[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

müra ‹11› ‹s›
ka füüs mitmesuguste kõrguselt ja valjuselt erinevate (pidevate) helide (ebakorrapärane) segu; tahkete kehade vibreerimisel v. gaaside pulseerival liikumisel (näit. mootoreis) tekkiv pideva v. peaaegu pideva spektriga heli. Müra valjus foonides. Masinate, mootorite, rongi, autode müra. Kopsimise, kolkimise müra. Kõrvulukustav, vaikne, ühtlane, hooglik müra. Müra paisub, vaibub, vaikib, läheneb, kaugeneb. Pidime töötama müras ja vibratsioonis. See masin teeb töötades vähe müra, töötab peaaegu mürata. Kuulsin esiku poolt mingit müra, vist tõmbas tuul vaheukse kinni. Poisid jooksid suure kära ja müraga tuppa. || (raadiotehnikas:) signaalide vastuvõtmist häirivad juhuslikud võnkumised elektriahelais || (informatsiooniteoorias:) infoedastust moonutavad protsessid v. nähtused. Trükivead, mõõtevead jm. müra infoedastuses. Müra summutab informatsiooni.
▷ Liitsõnad: auto|müra, lahingu|müra, liiklus|müra, linna|müra, masina|müra, mootori|müra, tootmis|müra, transpordi|müra, tänava|müra, tööstusmüra; põrgumüra.