[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 81 artiklit

bensiinine-se 4› ‹adj
bensiiniga kaetud, bensiinist määrdunud, bensiiniga koos. Bensiinine nõu, anum. Sul on käed bensiinised.

eba|puhas

1. määrdunud, must, räpane. Ebapuhtad toidunõud, aknaklaasid. Linnake jättis ebapuhta, kasimatu mulje.
2. moraalselt laidetav. Ebapuhtad mõtted ja teod. Ebapuhas südametunnistus. Ajab ebapuhast äri. *Ebapuhtad vahendid viivad ebapuhtale eesmärgile. L. Mäll (tlk).
3. muid aineid v. osiseid sisaldav. Ebapuhas aine, seemnevili.
4. ebatäpselt tehtud v. moodustatud; mingit kõrvalilmingut omav. Ebapuhas töö, viimistlus, õmblus, kant. Ebapuhas stiil (näit. ujumisel). Ebapuhtad riimid. Ebapuhas kõla, koosmäng. Ebapuhtad südametoonid.

hukane-se 4› ‹adj
murd hukas olev, määrdunud, räpane. Hukased riided. *Ta pesi oma hukased käed puhtaks.. N. Baturin.

hukasadv

1. moraalselt laidetav, põhjaläinud, allakäinud; käest ära. Laps, tüdruk, noorsugu on ju päris hukas. Elukommete, käitumise poolest hukas. Meie elu on hukas, seepärast peame lahku minema. *Ilm on hukas, kurat kange, patt see painab ühtesoodu. F. Tuglas. *Nüüd ma alles näen, mis hukas loom sa oled! L. Koidula.
2. korrast ära, halvas olukorras; riknenud. Tee, peenrad on hukas. *Kõik läheb mädanema! Aga kui hein hukas, siis saavad ka loomad talvel hukka.. O. Samma (tlk).
3. millegagi koos, määrdunud, räpane. Ta püksisääred olid poriga, saviga hukas. *Aino ei näinud, kuidas Leida.. lüpsikut pühkis ja nühkis – nagu oleks see aasta aega pesemata olnud ja ei tea kui hukas. V. Ilus.

joodine-se 4› ‹adj
joodiga määrdunud. Käsi on joodine. Laud sai joodiseks.

kalane-se 4› ‹adj
kalaga, kalarapetega koos, nendega määrdunud. Käed on kalased.

kilune-se 4› ‹adj
kiludega määrdunud. Kilune taldrik, nuga.

kitine-se 4› ‹adj
kitiga koos, kitiga määrdunud. Kitised aknaklaasid.

koos
I.adv
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II.prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kriidine-se 4› ‹adj

1. kriidiga koos v. määrdunud. Käed on kriidised.
2. (rohkesti) kriiti sisaldav. Kriidine pinnas.

kriim-u 21 komp kriimum e. kriimem superl kõige kriimum e. kõige kriimem

1.skriimustus. a. piklik marrastus, väike piklik haav vms. Verine kriim põsel. Käsivars oli sinine ja kriime täis. See ka mõni haav, ainult tühine kriim. Mu käed olid kriimudes. Mees tuli sõjast ilma ühegi kriimuta 'väikseimagi haavata' tagasi. |adverbilaadselt›. *Jalad olid kriimul, tallad valutasid. E. Maasik. b. kriimustus mingi eseme pinnal. Kapiuksel, laual on kriimud peal. Käekott, uued kingad juba kriime täis. Kivi pinnal, kaljul olid suured kriimud. Klaasil polnud märgata ühtegi kriimu.
▷ Liitsõnad: haava|kriim, jää|kriim, küüne|kriim, naha|kriim, oksakriim.
2.adjkriimustustega, kribitud, kriimuline. Sääred on kriimud ja põlv plaastris. Kass küünistas poisi käe kriimuks.
3.sjutt, vööt, triip. Kristallil on vertikaalsed kriimud.
▷ Liitsõnad: pori|kriim, tahma|kriim, verekriim.
4.adjvöödiline, jutiline, triibuline; (jutiliseks, triibuliseks) määrdunud. Metssea kriimud põrsad. Meie kassil kriimud silmad.. Mudast, porist kriimud jalad, sääred. Lastel näod, suud marjasöömisest õige kriimud. Higine nägu muutus pühkimisel veelgi kriimumaks. Kriimuks nutetud silmad. Pesime küll aknaid, aga ikka näisid need veel kriimud. Saunakütja oli nõest kriim. *.. jutustas oma Leenist ja kriimu peaga lambast. J. Parijõgi.
5.skriimuline (2. täh.) loom (ka hundi kohta). *Kes aga noore värvukese tähtsusest midagi ei pidanud, oli hallikriim kass – väikeste kriimude ema. H. Jõgisalu.

kriim|silm [-a]

1. hundi rahvapärane nimetus. Vanasti murdsid kriimsilmad palju lambaid ja varssu. *.. kriimsilmade ulgumist kuuldes võpatab igaüks. O. Tooming. *.. peremees oli hommikul hundirauad kriimsilma püüdmiseks lepikusse pannud. E. Särgava.
2. määrdunud, kriimulise näoga laps. *„Seda siin hüütakse Lambapea uulitsaks,” seletas üks väike kriimsilm teenistusvalmilt. K. Ristikivi.

kriimuline-se 5› ‹adj

1. kriimustatud, kriime (1. täh.), kriimustusi täis. Kõrred on jalasääred kriimuliseks torkinud. Aiatööst, kivilõhkumisest kriimulised käed. Kriimuliseks kulunud laud, mööbel. Vanadusest kriimuline kohver. *Kutsikana tuuseldas Nässu kõik Abruka kadakad läbi, kraapis kõik mättad kriimuliseks. J. Tuulik.
2. jutiline, vöödiline, triibuline; (selliseks) määrdunud. Kriimuline kass magas toolil. Karjaste jalasääred olid porist kriimulised. Lapse põsed on nutust kriimulised. Vihmast kriimulised aknaklaasid. *Sass on üleni moosiga koos, näost kriimuline kui murjan.. M. Traat.

