[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aja|leht
lühikese ajavahemiku järel (tihti iga päev) ilmuv, päevasündmusi käsitlev ning meelelahutust pakkuv, hrl. suureformaadiline trükis. Värske, tänane, eilne, vana ajaleht. Ajalehe toimetaja, toimetus. Kas ajalehed on tellitud? Ajalehti lugema, sirvima. Ajalehte tegema. Ajalehte asutama, toimetama, välja andma. Ta töötab ajalehe juures, kirjutab ajalehele, teeb ajalehele kaastööd. Mis ajalehes uudist? Mis ajalehed kirjutavad? See ajaleht ilmub ainult 2 korda nädalas. Üleskutse avaldati kõigis suuremates ajalehtedes. Ta oli ajalehest lugenud, näinud, teada saanud, et kontsert jääb ära. Ajalehe internetiväljaanne.

amfibrahh ‹-i 21› ‹s›
kirj värsijalg, milles kahe lühikese (v. rõhutu) silbi vahel on üks pikk (v. rõhuline) silp (˘-˘), näit. sireeni

Dalmaatsia gen, dalmaatsia indekl
Dalmaatsia koer 'lühikese sileda karvkattega aju- ja perekoeratõug'.

dobermann|pinšer
teenistuskoeratõug; seda tõugu must v. pruun lühikese sileda karvaga koer

dogi ‹11› ‹s›
teenistuskoeratõug; seda tõugu suur tugev lühikese karvaga koer

efemeer ‹-i 21› ‹s›
bot lühikese elutsükliga üheaastane taim, lühieataim

elektri|angerjas
zool Lõuna-Ameerika magevetes elav lühikese kere ning ülipika sabaga elektrikala (Electrophorus electricus)

geminatsioon ‹-i 21› ‹s›
keel gemineerumine, lühikese konsonandi muutumine geminaadiks

harjas ‹-e 4› ‹s›

1. ka zool tugev pikk jäik karv (mõnedel loomadel), ka jäik karvjas, niitjas v. nõeljas moodustis; (kogumõistena:) harjastik. Sea seljast võeti harjaseid keeva veega. Põrsa harjas on pehme. Harjastest valmistatud hari, vahupintsel. Juuksed on, seisavad, tõusevad, kerkivad harjastena püsti. || piltl (hrl. lühikeste juuste v. lühikese habeme kohta). Harjased nina all. Ajamata habeme tihe harjas. Ta pealael seisid hallid harjased püsti.
▷ Liitsõnad: habeme|harjas, juukse|harjas, seaharjas.
2. harjade jõhv, tehismaterjalist karv vms. Kaardu kuivanud harjastega pintsel. *Ta lemmikuks oli aga varretu, kulunud harjastega põrandahari.. L. Kibuvits.
3. ‹hrl. pl.› van vistrikud, vinnid. Lapsel on harjased. Harjaseid võtma 'lapse nahalt vistrikke kaotama pärmi ja kliitaignaga võidmise ning järgneva vihtlemise teel'.

haubits ‹-a 2› ‹s›
sõj mürsu järsu lennujoone ning lühikese rauaga suurtükk

herne|kärsakas
zool lühikese kärsaga mardikas, hernekahjur (Sitona)

hüljes ‹hülge 19› ‹s›
rannalähedastes vetes elutsev ümara silinderja keha ja lühikese ning tiheda karvaga imetaja. Grööni hüljes. Hülgeid püüdma. Puristab kui hüljes. | piltl. *..toda harjasjuustega ja harjashabemega tuima hüljest oli ta aga kindlasti kuski näinud. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: hall|hüljes, lont|hüljes, randal|hüljes, viigerhüljes.

ilves ‹-e 4› ‹s›
lühikese sabaga pruunikas kõrgejalgne kaslasest kiskja (Felis lynx). Ilves varitses saaki.

improviseerima ‹42›

1. ettevalmistamatult, esitamise ajal looma. Armastab klaveri taga improviseerida. Kõne pidi ta improviseerima kohapeal. Hea näitleja võib stseenidele improviseerida mitmeid variante.
2. kiiruga, lühikese ajaga (hetke vajaduseks vms.) tegema, kombineerima, kokku seadma. Abistajaile improviseeriti õhtusöök. Improviseeritud kanderaam, lahased. Improviseeritud lava, kõnepult, poodium.

