus, juhus. Neidu vaadata on selge rõõm. See pole töö, vaid selge lust. Abiellusime selgest armastusest. Silmad täis selget tigedust. See on lihtsalt selge laiskus, lohakus, hooletus, rumalus, liialdus. Sellega tegi ta küll selget ülekohut. Sinu jutt on selge vale, laim, väljamõeldis. See on selge tõsi, mis ma räägin. Ta on teistele selgeks ristiks. Käia restoranis lõunatamas oleks selge priiskamine. Paks kiht musta mulda – selge kullaauk! Tuleb välja, et ta on selge anarhist. Pärast vihma oli roheline jälle päris selge roheline. *Marjad praegu hinnas, ega ma seal [= metsas] muidu küüruta, nopin selget raha. P. Krusten. *Sest, Jumal paraku, nad on veelgi oma südame põhjas selged paganad, kuigi on Kristuse õpetuse vastu võtnud.. F. Tuglas (tlk).
7. mõistuselt normaalne, täie teadvusega; tasakaalukalt ennast valitsev, taibukas, arukas, kaine. Mees ajab imelikku juttu, ta pole vist päris selge aruga. Kõrgest palavikust hoolimata püsis ta mõistus selge. Haige sonib ja sonib, selgemaid hetki tuleb harva ette. Inimene elagu selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järgi. Ükski selge aruga, mõistusega inimene ei tee säärast tempu. Teeb suures vihas mõndagi, mida selge peaga kahetseb. Ärkas hommikul täiesti selge ja puhanud peaga. Kuulub meie klassi kõige selgemate peade hulka. Pea valutas, kuid mõtted olid täiesti selged. Peas polnud ühtki selgemat mõtet. Liider on terase mõistuse ja teistest selgema pilguga. *Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. A. H. Tammsaare. || mittejoobnud, mitte purjus. Selge peaga mõistlik mees, aga kui viina saab, siis kipub märatsema. Sa oled purjus, mine maga pea selgeks! Selgemad mehed püüdsid purjus sõnelejaid lepitada.
8. aval, aus, siiras. Selge silmavaade. Teda armastati ta targa meele ja selge südame pärast. *Ta tahtis naisele selgete silmadega [= ausalt, puhta südametunnistusega] otsa vaadata ja aru anda kõigist peensustest, ilma kavaldamata. V. Gross.
9. (silmade kohta:) hästi nägev. Laseb lapsel niidi nõela taha panna: tal on selgem silm. Hõõrub silmi selgemaks, et hämaras ruumis paremini näha. Selge silmaga 'selgesti' näha, et ta ootab last. Märkas ohtu teistest palju selgema silmaga 'selgemini'.
10. hrl van makstud, ära õiendatud, klaar. *Nüüd ta oli aga jällegi kodus, vallamaksud selged.. J. Oks. *Hind on ka väikene: kopika kahega saad kõrtsivõla selgeks. O. Kallas.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|selge, üli|selge, sulaselge

selguma ‹37›

1. selgeks (2., 3. täh.) saama; ilmnema, ilmsiks tulema. Asja mõte selgus peagi. Viimaks hakkab kogu lugu mulle selguma. Ajapikku selgus neile mõndagi. Oodake veel natuke: küll varsti selgub kõik. Kaaslaste iseloom selgus alles reisi jooksul. Tõde selgub vaidlustes. Vastasmeeskonna paremus selgus juba poolaja lõpuks. Varsti selgub 100 m jooksu võitja. Eelvõistlustel selgub, kes pääseb finaali. Kohtus selgus tõeline süüdlane. Nappidest andmetest ei selgu õnnetuse põhjus. Sõnavõttudest selgus kaks vastandlikku seisukohta. Nagu meile kirjast selgub, on vanaema tõsiselt haige. Hiljem selgus, et tegemist on kuulujutuga. Kontrollimisel selgus, et tal on õigus. Pole veel selgunud, kus me öömaja saame. Nüüd selgus, kui valesti ta oli talitanud. Vastustest selgub õpetajale, kas lapsed on asja mõistnud. *Neiu selja taga seisis vanaldane naisterahvas, nagu varsti selgus, tema mamma. E. Vilde.
2. selgima. Hommikuks oli ilm selgunud. Läbi vina hakkasid eemal selguma linnatornid. Vedelikul lastakse seista, kuni ta on täiesti selgunud. Silmad selguvad pikapeale unest. Jalutades hakkasid meeled selguma. Ideed, mõtted on veel lõplikult selgumata. Ootab, et umbne olukord mingil moel selguks. *Sellest ägedast äikesehoost aga selgus veel haruldaselt ilus ja vaikne laupäevaõhtu. M. Raud. *Aga niipea kui peas hakkas selguma, tuli südamesse hirm.. A. H. Tammsaare.