kriimu|näoline
kriimulise (määrdunud) näoga. *.. kriimunäoline vedurijuht, kummardudes üle käepidemete, naeratas lõbusalt.. O. Samma (tlk).

krähmuline-se 5› ‹adj
murd tähniline; määrdunud. *Vilksatab mööda koridori krähmuline sein. H. Pukk.

käikäia 23› ‹s

1. liivakivist vm. kõvast peeneteralisest ainest kettaga seade lõikeriistade teritamiseks, lihvimiseks vm. Vändaga, elektrimootoriga käi. Käial teritama. Ajab vändast käia ringi. Laskis noa käia peal, käial teravaks.
▷ Liitsõnad: karborund|käi, lihv|käi, smirgelkäi.
2.hrl. liitsõna järelosanakõnek millegagi paksult määrdunud inimene v. loom
▷ Liitsõnad: muda|käi, räpa|käi, sita|käi, sopa|käi, sõnnikukäi.

lakine-se 4› ‹adj

1. lakiga kaetud v. määrdunud. Lakiseid käsi saab puhtaks lahustiga.
2. lakile iseloomulik. *Põõsaste raod olid pruunid, tõmbusid üle lakise läikega .. P. Viiding.

mahlane-se 4› ‹adj

1. mahla sisaldav; mahlakas. Mahlased puuviljad, marjad, apelsinid. Maasikad, ploomid, porgandid olid suured ja mahlased. Loomad sõid mahlast ristikuädalat. Noore looma liha on õrn ja mahlane. Hästi mahlane seapraad, biifsteek. | piltl. *Seal [= rohtaias] tundub alles varane suvi olevat – soe, lopsakas, mahlane. T. Lehtmets. *Küpsel neiul olid strumaatiku silmad, terav nina, aga matslikult mahlased huuled. K. Saaber.
2. mahlaga koos, mahlaga määrdunud. Lapsed söövad arbuusi, käed ja näod mahlased.

marmelaadine-se 4› ‹adj
marmelaadiga koos, marmelaadiga määrdunud. Lapsel on käed marmelaadised.

masuudine-se 4› ‹adj
masuudiga koos, sellega määrdunud. Masuudine anum. Masuudised saapad, käed.

meene-se 4› ‹adj
meega koos, meega määrdunud. Meene purk. Meesed sõrmed.

mudane-se 4› ‹adj

1. rohkesti muda sisaldav; mudakihiga, mudaga kaetud. Mudane vesi. Mudase põhjaga järv, tiik, oja, jõgi. Vihmasel ajal on teed mudased.
2. mudaga määrdunud. Põrand mudaseks tallatud. Ära tule mudaste jalgadega, saabastega tuppa.

mullane-se 4› ‹adj

1. mullaga kaetud; mullaga koos, mullaga määrdunud; mullal olev, rohukamarata. Mullased kartulid. Käed olid porised ja mullased. Ära mine mullaste jalgadega, saabastega tuppa. Ukse eest läheb mullane rada kaevu juurde.
2. van maine (2. täh.), muldne. *Ta hing lendas oma mullasest majast üles igavese õndsuse ja rahu riiki .. A. Saal.

munane-se 4› ‹adj
munaga koos, munaga määrdunud. Munane lusikas. Käed kleepuvalt munased. Sul on suu munaseks jäänud.

murjan-i, -it 2› ‹s

1. van neeger, mooramaalane, moora(maa)mees. Kooliraamatute pildid mustanahalistest ja kräsupäistest murjanitest. Rehe-, söetolmust, porist mustad kui murjanid.
2. must, määrdunud inimene. Lapsed kohe pesema – selliseid murjaneid tuppa ei lasta!