jänes ‹-e 4› ‹s›

1. pikkade kõrvade ja tagajäsemetega ning lühikese sabaga taimtoiduline loom (Lepus). Jänese käpad, saba. Jänese jäljed. Jänes jookseb, hüppab. Koer ajab jänest. Jänestele peetakse jahti. Jänes närib puukoort. Arg kui jänes. Ega töö jänes ole, et ta eest ära jookseb. || küülik. On juba mitu aastat jäneseid pidanud. Silmad punased nagu angoora jänesel. || jänese- v. küülikunahk karusnahana. Lastekraed on tihti jänesest. Jänes on kasukaks kerge, aga vähe vastupidav.
▷ Liitsõnad: hall|jänes, valgejänes; kodu|jänes, metsjänes.
2. piltl argpüks, pelgur. Poleks uskunud, et sa selline jänes oled. Ära ole jänes, siin pole ju midagi karta! *Ja see, et Endel niisugune jänes oli ning minema lippas, solvas teda. V. Saar.
3. kõnek piletita reisija. Jänest, jänesena sõitma. Puges jänesena laeva ja sõitis Ameerikasse. Kontrolör tabas trammis jänese. || aj tsunfti mittekuuluv käsitööline. *1615. aastal kurdeti, et rätsepatöö alal on „jäneseid” rohkem kui ausaid meistreid. O. Karma.
▷ Liitsõnad: bussi|jänes, trammi|jänes, tsunftijänes.
4. kõnek valges vahus lainehari. Meri on valgetes jänestes. *Jälle olid jänesed merel. Nii öeldakse valgete laineharjade kohta. H. Jõgisalu.
▷ Liitsõnad: tuulejänes.

karabiin1 ‹-i 21› ‹s›
sõj lühikese vintrauaga kerge püss. Karabiinist tulistama. Sõdurid olid relvastatud karabiinidega.

karott ‹-roti 21› ‹s›
põll rühm lühikese juurikaga varavalmivaid porgandisorte

kiire ‹18 või 1›

1. ‹adj› ruttu, suure hooga, hoogsalt toimuv v. kulgev; ant. aeglane. Kiire edasiliikumine, jooks, käimine, sõit, hoog, tempo. Vägede kiire taganemine. Kiire kõnniga mees. Hobune laskis kiiret traavi. Kiired liigutused. Käib kiirel sammul, kiire sammuga. Kiire töötamine väsitas. Jõgi on üsna kiire vooluga. Haigel on pulss kiire. Heitsin võõrale kiire pilgu. Toodangu kiire kasv. Tööstuse areng oli võrdlemisi kiire. Õhtu edenes kiirel sammul. || ruttu, lühikese ajaga toimuv. Ilmade kiire vaheldumine. Nakkuse kiire levik. Ravimi kiire mõju. Olukorra kiire muutus. Teose kiire läbimüük. Mürgistus põhjustas kiire surma. *Mu karjäär on tõepoolest olnud ebatavaliselt kiire. R. Kaugver. || tegevusrohke. Praegu on maal kiire aeg: heinategu lõpeb, rukkilõikus algab. Mul oli täna väga kiire päev. Elu tundub kogu aeg kiiremaks minevat.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, välk|kiire, ülikiire.
2. ‹adj› midagi ruttu, kärmesti tegev v. suuteline seda ruttu tegema, kärmas, nobe; ant. aeglane. Tsehhi kõige kiirem tööline. Hästi kiire masinakirjutaja. Sprindis olid külalisvõistlejad meist kiiremad. Ole nüüd kiire, muidu jääd kohast ilma! Ta on kiire käske täitma. Ta oli liiga kiire järele andma. Kiire hobune. Jänes on kiire jooksma. Noorel lapsel on kiired jalad. Poiss on kiire taibuga, kiire reageerimisega.
▷ Liitsõnad: nool|kiire, tuisk|kiire, tuul|kiire, välk|kiire, ülikiire.
3. ‹adj› pakiline, rutulist sooritamist nõudev. See on kiire töö: õhtuks tuleb lõpetada. Insenerile anti kiire ülesanne. Tehas sai kiire tellimuse. Enne ärasõitu pean veel paar kiiret asja korraldama. Ega see asi nii hirmus kiire olegi. Haiget võib päästa üksnes kiire operatsioon. Tõlkega on meil küll väga kiire.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, ülikiire.
4. ‹adj› (märgib olukorda, kus keegi peab millegagi, millegi sooritamisega ruttama). Mul läks väga kiireks. Täna mul ei ole eriti kiire. Miks sul äkki nii kiire hakkas? Mehel oli nii kiire, et ei jõudnud süüagi. Mul on küll minekuga kole kiire, aga temal on veel kiirem.
5. ‹s› rutt, kiir [-u]. Selle tööga on mul tuline kiire. Ah, sellega ei ole mingit kiiret. Mul pole kuskile suurt kiiret. Tal paistab kiire taga olevat. *Inimestel niisugune kiire, et pole aega ninagi nuusata. A. Gailit.

kiir|laen
hrl. lühikese tähtajaga ja kiiresti kättesaadav laen. Kiirlaenu saab taotleda kas SMS-i või Interneti teel.

kirja|lipakas
kõnek kellelegi lähetatav lühikese tekstiga paberilipakas. Ta saatis kirjalipaka paari lausega.