serv ‹-a 22› ‹s›

1. (hrl. õhukese, lameda) eseme äär, äärejoon või külgpind, mõnikord ka osa sisepinna poole suunduvast äärealast, kitsam v. laiem riba tasapinna v. eseme välispiirdel. Margi hammastatud servad. Saagja servaga puuleht. Terava servaga kivikild. Kirjuta paberi paremale servale oma nimi. Pildi alumisel serval on kunstniku signeering. Lehekülje servadele oli tehtud märkmeid. Pargitud nahk on servast õhem ja rabedam. Riide lõigatud serv tuleb palistada. Varrukate servad on narmendama kulunud. Tüdruk tõmbas rätiku serva näo ette. Toppisin juuksed mütsi serva alla. Kampsuni alumine serv on soonikkoes. Must valge servaga pilv. Sakiliste servadega haavaarm. Mündi rihveldatud serv. Loojuvast päikesest paistis veel punane serv. Labida serv puutus vastu kivi. Vanaema tegi käe servaga leivataignale risti. Näkitses isutult võileiva serva. Vesised, punaste servadega silmad. Istusin voodi, tooli servale jalgu puhkama. Hoidsin tooli servast kahe käega kinni. Saapad olid sängi serva all. Istusime parve serval, jalad vees. Tõmbasin taldriku laua serva poole. Katuse serva all oli pääsukesepesa. Saematerjali kitsas külg on serv. Korrapärase kujuga tellise või kivi pikki külgtahkusid nimetatakse servadeks. || mat hulktahuka kahe külgneva tahu kokkupuutumiskoht, kahetahulise nurga tasanditele ühine sirge. Kolmnurkse püstprisma kõik servad on võrdsed.
▷ Liitsõnad: all|serv, ees|serv, esi|serv, külg|serv, otsa|serv, põhi|serv, sise|serv, välisserv; kinnitus|serv, lõike|serv, paindeserv; hõlma|serv, kai|serv, keele|serv, kleidi|serv, laua|serv, lava|serv, lehe|serv, mantli|serv, naha|serv, pilve|serv, seeliku|serv, sängi|serv, tooli|serv, voodiserv.
2. mingi ala, territooriumi piirjoon ja osa välisäärest keskkoha poole jäävast pinnast, ääreala; vahel ka osa väljaspool olevast vahetult külgnevast alast. Jahimehed varitsesid metsa serval. Püstitasime telgi lagendiku servale. Kopli servas sõid hobused rohtu. Tihniku serv ulatus järve kaldale. Töötati põllu ühest servast teise ulatuva ahelikuna. Õue teises servas on lillepeenrad. Meie müügilaud on turu sealpoolses servas. Sõitsime trammiga linna serva, servale. Ta elas linna servas. Kolisin elama linna teise serva. Selliseid sõnumeid tuli Eestimaa igast servast. Sõjad puhkevad kord siin, kord seal maailma servas. Kogu mannerjää mass liikus keskkohast servade poole. Tuul kihutas pilvi taeva ühest servast teise. Maantee, kõnnitee servas ootasid inimesed bussi. Hoidusin tee servale. Rada on mõlemast servast valge triibuga märgistatud. Tee servadele istutati ilupuid. Põllu servale korjatud kivihunnikud. Majake pargi serval. *Ma olen nüüd oma väikest isamaad servast servani näinud, teda tundma õppinud.. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: heinamaa|serv, jää|serv, linna|serv, liustiku|serv, maa|serv, metsa|serv, muru|serv, pargi|serv, põllu|serv, raba|serv, ranna|serv, rentsli|serv, soo|serv, söödi|serv, taeva|serv, tee|serv, turu|serv, tänava|serv, võsa|serv, väljakuserv; ida|serv, kagu|serv, loode|serv, lõuna|serv, lääne|serv, põhja|serv, õhtuserv.
3. augu, süvendi, järsaku äär, ääreala. Vahtisin augu servalt alla. Seisime jõe kaldal, üsna serva peal. Laava valgus üle kraatri serva allapoole. Ratsutasime piki järsaku serva. Kraavi serv tuleb sirgeks võtta.
4. rinnaku, järsaku külgpind. Kõrgendiku parem serv on järsk. Niisutatavate põldude külgi piiravad kumerad servad. Tallinna lahte piiritleb lõuna pool Põhja-Eesti platoo järsk serv.
5. nõu, anuma vm. (kõrgem) äär, külg, eriti ääre ülaosa. Katkise servaga savikauss. Kass pani käpad lüpsiku servale. Ronisin üle tünni serva sisse. Kullatud servaga tass, kauss. Ämbrid on servani, servini täis. Jõi piima otse kannu servast. Lind vaatas üle pesa serva. Uppuja haaras kinni paadi servast. Vesi valgus üle kalossi serva sisse. Üles, alla keeratud servaga kübar. Tõmbasin kaabu serva silmadele.
▷ Liitsõnad: kaabu|serv, kausi|serv, klaasi|serv, paadi|serv, sõime|serv, taldrikuserv.
6. piltl (abstraktsetes seostes). Oma aastatelt jõuab ta juba kolmekümnenda serva alla. Ta kaldub juba üht serva pidi meie mesti. Lugu jäi mulle mõnest servast segaseks. See film näitas meie elu servast serva. Neiu on täitnud mehe meeled servast servani. *.. kuskil teadvuse serval.. uitab üks mõte, see on rõõm. M. Traat.

