[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›

1. geogr looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kus korduvad teat. pinnavormid, taimkatteüksused, inimtegevuse avaldused jms.; (igapäevasemas tarvituses:) teat. maa-ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja ulatuses. Looduslikud, inimtegevusega muudetud maastikud. Tasane, mägine, soine maastik. Vooremaa, Šveitsi maastik. Maastiku omadused, tundmaõppimine. Turistid imetlevad loodusilu, kauneid maastikke. Maastik on siin üksluine. Maastikul kaardita, kaardi järgi orienteerumine. Lõunamaine, sügisene maastik. Jälgisin rongiaknast mööda libisevat maastikku.
▷ Liitsõnad: ava|maastik, järve|maastik, karsti|maastik, kultuur|maastik, kuppel|maastik, kuu|maastik, kõrbe|maastik, loodus|maastik, luite|maastik, metsa|maastik, murd|maastik, mägis|maastik, nõmme|maastik, park|maastik, puhke|maastik, põllumajandus|maastik, raba|maastik, soo|maastik, tehis|maastik, tundra|maastik, tööstus|maastik, vooremaastik; suve|maastik, sügis|maastik, talvemaastik.
2. kunst seda kujutav maal vm. kunstiteos, peisaaž. Tiziani, Gauguini maastikud. A. Laikmaa Itaalia maastikud. Kunstnik on maalinud portreid ja maastikke. Siia seinale sobiks mõni maastik.