kohe1 ‹adv›

1. viivitamata, jalamaid, otsemaid v. lühikese ajavahemiku jooksul v. möödudes. Kohe praegu, nüüdsama. Hakkan kohe tööle. Mine kohe Toomarile! Tule kohe siia! Päris kohe ma tulla ei saa. Taipas kohe, milles on asi. Karjatas, ja ärkas kohe üles. Kui marjad hakkavad lagunema, tuleb keetmine kohe lõpetada. Kohe selgub, kellel oli õigus. Kohe pärast sööki asuti teele. Laps jäi kohe magama. Võõrast ei märgatud kohe. Seadus ei jõustunud kohe. Näha kohe, et oled harjunud tööd tegema. Kirjale paluti kohe vastata. Raamat müüdi kohe läbi. Ma läksin kohe, juba samal õhtul. Kohe esimesel päeval. Kohe sõja alguses.
▷ Liitsõnad: otsekohe.
2. millegi v. kellegi vahetus läheduses, lähedusse v. lähedusest, vahetult. Ta seisis kohe minu ees. Maja asus kohe järve kaldal. Jõgi on kohe maja taga. Peatus on kohe selle käänaku taga. See asub kohe südalinnas, siinsamas. Maja ehitati kohe maantee äärde. *.. kuninglik kuusepuu, tumerohelised vanumata oksakodarad algamas kohe maast. L. Hainsalu.
3. kõnek rõhu-, vahel ka lihtsalt täitesõnana. a. ‹jaatavas lauses› päris, lausa, otse. Kohe rõõm näha, kuidas töö edeneb. Ma kohe ootan kevadet. Sööb kohe mitme mehe eest. Tulge kohe kindlasti meile! Niisugune jutt ajab kohe hirmu peale. Siin on õunad, võta kohe mitu tükki! Tema on kohe niisugune inimene, et läheb kõigiga tülli. Teid on kohe mitu! „Ma lähen nädalaks!” – „Kohe terveks nädalaks!” Häbi vaadata kohe, kuidas ta edvistab. Saapad läikisid nagu uued kohe. Nüüd on teine asi kohe. Seal oli neid kohe terve hulk. Väljas on päris torm kohe. Sinuga on päris häda kohe. Päris hea kohe, et koosolek edasi lükkus. Mul hakkas temast kohe päris kahju. Ma väsisin kohe päris ära! b. ‹eitavas lauses›. Sellest ei taha kohe rääkidagi. Sellise jutuga ära kohe tulegi! Nii ei ole kohe mitte kuidagi võimalik. Ma kohe kuidagi ei suuda uskuda, et see tõsi on. Ei tea kohe, mida teha. Aeg kohe ei läinud edasi, tee mis tahes. *Mina küll ei läheks sinna, kohe mitte mingi hinna eest. E. Vaigur.
4. murd otse, sirgelt, otsesuunas. *.. pistis [kase] auku ja tampis jalaga ümberringi kinni; vaatas viimaks veel, kas kask kohe seisis .. J. V. Jannsen.

krabi ‹11› ‹s›

1. zool lühikese, pearindmiku alla kõverdunud tagakehaga kümnejalaline vähk. Väike, suur krabi. Krabisid püüdma, sööma.
▷ Liitsõnad: hiid|krabi, jõe|krabi, ranna|krabi, taskukrabi.
2. ehit gooti stiilile iseloomulik katuseviilu kaunistav kivilill

kriis ‹-i 21› ‹s›

1. raske, terav, komplitseeritud olukord, ohtlik, vastuoludest lõhestatud seisund. Poliitiline, ideoloogiline kriis. Rahvuslikus liikumises oli märgata süvenevat kriisi. Selts, valitsus elab üle rasket kriisi. || ummik teaduses v. kunstis. Füüsika, filosoofia kriis. Teater, operett põdes teravat kriisi. Kujutavas kunstis süvenes kriis. Kirjanik elab üle loomingulist kriisi. || psüühiline, hingeline ummik. Hingeline, vaimne kriis. Nooruk elab läbi murdeea kriise. Sa pead ise oma kriisist üle saama.
▷ Liitsõnad: keskea|kriis, närvi|kriis, sise|kriis, valitsuskriis.
2. maj kõrgkonjunktuuris oleva majanduselu järsk häire, lühikese ajaga toimuv kokkuvarisemine, millele sageli järgneb aastaid vältav surutis. Kriis tööstuses, põllumajanduses, finantsmaailmas. Rahaturgude kriis. Kriisi ajal laostus hulk väikesi ja keskmisi ettevõtteid.
▷ Liitsõnad: agraar|kriis, energia|kriis, finants|kriis, kaubandus|kriis, majandus|kriis, tootmis|kriis, turustus|kriis, tööstus|kriis, valuuta|kriis, üld|kriis, ületootmiskriis.
3. med. a. otsustav murrang, pöördepunkt haiguse kulus. Kolmandal haiguspäeval saabus kriis. Kriis oli möödas, algas tervenemine. b. äge haigushoog, atakk; ohtlik seisund. Hüpertooniline kriis.
4. millegi puudus, kitsikus, nappus. Rahaline kriis. Sõjaajal andis tunda toiduainete kriis. Ehitusel on praegu tööjõu osas kriis.
▷ Liitsõnad: korteri|kriis, kütuse|kriis, raha|kriis, toorainekriis.

