[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maitse ‹18› ‹s›

1. maitsmisaistingut esile kutsuv lahustunud ainete omadus. Magus, hapu, soolane, kibe maitse. Ravimist on mõru maitse suus. Meeldiva, terava, vastiku maitsega aine. Mereveel on kibesoolane maitse. Pisikesed õunad, aga maitselt, maitse poolest head. Kohvi, maaleiva, mee, loorberi maitse. Ulukite lihal on eriline maitse. Nohuga ei tunne õiget maitset ega lõhna. Mis maitse neil marjadel on? Lisas supile maitseks, maitse järgi pipart ja soola. Sink annab hernesupile hea maitse. Võil, piimal on mõru maitse juures. Suus oli ebameeldiv maitse. *Vesi oli leige ja seisnud maitsega .. A. Alas (tlk). | piltl. Kahtlane maitse kogu sel ettevõtmisel.
▷ Liitsõnad: kõrval|maitse, suitsumaitse.
2. kelleski isikupäraselt väljakujunenud tunne selle kohta, mis on maitsev, mis ei. Aafrika toidud ei vasta eurooplaste maitsele. Inimeste maitse toidu suhtes on erinev.
3. esteetiliste väärtushinnangute kogum, sellel rajanevad arusaamad ilust jms. Tal on hea kirjanduslik, muusikaline maitse. Halb, rikutud, väikekodanlik maitse. See teos rahuldab ka kõige nõudlikuma, peenema maitsega lugejat. See kunst vastas oma aja maitsele. Teatril, esinejatel tuli arvestada publiku maitset. Las ta sisustab oma toa enda maitse kohaselt. Peetril on naiste suhtes maitset. Rõivastumise(k)s pole tal üldse maitset! Maitse üle ei vaielda. *.. neil on juba oma vaated, maitsed, tahtmised .. A. H. Tammsaare. || neile arusaamadele vastav isik, ese vms. Paljud poisid pidasid Maiet ihaldusväärseks, aga minu maitse ta polnud. See värvitoon on just minu maitse. *Ei, niisugune elu mind ei ahvatle. Pole minu maitse. V. Helde (tlk).
▷ Liitsõnad: aja|maitse, kunsti|maitse, värvimaitse.