[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mantel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. mitmesuguse kuju ja tegumoega ülerõivas. Meeste, naiste, laste mantlid. Pikk, lühike, lai, taljes, kehasse töödeldud, raglaanlõikega mantel. Õhuke, kerge, paks, voodrita, sooja voodriga, vatiiniga, karusnahkne, karusnahkse kraega mantel. Mantel on juba võrdlemisi kulunud. Jakist on vähe, nüüd käiakse juba mantliga. Paneb, ajab mantli selga. Võtab mantli seljast (maha). Mehel oli mantel seljas ja müts peas. Miks sa mantlis, mantliga istud? Mantel õlgadel, üle õla. Mantel eest lahti. Nööbi oma mantel kinni. Dominikaani mungad kandsid musta, kapuutsiga mantlit. | piltl. *.. valge mantli ja rohelise mütsiga õigeusu kabel .. J. Piiper. || lindude selja ja tiibade kattesulestik. Hõbekajakal on sinihall mantel.
▷ Liitsõnad: drapp|mantel, koverkot|mantel, kummi|mantel, nahk|mantel, nailon|mantel, plastikaat|mantel, present|mantel, sametmantel; hommiku|mantel, kasuk|mantel, keiser|mantel, kevad|mantel, klošš|mantel, kolmveerand|mantel, ranna|mantel, suve|mantel, sügis|mantel, talve|mantel, telk|mantel, tolmu|mantel, vihmamantel.
2. kõnek (peksmise kohta:) nahatäis, keretäis. Sai niisuguse mantli, et mäletab. *Küll me talle veel ükskord mantli anname, kui ta järele ei jäta! V. Beekman.
3. zool. a. limuste ja käsijalgsete keha seljapoolelt külgedele alla rippuv ning keha kattev nahakurd b. mantelloomade keha kattev sültjas väliskest, tuunika
4. tehn väliskest, ümbris vms. (ka manteltoru, ratta väliskummi vms. kohta)