kärbes ‹kärbse, -t, kärbsesse, -te, kärbseid, -tesse e. kärbseisse 19› ‹s›

1. väike kahetiivaline (parasiit)putukas (hrl. Musca); ka mingi muu jässakas lühikese kehaga kahetiivaline putukas. Kärbse vastsed. Kärbseid hävitama. Kärbes lendas aknale, istus seinale, jookseb seinal. Kärbes pirises ämblikuvõrgus. Hobune vehib sabaga kärbseid eemale. Tuba sumises kärbestest. Laud on kärbestest must. Kärbsed mustavad kõik ära. See mees ei tee kärbselegi liiga 'pole suuteline kellelegi halba tegema'. Rootsi kärbes 'teat. kahetiivaline läikivmust putukas, viljakahjur' (Oscinosoma frit). Hispaania kärbes zool läikivroheline ebameeldiva lõhnaga mardikas (Lytta vesicatoria). Inimesi suri katku ajal nagu kärbseid 'massiliselt'. Kärbes lendab niikaua ümber tule, kuni tiivad põletab. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. Hädaga sööb vanakurat kärbseidki. || kärbsekirja üksikkujutis. *Seejärel lasti neil [= lastel] otsustada, mis värvi kärbsed sobivad kellegi kinnastele. V. Saar.
▷ Liitsõnad: toakärbes; juustu|kärbes, kaalika|kärbes, kapsa|kärbes, peedi|kärbes, piste|kärbes, porgandi|kärbes, pori|kärbes, põdra|kärbes, raud|kärbes, rooja|kärbes, sibula|kärbes, talli|kärbes, tsetse|kärbes, vilja|kärbes, äädikakärbes; kunstkärbes.
2. piltl vilets, tähtsusetu isik, könn. *Ja kui ma Madjakuga kampa löön, siis te kõik olete kärbsed meie kõrval. J. Kärner.

küür|vaal [-a]
zool lühikese jämeda kehaga vaal (Megaptera novaeangliae)

leevike ‹-se 5› ‹s›
zool lühikese jämeda nokaga väike jässakas lind (isaslinnul on keha alapool punane) (Pyrrhula pyrrhula)

lodi ‹lodja, lotja 32› ‹s›

1. pukseeritav v. iseliikuv tekita (puit)praam kaupade veoks siseveekogudel
2. Peipsil ja Emajõel kasutatud lühikese laia kerega ning kinnise tekiga laev. Peipsi lodjad. Lotjadega veeti Emajõge pidi Tartusse küttepuid, kruusa, liiva.

lähedal
I. ‹adv› ant. kaugel
1. lühikese vahemaa taga. Ta elab siinsamas lähedal. Mürsk lõhkes lähedal. Raudteejaam on meil üsna, võrdlemisi, õige lähedal. Saared on üksteisele väga lähedal. Kuskil lähedal kukkus kägu.
2. lühikese ajavahemiku taga, kätte jõudmas. Kevad on juba lähedal. Eksam, otsustav hetk, tähtaeg, pühad, valimised on lähedal. Tunneb, et lõpp, surm on lähedal.
3. (muude suhete kohta). See oletus on tõele üsna lähedal. *Sest köster pole õpetaja, tema ei seisa kirikule nii lähedal. A. H. Tammsaare. *„Aga võib ju olla, et mõnesugused takistused .. ei lasknud neil tulla,” arvas Heleene, lähedal nutule. A. Jakobson.
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi juures lühikese vahemaa taga. Elan linna lähedal maal. Tahaksin olla sinu lähedal. See juhtus Elva lähedal.
2. millestki veel puuduva lühikese ajavahemiku taga. Ta võis olla juba kolmekümne lähedal.
3. (muude suhete kohta). Roosikasvatus on tal alati südame lähedal olnud. Temperatuur oli öösel nulli lähedal. Nende palgad on kuuesaja lähedal. *Traktorijaama töömeeste lõõp on mõnigi kord tõe lähedal .. E. Rannet.