must-a 22

1.adjnõe, tõrva värvi; tume, tõmmu. Must värv, värvus. Must kui tõrv, süsi, nõgi, värskelt küntud muld. Must riie, mantel, ülikond, kleit, pluus, lips, barett. Mustad kingad, saapad, kindad. Mustast graniidist plaat. Värav värviti mustaks. Mustast eebenipuidust laegas. Mustas nahkköites raamat. Mustas raamis leinakuulutus. Sinkjalt must habe, mustad juuksed, kulmud, vuntsid. Ta on mustade silmadega. Mustad malendid. Must lehm, hobune. Must kingakreem. Mustade marjadega taim. Must kalamari. Taevasse tõusid mustad pilved. Magamatusest mustad rõngad ümber silmade. Lapsed päikesest lausa mustaks põlenud. Süda hakkas puperdama ja silmade ees läks, lõi mustaks. Must nagu korstnapühkija. Mustad mungad 'dominiiklased'. Must 'piima v. kooreta' kohv. Must leib 'rukkileib'. Must 'suitsuga' püssirohi. Mustad metallid 'mustmetallid'. Must kuld 'nafta'. Mustad 'tumeda lööbega' rõuged. Must surm 'katk'. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. Must kast 'lennukil lennu kõiki üksikasju salvestav automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. || valgustuseta, seetõttu tume, pime. Must sünge sügisöö. Kuuvalguseta must öö. Ilm läks korraga mustaks. *.. ja kadus otskambri ukse musta ruutu. A. Mälk. || (hrl. maapinna kohta:) lumeta. Öeldakse, et kui on mustad jõulud, siis tulevad valged lihavõtted. Tänavu oli märtsis maa juba must. Lumi sulab – katused, lõunapoolsed nõlvakud juba mustad. || tume, tumedanahaline. Aafrikast veeti Ameerikasse musti orje. Rantšos töötas ka mitu musta perekonda. Aafrikat nimetatakse mustaks 'tumedanahaliste' mandriks. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Sanglepp ehk must lepp. Must sõstar. Must aroonia, leeder, pappel, rõigas. Must maavits, seahernes, vägihein, kurelääts. Must pilvik, riisikas. Must pipar. Must mamba. Must meriahven, haug. Punased ja mustad sipelgad.
▷ Liitsõnad: hallikas|must, kollakas|must, pruunikas|must, punakas|must, rohekas|must, sinakas|must, sini|must, sinkjasmust; eeben|must, kaaren|must, läikiv|must, nõgi|must, pigi|must, ronk|must, samet|must, sitik|must, sügav|must, sünk|must, süsi|must, tint|must, tont|must, tõrv|must, tökat|must, öömust; lambamust.
2.adjebapuhas. a. määrdunud, millegagi koos; pesemata, koristamata, kasimata. Su nägu, kael on must. Käed said mustaks. Ära tule mustade jalgadega, kingadega tuppa. Keha on tolmust ja higist must. Määrdunud mustad sokid, taskurätid. Kohvris oli must pesu. Sa ka otsisid kõige mustema käteräti välja! Mustad (toidu)nõud, tassid, taldrikud. Põrand on mustaks tallatud. Toad koristamata, kogu korter must ning räpane. Mustad küünealused. Vii must vesi 'solgi- v. pesuvesi' välja! *.. lapsed mustad kui sead. Pöörlevad õue peal pori sees .. M. Metsanurk. b. (kasimatu ja) puhtusest mittehooliv, puhtust mittepidav. Tuba kui seapesa – tütarlapsed ei tohi olla nii mustad. Kas see on boheemlaslik või on nad lihtsalt mustad ja kasimatud? c. määriv, määrdunuks tegev. (Söe)kaevuri töö on must ning raske. Kumb on mustem, sõnnikuvedu või rehepeks? Läks linna peenema ameti peale, et mitte musta talutööd teha. d. erilisi oskusi mittenõudev; tuim, vähese loovusega. Ehitustööline ei hakka labidamehe musta tööd tegema. Musta tööd jääb tehastes üha vähemaks. Suured üldistused pole mõeldavad eelneva musta tööta. e. kõlalt ebapuhas. *Vahel polnud lahtilaulmisel head kõlavust, isegi intonatsioon osutus mustaks .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: roppmust.
3.adjpiltl sünge, morn; raske, lootusetu, rõõmutu. Kõik on pahas tujus ja mustas meeleolus. Sa teed mu meele mustaks. Peleta mustad mõtted eemale. Tulevik on must ja tume. Must lehekülg meie rahva ajaloos. See oli mu elu üks mustemaid päevi. Meeleheite mustimad hetked. Sa näed kõike liiga mustades värvides 'süngena, lootusetuna'. Must huumor 'millegi tõsise, süngega naljatlemine'. *.. ainult et viha kõiki asju laskis veelgi mustematena paista. G. Helbemäe. || (negatiivse emotsiooni erakordset tugevust rõhutavana). Must meeleheide, masendus, ahastus, lootusetus, mure, tusk. Must viha, (armu)kadedus, pettumus põletab hinge. Meel tulvil musta sappi.
4.adjpiltl süüga koormatud, häbiväärne, kuritegelik; ebaseaduslik, mitteametlik. Must südametunnistus ei anna rahu. Mustad sepitsused, intriigid, plaanid, teod. Üpris musta minevikuga mees. Mõni ärikas või muidu must tüüp. Mingi mustemast mustem tegelinski. Mustad reaktsioonijõud. Ajab musta äri, hangeldab mustal turul. Mingi must tehing, kombinatsioon, mahhinatsioon. Autojuht armastas musti otsi teha. Must kassa. Tema jäi ausaks, teised pidid tema eest musta töö ära tegema. Musta börsi spekulandid. Altkäemaksud ja muud mustad asjad. Kõik käib kuidagi musti teid ja sahkermahker. Temaga oli mingi must lugu, mingisugune segane afäär. Puhas ankeet, ei mingit musta plekki. *Tead sa ka, et ta oli musta südamega mees, valelik ja varas? A. Mälk. *Parun on teda igal pool mõjuvates kohtades laimanud, ta mustaks määrinud. E. Vilde. || sündsusetu, siivutu. Sõimas, kirus, needis teda kõige mustemate sõnadega. Vannub musta kurja. Kõige mustem sõim.
5.adjpiltl nõidusega, maagiaga, vaimudega, ka põrguväega seotud. Must maagia. Arvati, et nõiad, posijad on mustade jõududega ühenduses. *.. ja nõiad teevad oma musti tegusid öö varju all. F. Tuglas (tlk).
6.ssee, mis v. kes on must. a. mustus. Haavale on musta sisse läinud. Vihm uhub akendelt musta maha. Jalgadega, jalanõudega kantakse musta tuppa. Sa pole temast mitte küünealuse musta võrra halvem. Hing vabanes kõigest mustast. *„Mida te tassite?” – „Näh, mis see's ikka,” ühmas voorimees, „tui must, muud ühti.” J. Kross. b. must värv v. värvus. Lagi värviti mustaga. Kindakirjas oli sinist, punast ja musta. c. must (1. täh.) riietus. Vanematele inimestele meeldib kanda musta. Matuselised olid üleni mustas. Musta riietatud mehed. d. kõnek neeger, mustanahaline (vahel ka mõne muu tumedaverelise inimese, näit. kaukaaslase kohta). Ta pole ehtne must, vaid puertoriikolane. Omal jõul läbi mustade maa. *Eurooplane on sajandid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks .. A. H. Tammsaare. e. must (1. täh.) loom (hrl. hobuse kohta). Peremees rakendas musta vankri ette. f. must malend v. nendega mängiv maletaja. Mustadega suurmeister võitis. Musta käik, seis. Partii lõpul jäi must ajahätta.
▷ Liitsõnad: kübara|must, trükimust; kirbu|must, koera|must, küüne|must, linnumust.