soe ‹sooja 32 komp soojem e. kõnek soem superl kõige soojem e. kõnek kõige soem›

1. ‹adj› mõõdukalt kõrge, hrl. inimesele hästi vastuvõetava (sageli tema kehatemperatuurile suhteliselt lähedase) temperatuuriga. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Soe ilm, suvi. Hommik ei olnud soe. Õues on üsna soe. Juulis läks väga soojaks. Tänavune talv oli soe, mullusest soojem. Oli nii soe, et käidi paljapäi. Kevadiselt soe päikesepaiste. Soojad õhumassid. Soe vihm. Soe õhk on külmast kergem. Ruum on päris, hea soe. Köögis läheb ruttu soojaks. Sõitsime soojale maale 'lõunamaale'. Soe 'köetav' kasvuhoone. b. (esemete, ainete kohta). Soe ahi. Aja vesi soojaks. Võtsin sooja dušši. Tule ruttu, kuni supp on veel soe. Ma ei joo sooja piima. Soe toit 'soojalt söödav toit, näit. praad'. Spordilaagris pakuti kolm korda päevas sooja toitu. Raamatud lähevad nagu soojad saiad 'raamatumüük läheb hästi'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava aistingu kohta). Soe keha, käsi. Surnu on veel soe. Jooksin ennast soojaks. Mul on juba soe. Võta mantel peale, hakkab soem. Kaevamine tegi naha soojaks. Ära mine sooja nahaga tuule kätte. Naps tegi kõhukoopa soojaks. Rinde alt käis soe jutt läbi. Tüdrukust käib soe hoog üle.
▷ Liitsõnad: ahju|soe, ihu|soe, lüpsi|soe, pliidi|soe, päeva|soe, päikese|soe, suitsu|soe, suve|soe, toa|soe, unesoe.
2. ‹adj› soojapidav. Soe pesu, mantel, kasukas. Soojad talveriided. Võta endale midagi soojemat ümber. Meil on soe maja.
3. ‹adj› südamlik, sõbralik, lahke, hea. Soe pilk, soojad silmad. Silmis soe helk. Vastab sooja naeratuse, häälega. Räägiti sooje lahkumissõnu. Teda peetakse tänini sooja sõnaga meeles. Kirjutasin sooja kirja. Kõlab soe aplaus. Lavastus leidis sooja vastuvõtu. Soojas õhkkonnas kulgenud lõunasöök. Meile sai osaks soe hoolitsus. Ole ta vastu pisutki soojem. Lahkus sõprade soojast seltsist. Tahtsin öelda midagi sooja. Soe tähelepanu, külalislahkus, osavõtlikkus, huumor. Suhtub miniasse sooja sümpaatiaga. Neil tekkisid soojemad suhted, tunded (ka armusuhte, -tunnete kohta). Meie