lähedale
I. ‹adv› ant. kaugele
1. lühikese vahemaa taha, juurde. Ta oli kuulmatult lähedale hiilinud. Tule siia päris lähedale. Kui lähedale? Ära liiga lähedale mine. Istu mulle hästi lähedale. Ei pääse majale lähedale, hanged on suured.
2. lühikese ajavahemiku taha. Eksam, otsustav hetk, tähtaeg jõuab, pühad, valimised jõuavad lähedale.
3. (muude suhete kohta). Oskab inimestega suhelda, neile lähedale pääseda. On andekas mees, keegi meist ei saa (talle) lähedale(gi)! *See tähendab võimet tungida nii lähedale käsitletavale probleemile .. F. Tuglas.
4. murd ligemale, peaaegu. *Lähedale viis aastat oli ta teeninud kroonut .. M. Metsanurk.
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi juurde lühikese vahemaa taha. Ostis maja linna lähedale maale. Ära kaugele uju, hoia kalda lähedale. Istusin ukse lähedale.
2. millestki veel puudu jääva lühikese ajavahemiku taha. Olen jõudnud juba kuuekümne lähedale.
3. (muude suhete kohta). Millal jõuame arenenud maade tasemele või kas või selle lähedale!

lähedalt
I. ‹adv› ant. kaugelt
1. lühikese vahemaa tagant. Külalisi saabus lähedalt ja kaugelt. Ma polnud põtra varem nii lähedalt näinud. Alles lähedalt tundsin ta ära. *Virutas kiviga, ja nii lähedalt läks, et oleks peaaegu mu otsmikule käinud. F. Tuglas (tlk).
2. lühikese ajavahemiku tagant. Selle kohta võib ajaloost näiteid tuua lähedalt ja kaugelt.
3. (muude suhete kohta). Oleme lähedalt sugulased, tuttavad. Pole nendega lähedalt kokku puutunud, läbi käinud.
II. ‹postp› [gen] kellegi v. millegi juurest lühikese vahemaa tagant. Seeni leidsime lepikust suure kivi lähedalt. Auto sõitis minu lähedalt mööda. Ta on Tartu lähedalt pärit.

lähedane ‹-se 5›

1. ‹adj› lühikese vahemaa taga asuv, lähike, ligidane; ant. kauge (1. täh.) Käisime lähedases metsas seenel. Piima tõime lähedasest talust. Jooksime lähedase kuuse alla vihmavarju. Kauged ja suhteliselt lähedasemad tähed.
▷ Liitsõnad: jaama|lähedane, kodu|lähedane, linna|lähedane, piiri|lähedane, pinna|lähedane, ranna|lähedane, rindelähedane.
2. ‹adj› lühikese ajavahemiku taga olev; ant. kauge (2. täh.) Lähedane minevik, aeg, tulevik. Sündmus näib nii lähedane, nagu oleks see juhtunud alles eile.
3. ‹adj› üsna sarnane v. samasugune; peaaegu sama. Lähedased värvitoonid. Ainestikult lähedased romaanid. Nende vaated on üsna, õige lähedased. Absoluutse nulli lähedased temperatuurid. Saavutas oma isikliku rekordi lähedase tulemuse. Maakera ümbermõõdule lähedane kaugus.
▷ Liitsõnad: elu|lähedane, ligi|lähedane, normi|lähedane, originaali|lähedane, tõelähedane.
4. ‹adj› tihedates suhetes v. suguluses olev; kallis, armas, südamelähedane. Kutsus lähedased sõbrad kokku. Poiss ja tüdruk said teineteisele lähedaseks. Lähedase inimese surm. Lähedased suhted, sõprussidemed. Kui tuttav, armas ja lähedane on lapsepõlvemail kõik! Tunti huvi ainult selle vastu, mis oli lähedane ja kergemini arusaadav. Ema on lapsele kõige lähedasem inimene. Lähedased sugulased, omaksed. Lähedased sugulaskeeled, hõimurahvad.
▷ Liitsõnad: elu|lähedane, hinge|lähedane, loodus|lähedane, maa|lähedane, rahva|lähedane, südamelähedane.
5. ‹s› sugulus- vm. tihedates suhetes olev v. kallis, armas inimene. Pidas sünnipäeva, juubelit oma lähedaste ringis. Rõõmu tahame jagada lähedastega. *Aga siin ma seisan, oma ettevõttega üsna üksipäini, ja minu lähedastest ei mõista mind ükski .. K. Ristikivi.

lühi-
‹liitsõna esiosana›. a. ‹substantiivi ees› lühike b. ‹adjektiivi v. adverbi ees› lühikese

lühi|ealine
lühikese (elu)eaga, kestusega. Lühiealine putukas, umbrohi. Tekkis hulgaliselt seltse ja ühinguid, kuid enamik neist olid lühiealised, jäid lühiealiseks.

lühi|laine
lühikese lainepikkusega raadiolaine; raadiolainete piirkond, kus lainepikkus on umbes 10–100 m. Lühilainel töötav raadiojaam. Lühilaine rakendamine meditsiinis.

lühi|laineline
lühikese lainepikkusega. Lühilaineline kiirgus.