mustikane-se 5› ‹adj
mustikatest (mustjaspunaseks) määrdunud, mustikamahlaga koos. Lastel käed, suud mustikased.

mädane-se 4› ‹adj
mäda sisaldav v. eritav; mädast määrdunud, mädaga koos. Mädane vistrik, paise, haav. Mädane põletik. Mädased haavasidemed. *Hingevaakujad [katkuhaiged] armetuis urgastes mädaseil palakail .. J. Kross.

määris-e 4› ‹s
tootmisel tekkinud määrdunud koht (näit. trükisel, kangal vm.)

nõgine-se 4› ‹adj
nõega koos, nõega määrdunud v. kaetud. Nõgised suitsulõõrid. Rehetoa, sauna nõgised seinad. Sepp küüris nõgiseid käsi. Lumi on vabrikute suitsust nõgine. Käed said pliidiraua, pajapõhja küljest nõgiseks. *Kirdetuul kohistas sauna ümber nõgist pimedust .. J. Peegel.

nõgi|nina
nlj (nõgise näoga inimese v. määrdunud mustatöölise kohta). Sepikoja nõgininad. Ta nüüd tähtis mees, tavalise nõgininaga enam ei räägigi. *Seal meeste näod tahmaga koos, proovi sa sellest nõgininade parvest paruni vihavaenlast välja sõeluda! A. Beekman.

oksene-se 5 või -se 4› ‹adj
oksega määrdunud, oksega koos. Haige riided olid oksesed.

pasane-se 4› ‹adj

1. pasaga määrdunud. Põrsad tagant pasased, kõhud on lahti. *Meil on sinu pasasest sõjast ja vastupanust kõrini. R. Kaugver.
2. murd porine. Pasane õu, tanum. Pasased maad.

petrooleumine-se 4 või -se 5› ‹adj
petrooleumiga määrdunud, petrooleumiga koos. Petrooleumine nõu. Petrooleumised käed.

pori|karvaadv adj
pori värvi, tuhmi, määrdunud tooni (hall v. pruun). Porikarva (hall) mantel. Põrand on värvitud porikarva pruuniks. Kevadine porikarva kollakas jää. Põld on porikarva.

pori|orikas
kõnek (porise, määrdunud inimese v. looma kohta)

pori|pruun
tuhm, määrdunud pruun. Poripruun jõevesi. *Isegi rebasekarva telliskivipuru maja ees teel paistis reetlikult luitunud, peaaegu poripruun.. A. Põldmäe.

praagane-se 4› ‹adj
määrdunud, rokane, mustusekorbaga kaetud. Praagane nõu.

pudine-se 4› ‹adj

1. pudiga vms. toiduga määrdunud. Lapse pudine suu. Tüdruku põll on pudiseks saanud.
2. pudikeelne. *Ta ütleb seepeale pudise häälega, nagu räägiks ta sülelapsega.. A. Alas (tlk).

pudrune-se 4› ‹adj

1. pudruga määrdunud. Laste suud on pudrused. Pudrune lusikas.
2. puderjas. Mädanikust haaratud kartulimugul muutub pudruseks massiks.
3. piltl kõnek ebaselge; segane, sassis. Pudruse jutuga mees. Pudruse peaga tekitatud segadus. *Pärast sündmusrikast päeva tundus maailmaelu ta meelest pudrune ja sogane olevat. K. Rumor.