vahekord polnud kuigi soe. Neid seob soe sõprus. Maie on soe naine. Tal on soe süda. Mälestus tegi südame soojaks. Südames muutub, läheb soojaks. Vana meloodiat kuuldes hakkas südamel soojem. Soe tunne puges südamesse, valdas südant. *Me tajume hoopis, et aitäh on kodusem ja soojem, kuna tänan on ametlikum ja isegi jahedam. H. Saari. || mõnus, hubane. Lilled teevad toa soojemaks. Naudib sooja kodusust. On endale sooja koha 'mugava ja tasuva teenistus- v. töökoha' leidnud. Soojast pesast unistav naine. *Muudkui rahu oleks vaja – suurt, sooja, rõõmsat rahu. E. Vilde.
4. ‹adj› meeldivana, mahedana tajutav v. mõjuv. Soe valgus. Kollane, punane, oranž on soojad värvid. Soe koloriit. Mesilaste soe sumin. Soe bariton. *Punastkirja rätt hõõgas kandjale sooja kuma. M. Seping.
5. ‹adj› piltl. a. (elavnemise, hoogu minemise, sisseelamise kohta). Vein on ta meeled soojaks kütnud. Mees rääkis end soojaks. *Muidu aga ei saanud ma esimesel semestril Peterburis soojakski, kui ma juba ülepääkaela koju sõitsin. K. A. Hindrey. b. värske, äsjane. *.. pisut imelik on taas tuttavat teed astuda, kus sakslaste jäljed on veel soojad. J. Peegel. *Mõte [rästikust] oli veel soe, kui Saul juba tundis nimetissõrme otsas naksatust.. V. Vahing.
6. ‹s› mõõdukalt kõrge temperatuur, ka sellise temperatuuriga keskkond v. õhk, soojus. Külma ja sooja järsk vaheldumine. Esimesed kevadised soojad ajasid karu üles. Õues oli 25 kraadi sooja 'üle 0 °C'. Hoia uks lahti, köögist tuleb sooja. Ära lase sooja välja! Läksime sooja, sooja kätte. Pistis jalad teki alla sooja. Supp on pliidil soojas. Kolle õhkab, koldest hoovab mõnusat sooja. See ahi sooja ei anna. Tuli levitas sooja. Magasin lõkke soojas. Maja ei pea sooja. Päike paistab suvise soojaga. Sooja tootmine, hind. *.. [oli] läinud välja otsima lõbusamat olemist, otsima seltsi ja inimeste sooja. E. Maasik. | piltl. Mul on mitu lahendusvarianti soojas 'tagavaraks'. || soojatunne. Kuidagi ei saa sooja. Vein andis sooja. Tee endale võimlemisega sooja.
▷ Liitsõnad: ahju|soe, ihu|soe, pliidi|soe, päeva|soe, päikesesoe.