lühipäeva|taim
bot lõunamaa taim, mille õitsemine ja viljumine parasvöötmes hilineb või ei toimugi suvise pika päeva ja lühikese öö tõttu

mehe|jupp
nlj (õige lühikese mehe kohta)

moora ‹6› ‹s›
kirj lühikese silbi kestusele vastav prosoodiline ühik (keeltes, kus on oluline lühikese ja pika silbi vastandamine)

mortiir ‹-i 21› ‹s›
sõj aj väga lühikese rauaga suurtükk, müüser

nagaan ‹-i 21› ‹s›
sõj (hrl. endisaegne) lühikese raua ja pöörleva padrunitrumliga revolver. Nagaan vööl. Haaras kabuurist nagaani.

neos|oks
aiand viljaoksake mõnedel luuviljalistel, kus ladvapunga taga on hulk lühikese vahega paiknevaid viljapungi

noor ‹-e, -t 34›

1. ‹adj› suhteliselt alles lühikese eaga, suhteliselt lühikest aega eksisteerinud. a. (inimese kohta:) suhteliselt lühikest aega elanud, mitte veel elatanud; alles lühikest aega teat. alal tegutsenud, teat. seisundis olnud. Noored inimesed, poisid, mehed, tüdrukud, naised. Olin siis veel õige, päris noor. Noor seitsmeteistkümneaastane neiu. Meie jääme vanaks, noor põlvkond kasvab peale. Küll on inimene noorena, noorest peast rumal. Keegi ei jää igavesti nooreks. Tal on noored vanemad. Väga noor vanaema, vaevalt neljakümnene. Sa oled minust aasta noorem. Jaan on meist kõige noorem, ta oli meie klassis noorim. Noor õpetaja, esimest aastat tööl. Noore näitleja esimene peaosa. Noor abielumees, alles kuu aega tagasi võttis naise. Karl Burman noorem 'juunior'. Noores eas õpitud amet. Noorem ja keskmine kooli-iga. Noores põlves olime kõvad laulumehed. Inimene on seni noor, kuni ta süda, hing on noor. Vana mees, aga nii noore näoga. Vaata sina, sul noored terased silmad. Las tema jookseb, tal noor kerge jalg. Noor veri mängib, vemmeldab. *Kas sellest veel küllalt ei ole, kui ma oma noore elu siia [tallu] matan?! T. Lehtmets. b. (looma kohta). Noored kuked proovivad juba laulda. Noor koer tahab mängida, hullata. Mehel on rammu nagu noorel karul. Müüa noor lüpsmatulev lehm. c. (taimede jms. kohta). Noored viljapuud, marjapõõsad. Noor mets, männik, kaasik. Noortest käbidest punetav kuuselatv. Pähklid on korjamiseks alles liiga noored. Hiirekõrvul või noores lehes kased. Männi noored võrsed. Maikuu noor haljus, rohelus. Lehmad lasti noore rohu peale. d. (alkohoolse joogi kohta:) värske v. laagerdamata. Noor õlu. *See vein on küll pisut noor. Aga vanemad aastakäigud on keldrisse müüritud. H. Raudsepp. e. (loodusobjektide, -vormide, -nähtuste kohta:) suhteliselt hiljuti tekkinud; uus, värske; (aasta-aja, ööpäeva mingi järgu, aga ka muude loodusnähtuste jms. kohta:) varane, algav, puhkev, kujunemisjärgus olev. Noor kurdmäestik. Nooremad ja vanemad ladestud, ladejärgud, ladestikud. Nooremad kivisöekihid. Muhu on noor saar. Galaktika nooremad tähed. Kas praegu on noor või vana kuu? Sügisel noore jää aegu. Jänese jäljed noorel lumel. Asusime juba hommikul noore valgega teele. Noore koidu õrn puna. Pühapäeval võis põõnata noore lõunani. Kevadest sai noor suvi. Atlandilt saabub meile noor tsüklon. Öösel tõusis tuul, hommikul oli juba noor torm. *Oli juba noor öö ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. O. Tooming. *Kui kohale jõudsime, oli Viireküla poe juures noor laat. H. Sergo. f. (objektide, rajatiste, institutsioonide, tegevusalade, millegi ajaliste järkude jms. kohta). Noor linn, spordibaas, haljasala, park. Noored Aafrika riigid. Noored instituudid, uurimiskeskused. Raadioastronoomia on noor teadus. Vanem, keskmine ja noorem kiviaeg. *Peatee pole lai autopromenaad, nagu neid kohtab noorematel kalmistutel .. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: igi|noor, puru|noor, tuli|noor, verinoor.
2. ‹s› ‹hrl. pl.› noor inimene; nooruk. Noorte ja vanade vahekord. Lapsed ja noored. Puberteediealised, murde-eas noored. Õppivad, töötavad noored. Kesk-, kõrgharidusega noored. Noortel on omad harrastused, huvid. Noorte maailmameistrivõistlused jäähokis. Küla noored tulid kiigele kokku. Vanad vaatasid noorte lusti pealt. Parem vana habeme all kui noore piitsa all. Noorel nugise, vanal varese silmad.
▷ Liitsõnad: kooli|noor, küla|noor, linna|noor, maa|noor, töölisnoor.