rasvane-se 4› ‹adj

1. paksu rasvkoega, rasvunud, pekine, lihav, paks, priske; kõnek (inimese kohta); ant. lahja, kõhn. Suur ja rasvane mees. Rasvase käsivarre ümber kõlksusid kuldvõrud. Peekonsigu ei tohi liiga rasvaseks nuumata. Valib õnge otsa rasvasemaid vihmausse. Kiskuja kukk ei ole rasvane. *1223. aastal pidanud eestlased aru, kas ohverdada oma jumalatele kõige rasvasem härg või vangilangenud preester Hartwig, kes olnud „niisama rasvane”. S. Vahtre.
2. rohke rasvasisaldusega; ant. lahja. Rasvane liha, sült, supp. Õhtul ei maksa süüa liiga rasvast toitu. Koergi hoiab sinna, kus rasvasem lake. Linnainimene pole rasvase piimaga harjunud. Kuiv nahk vajab rasvast kreemi. *Ruumides hõljus puhast, rasvastest köögiaurudest rikkumata kohviaroomi .. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: pool|rasvane, täis|rasvane, ülirasvane.
3. mingi olulise koostisosa sisalduse poolest rikkalik.; ant. lahja, kehv. a. (segu kontsentratsiooni kohta). Rasvane betoon. Liiga rasvane savi on vähese liivasisaldusega. *Siin ei olnud pimedat hauakohta, kus vingerdavad kaanid ja rasvases põhjamudas lebab uputatud kassi luukere. V. Luik. b. toitainete poolest rikas, viljakas, rammus. Meie kandis pole rasvaseid põllumaid. *Muld on must kui pigi ja rasvane nagu keisri lõug jõululaupäeva õhtul. I. Sikemäe.
4. piltl rikkalik, külluslik, priske; tulus; ant. lahja. Vargad said rasvase saagi, noosi. Otsib rasvast töökohta, otsa. Nüüd on neil rasvased päevad. Ka rasvase rahakotiga ei saa kõike. Trahvid läksid järjest rasvasemaks. Sai pärandusest kõige rasvasema tüki. Vihmased nelipühid, rasvased jõulud. Parem lahja rahu kui rasvane riid. *Ühise noorpõlve mälestusi serveeritakse ju ikka desserdiks, kui rasvasem kraam juba seedub. V. Lattik.
5. rasvaga kaetud, rasva sisaldavast ainest määrdunud. Suu on söömisest rasvane. Pühib rasvased käed rätikusse puhtaks. Rasvaseid toidunõusid külma veega puhtaks ei saa. Higist rasvane krae. Rasvaste juustega naine. Saarmal on kasukas alati rasvane. Kus rasvane kont, sinna kogub palju koeri. *Mõni tahvel on nii kõva või jälle rasvane, et ei võta mitte kuidagi kriiti peale, tee või tonti. M. Traat.
6. kõnek (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme, paks (5. täh.) Rasvase trükiga, rasvases trükis sõnum. Nimed tõstetakse rasvase kirjaga esile. Sensatsiooniline uudis toodi esimesel leheküljel rasvase pealkirja all. Rasvaste tähtedega kuulutus. Tõmbab tähtsamatele sõnadele rasvase joone alla.
7. piltl rõve, ropp, toores, krõbe, vänge. Rasvane nali, märkus, sõim. Meeste jutt kippus rasvaseks minema. Uratab vastu midagi veel rasvasemat. Vastuseks tuli rasvane „kurat”. Naiste kuuldes ei räägita rasvaseid anekdoote. *..[suust] lendas sõnu, üks rasvasem kui teine, nagu rahet meile vastu silmi. Jak. Liiv.
8. (läike kohta:) tuhm. Mineraali murdepinna rasvane läige. Lito värv on rasvase läikega.
9. piltl lipitsev, õline. Näol elumehe rasvane naeratus. Räägib läägelt rasvase häälega.

rive-da 2› ‹adj

1. määrdunud, korratu. Riveda kasimatu välimusega hulgus. Põrand, sein on rive.
2. rõve; vastik. Rivedad sõnad. Mehed naeravad rivedat naeru. *Issand, ma palun sind, hoia oma käsi selle riveda võhlu suu ees, et tema neetud lõuad vakka püsiksid... J. Kross.

ropane-se 4› ‹adj
määrdunud, must (2. täh.), räpane (1. täh.) Ropased käed, jalad. See teeklaas on ju lausa ropane. Põll ees ropane nagu seasöötjal. Põrand tallati ropaseks.

ropp|must
väga määrdunud. Roppmustad jalad, rõivad.

rõhmane-se 4› ‹adj
murd määrdunud, räpane. *Tõnu hambad välguvad rõhmaste karvade vahelt.. E. Vilde.

rähmane-se 4› ‹adj

1. rähma (1. täh.) välja ajav; sellega määrdunud. Silmad, laud on rähmased. Rähmaste silmadega lapsed.
▷ Liitsõnad: unerähmane.
2. räpane, räämane, kasimatu. Rähmane peegel. Rähmased aknaklaasid. Laterna rähmane 'rähma tõttu tuhm' valgus. *.. vahtis rähmasele, õllega leotatud lauale.. M. Metsanurk. *.. pühib perenaine oma rähmaseid suunurki. O. Luts.

räpakas-ka, -kat 2› ‹adj

1. äkiline, tormakas; kärsitu, rutakas. Räpakad, nurgelised liigutused. Tõstis pudrukausi räpaka liigutusega lauale. Pöördus pisut räpaka kummardusega külalise poole. Poiss tegi paar räpakat sammu teiste poole, ent mõtles siis ümber ja jäi seisma. Ta on loomult püsimatu ja räpakas. Äge ja räpakas, nagu ta on, lõikas ta harutades riidele sisse. Hobune on tuline ja räpakas, kipub hüppama ja jooksma. Räpakas täkk murdis aisa. *Naise närvikava on loodud küll taluma suuri koormusi, aga räpaka kohtlemise suhtes on ta hell. F. Jüssi. || kiiruga, ülepeakaela tehtud, lohakas. Räpakas töö. *.. ta pidi selle [= kirja] ümber kirjutama, mõned sõnad olid liiga räpakad. K. Ristikivi.
2. räpane, määrdunud, kasimata; hoolitsemata. Räpakad tänavad, prügikastid. Vanamees nägi räpakas välja. Murenev lakk küüntel jätab räpaka, korratu mulje. Räpakas, tokerdunud karvaga koer. *Vanalinn sadama lähedal on tüüpiliselt lõunamaine: räpakas, haisev, täis kasimata lapsi.. J. Semper.

räpane-se 4› ‹adj

1. kasimata, määrdunud, ropane. Põrand on räpane. Räpane teemaja, kõrts. Räpane ja haisev köök, koridor. Tuba on räpane, koristamata. Korterist jäi räpane mulje. Räpane laud leemendab õllest. Räpasel linal on räpased nõud. Räpased jalanartsud. Mis räpased kaltsud need siin on? Räpane õu, agul. Ekslesime kitsastel räpastel tänavatel. Hoovis mängisid räpased lapsed. Räpase välimusega vanamees. Su käed, riided on räpaseks saanud. Vesised ja räpased silmad. Räpane ja kärnas koer. Kevadine räpane lumesoga. || puhtust mittepidav. Noor inimene ei tohi nii räpane olla. Õnneks pole minia sugugi räpane, hoiab elamise kenasti puhta.
2. piltl alatu, nurjatu. See on räpane laim! Räpased skandaalid, mahhinatsioonid. Haub räpast plaani. Nägin su räpase arvestuse suurepäraselt läbi. Ja korraga seesugune räpane lugu! Poliitika on enamasti räpane mäng. Vägivald muutub tänapäeval üha räpasemaks. Ära pane tähelegi seda räpast kirjutist! Kasi minema, räpane molkus! *On tal aga hing räpane, on ka silmavaatamine räpane.. A. Hint. || kõlvatu, sündsusetu. Mees tegi neiule räpaseid ettepanekuid. Ma ei salli räpaseid suhteid. Madalad ja räpased instinktid.

