[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maneer ‹-i 21› ‹s›

1. komme; käitumis-, tegutsemisviis. Õpitud, harjumuslikud maneerid. Seltskonnainimese peened, lihvitud maneerid. Püüab omandada boheemlaslikke maneere. Oma maneeridelt oli ta härrasmees. Tema maneerides oli üleolevat lohakust. Professori veidrad maneerid. Noor koorijuht püüdis dirigeerida Ernesaksa maneeris. *See oli tema maneer. Ikka iseendaga kõnelda, aga nõnda valjusti, et kõik teisedki kuulevad. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: esinemis|maneer, jutustamis|maneer, kõne|maneer, käitumis|maneer, rääkimismaneer.
2. käsitluslaad, stiilivõtete kogum (kunstis, kirjanduses jm.). Kristjan Raua „Kalevipoja”-illustratsioonidele on omane eriline nurgeline maneer. Oma eelkäijate maneere järgiv noor kirjamees. *Erinevad kunstnikud töötavad [multifilmide loomisel] samas maneeris, puudub isikupära. P. Pärn.