nosu ‹11› ‹s›

1. lühike ja tömp ese v. moodustis. a. (lühikese varrega) piip, piibunosu. Taat ei võtnud rääkideski nosu suust. Kõval piibumehel on alati nosu ees. *.. pannud piibule tule peale ja istunud kõrtsilaua taha oma nosu suitsetama. F. R. Kreutzwald. b. (lühike lai) nina; nosunina. Kui tuled, saad vastu nosu. *Ta libistas käe üle kolme siidise [lapse] peanupu ja üle soojade, niiskete nosude. J. Kross.
2. hlv (inimese kohta:) toss(ike), nohik. Kuidas sa sihuke nosu oled! *„Ikkagi nosu mis nosu,” mõtles Ella, „ei juttu, ei ettevõtmist”. O. Tooming.

nuut2 ‹nuudi 21› ‹s›

1. lühikese varrega (punutud) piits. Sähvas hobusele nuudiga. Nuudiga peksma, nuuti andma. Sai sandarmite käest nuuti. Meeleavaldajad aeti nuutidega laiali. *Siber ja nuut – seal on su õigus. E. Õun.
▷ Liitsõnad: kummi|nuut, nahk|nuut, peksunuut.
2. murd nuust, punt, kimp. Keerab käterätiku nuuti kokku. *Parem too õled tuppa, siis on hea tiritamme kasvatada ja üksteist õlest nuutidega peksa. O. Luts. *.. sidus [vanaema] rätiku kukla taha nuuti, pistis piibu tasku ja – läksime .. R. Soar.
▷ Liitsõnad: juuksenuut.

piiritaja ‹1› ‹s›
zool pääsukesesarnane pruunikasmusta sulestiku, lühikese saba ja pikkade väga kitsaste tiibadega lind, piirpääsuke (Apus apus). Piiritaja pesitseb seltsinguina müüriõõntes ja räästaalustes.

pikapäeva|taim
bot taim, mis areneb normaalselt ja hakkab õitsema üksnes pika päeva ja lühikese öö korral. Spinat, redis, aedhernes, ristik, rukis, lina on pikapäevataimed.

pilguke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. kiirpilk, põgus pilk. Heidame pilgukese minevikku, möödunule.
2. ‹ka adverbilaadselt› (võrdlemisi lühikese aja kohta:) natuke, veidike. Silmitsesin teda pilguke aega. Oota mind pilguke (aega). Vaikisin pilgukese, mõeldes, mida vastata. Ometi pilguke hingetõmmet! 'puhkust'. Pilguke hiljem oli plats tühi. Jäin pilgukeseks seisma. Mehed istusid pilgukeseks suitsu tegema.