räämane-se 4› ‹adj
määrdunud, kasimata; lohakil, korratus olukorras. Räämased kaltsud. Vanamehe räämane habe. Elavad tillukeses räämases toas. Räämasest aknast ei saanud väljagi vaadata. Pole seal õiget metsa, ainult räämane lepavõsa. Nende aed on kõige räämasem. *Järeletulnud põngerjate karjast hakkas kõige väiksem ja räämasem ema seelikusabast kinni.. E. Tennov.

räämasadv
määrdunud, kasimata olukorras; lohakil, raamas. Higist räämas nägu. Sopast räämas riided. Räämas vanaeit, lapsetirtsud. Porisel ajal on lapsed õhtuks täiesti räämas. Poissmehe elamine on üsna räämas ja kõle. Köögis oli koristamata laud ja räämas pliit. Hooned, maja on kaunis räämas. Metsistunud ja räämas park. *.. ta [= peremehe] mõte ei ulatanud ka talu räämas põldudele, kus ohakad ja kukulinnunisad [= põldosjad] madalat leivavilja lämmatasid. H. Laipaik.

rüve-da 2› ‹adj

1. määrdunud, kasimata, räpane. Rüvedad käed. Rüve urgas. || ebapuhas, roojane; patune. *Altar, mille kohal sõjariistaga vehitakse, on rüve, ei ole jumalat väärt.. H. Saari (tlk). *Tema hullus tundus talle vähem rüve kui variseride ja täie aruga inimeste mõõdukad patud. M. Riives (tlk).
2. toores, kalk, jäme, kare. Vastas oma järsul, rüvedal viisil. *„Eks soa näha, keda rohkem on – meid või saksu!” kriiskasid rüvedad kõrid, mida viha paisuma pani.. E. Vilde.
3. ropp, rõve. *Rüvedatest juudisajatustest ei saanud ta aru, aga vene mattide-lugemine oli talle tuttav. O. Jõgi (tlk).

sapine-se 4› ‹adj

1. sapiga koos, sapiga määrdunud; sappi sisaldav. Kala puhastades said käed sapiseks. *Ilial läks süda pahaks ja ta hakkas oksele; suust nirises sapist vedelikku.. T. Vint. || piltl (olukordade kohta:) mõru. *Mu elupõlv – nii sapine ja viha, / täis kihvti, valurikkaid pisaraid.. Jak. Liiv.
2. piltl (loomult, laadilt) tige, kibestunult terav, mürgine; seda väljendav. Väiklane sapine inimene. Võrdlemisi sapine mees. Raskused olid muutnud vanamehe sapiseks torisejaks. Mees oli kibestunud ja sapine. Miks sa täna teiste vastu nii sapine oled? Sapise loomuga, olekuga isand. Need sõnad ajasid, tegid mu meele sapiseks. Villem oli sapises tujus, sapise näoga. Sapine ilme, pilk. Sapine naeratus, muie, grimass. Sapised sõnad, märkused. Sapine ütlus, pilge, nali. Kavatses öelda, vastata midagi õige sapist. Kriitikute sapised arvustused. Sapine iroonia, tigedus.

seenene-se 4› ‹adj
seentega koos, seentega määrdunud. Seenene ämber, nuga. Pesi oma seenesed käed puhtaks.

