[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mainima ‹42›
midagi ütlema, lausuma, teatama; nimetades esile tooma, (ära) märkima. Kuulis oma nime mainitavat ning tõusis püsti. Kui näed teda, siis maini, et ma homme ei tule. Kas ta rääkis sellest? – Ainult mainis möödaminnes, muuseas. Sa jätsid mõned asjaolud mainimata. Ta pole oma kavatsusest kellelegi sõnagi maininud. Kroonikates mainitakse linna korduvalt. Koosolekust osavõtjate arvu pole protokollis mainitud. Mainima peab, mainida tuleb siin eeskätt kaht autorit. (Eespool, viimati) mainitud kohal, ametis töötas ta kümmekond aastat. Olgu mainitud, mainitagu, et ..