pisike(ne) ‹-se 5 komp pisem superl kõige pisem e. pisim›
‹adj› (väga) väike
1. (kogult, suuruselt). a. (inimese, looma, nende kehaosade kohta). Pisike inimene. Pisike kõhn naine. Pisikest kasvu, pisikese kasvuga mees. Julius oli Ottost tükk maad pisem, kuid hästi sitke. Ta on meie salgas kõige pisem. Pisike koeranähvits. Lendorav meenutab oravat, kuid on sellest pisem. Pisike lind, pisikesed sipelgad. Pisikesed käed-jalad. Pisike saba. || (lapse v. noorlooma, linnupoja kohta vihjega üheaegselt nii kasvule kui vanusele). Lapsed on alles päris pisikesed. Pisike põnn, põngerjas. Mu pisike tütreke. Triin on Marist pisem, alles kolmene. Juba pisikese tüdrukuna kantseldas nooremaid õdesid-vendi. Sai Miinagi vahel vabadust, kui enam pisemate järele ei tulnud vaadata. Me olime alles liiga pisikesed, et kõike mõista. Pisikesest peast 'pisikesena' oli ta igavene väänkael. Armastas juba pisikesest peale laulda. Emapart pisikeste poegadega. *No on see vast imede ime, ise pisike kui parm, aga loeb nagu Kadrina köster. R. Lahi. | ‹substantiivselt›. Oh sa mu pisike, kas said haiget! Naabritel on varsti pisikest 'titte' oodata. b. (esemete, ehitiste, loodusobjektide jm. kohta). Pisike rahakott, mapp, nuga, vasar. Pisikesed klaashelmed nagu herned. Laual põles pisike lamp, küünlajupp. Saapad on poisile pisikeseks jäänud. Pisike linn, küla, puukirik, maja. Köök, tuba, saunakamber on liiga pisike. Pisike raudahi andis vähe sooja. Lahes on mitu pisikest saart. Pisike ojanire, põllulapp. Maailma kõige pisem riik. Pisikesed longus kurgitaimed. Õunad olid pisikesed ja ussitanud. Rebis kirja pisikesteks tükkideks. Sukakannas on pisike auk. Ta astus pisikeste sammudega. Jõi pisikeste sõõmudega. Toiduportsjonid jäid järjest pisemaks. Selle peale kuluks üks pisike naps ära. Pisike säde teeb suure tule.
▷ Liitsõnad: ime|pisike(ne), pisi-|pisike(ne), ülipisike(ne).
2. (väärtuselt, arvult). Palk, pension on pisike. Selle eest on ette nähtud ka pisike preemia. *Peale suurpere elas majas veel mitu pisikest peret: Passa Liisu tütrega ja kurt Mihkel isaga. R. Soar.
3. (üli)lühikese kestusega, lühiajaline, põgus. Pisike puhkus kuluks ära. Saadaval oli üks pisike tööots. *Pärast lestapraadi ja haput piima kamaga tegin pisikese une. H. Pukk.
4. jõult, mõjult nõrk, vähese intensiivsusega. Pisemgi puudutus tegi valu. Ta ärkab pisimagi krabina peale. Pisemgi tuulepuhang tõi okstelt veepiisku kaela. Mul tõusis pisike palavik.
5. tähtsusetu, tühine, ebaoluline, süütu. Pisike viga, puudus, eksitus, pahandus. Aeg-ajalt tuli ette ka pisikest jagelemist. Osuta mulle pisike teene! Mõni pisike patt hingel. Tuli ette pisikesi korrarikkumisi. Matkal juhtus ka pisikesi seiklusi. Ära tee pisikesest asjast suurt numbrit! Lind tõusis pisemagi hädaohu korral lendu. *Ta sadu nägusid võib hoida meeles / ja pisematki meie hulgast näeb. T. Lehtmets.
6. väiklane. *Pisikesi inimesi iseloomustab vastik enesearmastuse üleküllus, suuri inimesi tagasihoidlikkus. O. Jõgi.

pisuke(ne) ‹-se 5›
‹adj› pisike(ne)
1. (kogult, suuruselt, elusolendite puhul ka vanuselt). a. (inimese, looma v. nende kehaosade kohta). Pisuke lonkur vanamees. Pisuke Jüts pandi lambakarja. Tal lapsed ka alles pisukesed. Ta veel nii pisuke, et ema võtab vahel sülle. Pisuke hiirepoeg jooksis üle põranda. Poiss näitas oma pisukese sõrmega ema poole. *.. aga ei, sealt nurga vahelt tulevad veel kaks inimest, pisukesed nagu pöidlad, nähtavale.. Juh. Liiv. *Oli [Mai] kõigest vaevalt seitsmeteistkümne aastane, niisugune pisukene rullakene, valget verd, palgeilt roosakas.. E. Särgava. | ‹substantiivselt›. *Viimati ta [= mees] suri ja jättis minu mu kahe pisukesega suures kehvuses järele. A. Kitzberg. b. (esemete, ehitiste, loodusobjektide jm. kohta). Abajas oli varjul pisuke paat. Alevikese majad olid üpris pisukesed. Pisuke majahütt, saunahurtsik. Tuba oli pisuke ja madal. Vangikambri pisuke trellitatud aken. Pisukene taskukalender, luulekogu. Põõsaste vahel leegitses pisuke lõke. *Ent pisuke paistab siit Vesiloo isegi ja Linnusaari võib rohkem aimata kui näha. A. Hint. *Naerdes ilmusid talle pisukesed augukesed põskedesse – nagu nõelaotsaga pistetud tärked. M. Sillaots.
2. (väärtuselt, arvult). Palk, pension on mul pisuke. *Endine pisuke rahatagavara oli peagu juba täiesti otsas.. A. Kivikas.
3. (üli)lühikese kestusega, lühiajaline, põgus. *Kuid pärast pisukest puhkust kiirustasid nad jälle mööda siledat mägiteed alla.. F. Tuglas (tlk). *See pisuke, pelglik naeratus oli liigutav.. L. Kibuvits.
4. ebaoluline, tühine, süütu; vähetähtis. See tervisehäire tundus algul nii pisukesena, et sellele ei osutatud õiget tähelepanu. Armastas oma pisukeste koerustükkidega kergelda. See oli pisuke liialdus. Pisuke muutus graafikus. Väikeste tüdrukute pisukesed tööd-tegemised. *Oldi nagu juba harjunud, et üks senine pisuke asjaajaja on tulevikus suur mees.. V. Õun.

pool|saabas
lühikese sääreosaga saabas. Naiste, meeste poolsaapad. Pehmest nahast poolsaapad jalas.