segane-se 4› ‹adj

1. ebaselge, halvasti arusaadav. a. halvasti loetav, nähtav v. kuuldav. Segane allkiri, täht. Teksti kiri on tuhmunud ja segane. Ähmaselt segasel pildil on raske kedagi ära tunda. Segane jutukõmin. Pomiseb paar segast sõna, midagi segast. Segasest käsklusest ei saadud aru. *.. [orkestriruumi] sügavusest kostis katkendlike häälejuppide segast suma, nagu ajaksid seal pillid omavahel ajaviiteks juttu. M. Raud. b. ebamäärane, selgusetu, seosetu, vähe ülevaatlik, keeruline. Segane mõiste, väljend, teooria. Palavikuhaige ajab segast juttu. Tema jutud on vahel nii segased, et neist ei saa aru ega otsa. Mehe kõne läks järjest segasemaks. Ülesanne paistis algul raske ja segane olevat. Nõuded, eeskirjad olid mõnikord üsnagi segased. Segased ja vastuolulised seletused. Laevahuku põhjus on ikka veel segane. Selle korterivahetusega on päris segane lugu, segased lood. Segased asjad tuleb selgeks rääkida. Vaidluse käigus läksid selgedki asjad hoopis segaseks. Mis sulle selles asjas siis segaseks jäi? Ülekuulatav annab segaseid vastuseid. Lapsele ei maksa esitada segaseid nõudmisi. Need olid segased ajad: keegi ei teadnud, mis homme juhtub. Poliitiline olukord oli segane. Nägi rahutuid ja segaseid unenägusid. Rohked kõrvalepisoodid muudavad teose segaseks. Kirjanduse üldpilt on segaseks muutunud. Pärandus ajas sugulaste vahekorrad segaseks. Kuulasin neid kõnesid hästi segase tundega. Lahkusin koosolekult võrdlemisi segases meeleolus. *Mida sisukamaks muutusid ta jutlused, seda segasemaks hindas neid kogudus. L. Anvelt. |substantiivselt›. Ära aja segast!
2. ebapuhas, millegagi segatud v. segunenud.; ant. selge. a. (vedeliku kohta:) sogane, hägune. Segase veega järv. Nii segast vedelikku ma ei julge juua. Segases vees on hea kalu püüda. b. mitmest komponendist koosnev, mitteühesugune, kirju. Seltskond osutus äärmiselt segaseks: seal oli nii rikkaid ärimehi kui vaeseid pensionäre. Teatrikülastajate koosseis on suvel segasem kui talvel. Valitses segane moepilt: minid, maksid, püksid – kõik oli lubatud. Hommikune selge taevas oli tõmbunud hoopis segaseks. Köögist tuleb pesupesemise ja praadimise segast lõhna. Segased 'määrdunud varjundiga' toonid. Noorte asi – eks seltsis ole segasem 'mõnusam'. Seltsis segasem, hulgas hubasem. *Reinu meelest on terve ilm ainult nalja pärast olemas ja naljaga segane on kõik ta jutt, häälgi.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: liiva|segane, savi|segane, vihmasegane.
3. mitte täie enesevalitsuse, tajumise, normaalse mõistuse juures; aru minetanud, hull. Ta on ehmatusest, hirmust, murest segane. Mees oli näljast ja väsimusest peaaegu segane. Mait oli rõõmust otse segane. Palavikust, unest segane laps. Viinast segane pea, mõistus, aru. Noormees on tüdruku ligioleku pärast kohmetu ja segane. Olin nii segane, et ei teadnud, mida rääkisin. See teade võttis mind algul päris segaseks. Tänavasagin lõi nooruki algul veidi segaseks. Armastus võib inimese peast, meelest segaseks muuta. Segase peaga, segasest peast antud lubadus. Nuttis ja kurvastas, kuni läks peast segaseks. Mees on täiesti segaseks läinud: näeb vaime ja kõneleb iseendaga. Oled sa segane: mina ja – rühmajuhiks? *Aga Ura on üldse läinud veidramaks ja segasemaks varasema ajaga võrreldes.. A. Alas (tlk). |substantiivselt›. Teda peeti kas veidrikuks või lausa segaseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Ta vaatas segasel, mõistmatul pilgul kõnelejale otsa. Ta on täielik idioot: pilk segane. Nägu tardus, vaade muutus segaseks. Uudist kuuldes jääb ta enese ette vahtima, näol segane ilme. Märkasin juba sinu segast olekut: ei tea, kas sinu peale võib ikka kindel olla? *Ta silmaterad on muutunud suureks, kuid silmad ise seejuures kuidagi tuhmiks ning segaseks. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: hirmu|segane, mure|segane, pool|segane, rõõmu|segane, une|segane, valu|segane, vihasegane.

sibulane-se 5› ‹adj
sibulaga koos, sellega määrdunud. Sibulane nuga. Käed on sibulased.

sidrunine-se 5› ‹adj

1. sidruniga koos, sellega määrdunud. Sidrunine nuga.
2. värvi, lõhna v. maitse poolest sidrunit meenutav. Sidrunise aroomiga vein.

siirupine-se 5› ‹adj

1. siirupiga koos, sellega määrdunud. Siirupine lusikas.
2. piltl läägelt magus, siirupmagus. Siirupine jutt, naeratus. Siirupised sõnad, laulud. Vanast heast filmist on nüüd tehtud siirupine uusversioon.

silgune-se 4› ‹adj
silkudega määrdunud. Silgune taldrik. Pühkis silgused sõrmed rätikusse.

sitane-se 4› ‹adj
kõnek sitaga koos, sitaga määrdunud; räpane, ropp. Sitane sõnnikuhark. Sitased säärikud. Määris laudas kingad sitaseks. Lapsed puha hooldamata, jooksevad sitaste riietega ringi. *Karjusin talle, et ta haiseb, et ta peaks oma sitaseid aluspükse pesema. A. Ravel (tlk). | (sõimusõnana). *Viimsed närused kommunistid, viimsed sitased sotsid, viimsed tatised liberaalid.. jalaga perse ja kraavi! J. Kross.

sõnnikune-se 5› ‹adj
sõnnikuga määrdunud, sõnnikuga koos. Sõnnikused lehmad, sead. Laudaümbruse sõnnikune maa. Sõnnikune vanker. Karjanaise riided, käed olid sõnnikused.

sõrme|jälg
sõrmeotsa papillaarjoontest võetud v. jäänud jälg; (määrdunud) sõrmest, sõrmeotsast jäänud jälg millelgi. Kurjategijate sõrmejäljed. Kahtlustatavalt võeti sõrmejäljed. Uurijad otsivad kuriteopaigalt sõrmejälgi. Ei ole olemas kaht täiesti identsete sõrmejälgedega inimest. Raamatu kaanele oli jäänud suur rasvane sõrmejälg. Kultusekivide lohukesi on seletatud ka Kalevipoja sõrmejälgedena.

säästu|programm

1. kulude kärpimist võimaldav tegevuskava. Firma kavandab ulatuslikku säästuprogrammi.
2. (nõude)pesumasina programm kergelt määrdunud esemete pesuks

söene-se 4› ‹adj
söega koos, söega määrdunud; sütt sisaldav. Kaevuri nägu kattis söene higi. Väljakaevamistel leiti kunagiste asukate tuleaset reetev söene mullakiht.