sünguma ‹37›
süngestuma. *Meeled olid jälle süngunud, sest oodati rasket lahingut.. A. Kivikas.

süttima ‹süttin 37 või sütin 42›

1. põlema minema, tuld võtma. Maja, katus, lennuk süttis põlema. Küün süttis piksest. Kuivad laastud süttisid otsekohe. Kergesti süttiv materjal, vedelik. Tuld kustutades süttisid ta riided. Märjad puud ei tahtnud pliidi all kuidagi süttida. Tõmbas tuld: tikk süttis praginal. Kaldal süttis lõke. Suitsulõõris süttis tahm. Meteoorid süt(t)ivad atmosfääris. *Olen niisugustes räbalates, et ei julge minna isegi tule ligidale – kardan, et süttin põlema. O. Luts. || (tule enese kohta). Sütel süttisid aeg-ajalt sinised leegid. Kuidas küll võis kuivatis tuli süttida? Sädemest süttinud tulekahju. *Läksime nagu kaks last, kes tõttavad vaatama, kuidas süttivad rahaaugu-tuled. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: isesüttima.
2. (valgusallika, valguse kohta:) valgustama, helendama v. loitma hakkama. Majades ja tänavail süttisid esimesed tuled. Valgusfooris süt(t)ib punane, roheline tuli. Laelamp, taskulamp süttis põlema. Tänavavalgustus süttis. Pimendatud linnas süttisid helgiheitjad. Linnas süttis elekter. Tuled kustusid, ent mõne aja pärast süttis valgus taas. Signaalseadmete armatuurlaual süttis tuluke. Reklaamtuled süttisid ja kustusid. Üksteise järel süttisid pimedad aknad. Õhtul süttis linn tuledesse. Üha tumenevas taevas süttisid esimesed tähed. *Koit süttib kobava valgusvihuna .. A. Ravel (tlk).
3. piltl (silmade, pilgu kohta:) mingit tunnet väljendama hakkama. Laste silmad süttisid rõõmust. Vanamehe silmad süttisid vihale. Mehe silmis süttis ähvardav tuluke, niiske helk. Vihast süttinud pilk. Tema ahastavas pilgus süttis nagu lootusekiir. *Sütib, sütib himuline pilk. H. Visnapuu.
4. piltl algust saama, puhkema. Süttis äge vaidlus. Ootamatult süttis sõda. || (kelleski tekkivate tunnete, meeleolude vms. kohta). Temas, tema südames süttis meeletu, tuline viha. Rõhututes süttis põlema viha rõhujate vastu. Noorte vahel oli süttinud armastus. Poistes süttis uudishimu: mis seal toimub. Temas süttis kirg, himu, iha vara järele. Kes võis arvata, et tüdruku lootused nii kergesti süt(t)ivad. Süttis laste elav fantaasia. *Indriku südames süttis ärev aimdus. H. Väli.
5. piltl millestki kaasa haaratud saama, põlema minema, hoogu sattuma, innustuma; ärrituma, ägestuma. Püüdis küll rahu säilitada, kuid süttis ometi põlema. Mees on elavaloomuline ja kiiresti süttiv. Süttida võib heast raamatust, teatrilavastusest, filmist. Süttis ise oma sõnadest. Lapsed süttisid maalesõitmise mõttest. Ta süt(t)ib ise ja sütitab kuulajaid. Tal on kergesti süttiv loomus. Tekkis sõnavahetus ja süttisid meeled. *„Kas meil mehi polegi?” – „Mis mehed!” süttis Jaanus.. „Mehed on ise ennast vigaseks teinud.” A. Beekman.

tahtetult ‹adv›
(< tahtetu). Lasksin end täiesti tahtetult kaasa vedada. *.. valujõnksatus [paiskas] ta meeled uuesti segi, silmad vajusid tahtetult kinni .. R. Raud.