söe|tolmune
söetolmuga koos, määrdunud v. seda sisaldav. Söetolmused kaevurid. Kaevanduse söetolmune õhk.

süljene-se 4› ‹adj
süljega koos, süljega määrdunud. Süljesed suunurgad.

tahmane-se 4› ‹adj
tahmaga koos, tahmaga määrdunud; tahma ajav. Tahmane korstnapühkija. Kütja tahmane nägu. Hall ja tahmane suitsutare. Tahmased parred, pliidirauad. Piilub läbi tahmase saunaakna. Lahtine tuli teeb potid-pannid tahmaseks. Tee veeres mustavad tahmased lumejäänused. Tõrviku tahmane leek.

tahma|nina

1. nlj (määrdunud, tahmase näoga) mustema töö tegija. Sepp, see tahmanina! Vaata korstnapühkijaid, neid tahmaninasid! Ta peig on tehases treial – tavaline tahmanina.
2. hrv (musta ninaga looma kohta). *Ma kingin sulle küülikupojad .. Angoorad. Tahmaninad. H. Väli.

tahma|tont
nlj (määrdunud, tahmase töötegija vm. kohta; hrl. võrdlustes). Kui pesemisvõimalused puuduvad, peab traktorist koju minema nagu tahmatont. Tahmatontidena mustad kaevurid. Sepp, tahmatont, kutsus mind lõõtsa tõmbama. Kadakasuitsu saanud ahvenad on mustad kui tahmatondid. *Puhtas sulekuues isavarblane – kui ta just suurlinna tahmatont pole – näeb väga kena välja. M. Mäger.

tatine-se 4› ‹adj
kõnek
1. tatiga koos, tatiga määrdunud. Tatine nina, ninaalune. Tatine lastevägi jooksis ema sabas. | piltl (kellegi nolk-olemist märkivates väljendites). *Näe, kes tuleb Marile elu õpetama. Ise oli tatine poisiklutt, kui Maril maailmavalud seljataga. J. Sarapuu.
2. hale, viril, nutune; vastik, räpane. Muutus tatiseks, hakkas kahetsema ja paluma. Ei taha olla siin tatise mere ja vilu tuule käes. Kas mõtled selles tatises urkas hommikuni jorutada? *.. [küsis,] ise juba tatise haleduse staadiumis: „Mida ma pean siis tegema?” A. Biin.

tavotine-se 4› ‹adj
tavotiga määrdunud, tavotiga koos. Tavotine lapp. Tavotised käed, riided. Uhiuus, alles tavotine jalgratas.

tindine-se 4› ‹adj

1. tindiga [2] koos, sellega määrdunud. Poisi käed olid tindised. Tindise sõrme jälg vihikulehel.
2. piltl sügavtume, pilkane. *.. raketisähvatused lõikasid hetkeks läbi tindise pimeduse. A. Mälk.

topane-se 4› ‹adj
murd räpane, (higi ja tolmuga) määrdunud. Õues on palav, laps on higine ja topane. *Pooljoostes tuleb sinna [= kööki] topaseid, kalasoomuses mehi, kellest hoovab tõrva- ja higilehka .. B. Alver.

tustine-se 4› ‹adj
tustiga koos, tustiga määrdunud. Tustine möldripoiss. *Pelageja käis tustise seina jahusalve kohal käbedasti lapiga üle .. P. Mõtsküla (tlk).

tõrvane-se 4› ‹adj

1. tõrvaga koos, tõrvaga kaetud v. määrdunud. Ämbris on tõrvane vesi. Tõrvane paat, köis. Mehe käed, riided on tõrvased.
2. tõrvarikas, tõrvakas. Tõrvased männihalud. *Toodi tõrvaste peergude kimpe. A. Mälk.

veinine-se 4› ‹adj

1. veiniga koos v. määrdunud. Tõmbas keelega üle veiniste huulte. Veinine laud.
2. kõnek veini joonud, veinist joobnud. Natuke veinise naabrimehe jutt tegi nalja.

viinane-se 4› ‹adj

1. viinaga koos, viinaga määrdunud. Viinane klaas. Hõõrus paistes kohta viinase lapiga.
2. kõnek joobnud, purjus. Vanamees on viinane. Teeb viinase peaga igasuguseid lollusi.

virtsane-se 4› ‹adj
virtsaga määrdunud, virtsaga koos, virtsa-. Virtsane laut. Käis ringi virtsaste jalgadega. Loomad pidid trampima virtsases sõnnikus. Lauda ümbrus oli täis virtsast vett.

värvine-se 4› ‹adj
värviga koos, värviga määrdunud. Värvine pintsel. Maaler oli käed ja riided värviseks teinud.

õli|katk
merede saastatus nafta ja õliga; nafta v. õliga määrdunud lindude jt. veeorganismide hulgaline hukk. Õlikatku tagajärjel hukkunud linnud. Õlikatkus veelinnud. Rannalt leitud õlikatku ohvrid.

õline-se 4› ‹adj

1. õliga koos, sellega määrdunud; õli sisaldav, õlist reostunud. Traktoristi õlised tunked. Pühkis õlised käed puhtaks. Töökoja põrand on õline. Õline vesi, merelaht. Õlised 'õlitatud' juuksed. Õline 'rasune' näonahk.
2. piltl. a. teeseldult lahke, lipitsev, pugejalik. Ta näole valgus õline naeratus. Rääkis õlise häälega. b. (hrl. silmade kohta:) (himurusest, purjusolekust) õlijalt läikiv. Vaatas tüdrukut õliste silmadega. Klaase on palju tõstetud, peoliste silmad on õlised. c. purjus. Päevast päeva õlised töömehed.

õunane-se 4› ‹adj
õunaga koos, sellega määrdunud. Käed on õunased.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur