[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 214 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aasta|vahetus
kalendriaasta vahetumine; vana aasta lõpp ja uue aasta algus. Aastavahetusel peetakse pidusid. Ta loodab aastavahetusel saada uue korteri.

aimdus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
aimus. Mu aimdus läks täide. *Õudne oli kauemaks leinamajja jääda, kus pesitses kõigis aimdus, et leina lõpp pole veel käes .. A. H. Tammsaare.

asi (on) ants ~ tahe ~ vask ~ mutt ~ nudi, asi toosis, asi sellega
(hrl. ütluse, mõttekäigu jne. lõpus:) (ja) asi (on) korras, kombes, lahendatud; jutul (on) lõpp jne. Lõpetame selle töö kähku ära ja asi ants. No lööme käed ja asi on nudi. Me lihtsalt ei lähe ja asi tahe. Kui oled nõus, siis on asi vask. Anna avaldus sisse ja asi sellega. *Keda me teist homme veel pargis näeme, neil lööme nina üles ja asi mutt! H. Väli. *Näe, vanemad tütred läksid mehele: polnud nagu asjagi. Tuli võtja, viis ära, – asi toosis. K. Rumor.

bilanss ‹-lansi 21› ‹s›

1. maj tabelikujuline raamatupidamisaruanne, mis kajastab kindla kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ja omakapitali; tulude ja kulude tasakaal. Tulude-kulude bilanss. Aktiivne, passiivne bilanss. Bilanssi koostama, tegema. || (laiemas täh-s:) mingite muutuvate nähtuste olukorda v. tasakaalu iseloomustavate üksteisest sõltuvate näitarvude süsteem
▷ Liitsõnad: aasta|bilanss, alg|bilanss, kaubandus|bilanss, koond|bilanss, kuu|bilanss, kvartali|bilanss, lõpp|bilanss, makse|bilanss, raamatupidamis|bilanss, tööjõu|bilanss, väliskaubandusbilanss; aja|bilanss, energia|bilanss, kiirgus|bilanss, soojus|bilanss, veebilanss.
2. piltl tulemus, kokkuvõte. Meie korvpallimeeskonna bilanss turniiri lõpul: 2 võitu, 3 viiki, 1 kaotus. Oma elust bilanssi tehes pidi ta tunnistama, et oli vääriti elanud.

eel|võistlus
sport võistlus, kus selgitatakse lõpp-, poolfinaal- v. vahevõistlustele pääsejad. Eelvõistluste igast rühmast pääses finaali kaks meeskonda.

ees|märk [-märgi]

1. see, mille poole püütakse, mida tahetakse saavutada. Ainuke, peamine, lähim, ühine eesmärk. Lähetuse, ekskursiooni, õppetunni eesmärk. Tema elu eesmärk. Ta käikudel oli kindel eesmärk. Mis eesmärki nad taotlevad? Võttis, seadis eesmärgiks lõpetada töö enne tähtaega. Läheneb seatud eesmärgile. On juba peaaegu eesmärgil, eesmärgile jõudnud, eesmärgi saavutanud. Visadus viib eesmärgile. Mis eesmärgil, mis eesmärgiga seda tehakse? Tegi seda ilmse eesmärgiga, ilma mingi eesmärgita. Parteidel olid küllaltki erinevad eesmärgid.
▷ Liitsõnad: ainu|eesmärk, lõpp|eesmärk, põhieesmärk.
2. van eeskuju. *.. laskis seda [= vaestele annetamist] kirikuõpetajal kantslilt kuulutada, et kogudus sest eesmärki võtaks. Juh. Liiv.

ees|ots [-a]
eespoolne ots, esiots, algusots. Kompsud mahutati vankri eesotsa. Bussi eesotsast kostis koolilaste jutuvadinat. Järjekorra eesots oli poes, lõpp tänaval.

eksami|sessioon
eksamite tegemiseks määratud ajavahemik (hrl. kõrgkoolis). Talvine, kevadine eksamisessioon. Eksamisessiooni algus, lõpp. Haigestusin eksamisessiooni ajal.

elisioon ‹-i 21› ‹s›
väljajätt. a. keel hääliku väljajätmine, eriti sõna lõpp- v. algusvokaali ärajätt siis, kui teineteisele järgnevatest sõnadest üks lõpeb ja teine algab vokaaliga b. folkl rahvalauludes v. -juttudes vähem oluliste motiivide väljajätmine

elu|ots [-a]
elu lõpp, surm. Tõotas talle eluotsani truuks jääda. Seda annab eluotsani mäletada.

enne|aegne
enne ootuspärast, normaalset, õiget aega toimuv v. toimunud; liiga varane. Enneaegne sünnitus. Enneaegne lõpp. Enneaegsed öökülmad. Enneaegne vananemine, surm. Meie rõõm oli enneaegne. Ta kaldub tegema pisut enneaegseid järeldusi. Uute kavatsuste avaldamine on praegu veel enneaegne. || enne raseduse normaalse kestuse lõppu sündinud. Enneaegne laps. Laps sündis enneaegsena. Enneaegsed vajavad erilist hoolitsust.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

finaal ‹-i 21› ‹s›

1. lõpp(osa), lõpetus. Laulupeo finaal. Noorte suvepäevade meeldejääv finaal.
2. muus mitmeosalise helitöö viimane osa; muusikalise lavateose (v. selle vaatuse) kulmineeriv lõpposa. Sümfoonia, sonaadi finaal. Opereti „Nahkhiir” I vaatuse finaal. G. Ernesaksa „Tormide ranna” võimas finaal.
3. sport sportlaste v. võistkondade lõppvõistlus võitja selgitamiseks. 5000 m jooksu finaal. Finaali jõudma, pääsema. Finaalis kohtuvad Ungari ja Poola meeskonnad.
▷ Liitsõnad: kaheksandik|finaal, pool|finaal, veerandfinaal.
4. mingi konkursi lõppvoor. Kolmekümne kuuest konkursil osalenud pianistist pääses finaali üheksa.

fine [fiine]
muus lõpp

garantii|aeg
aeg, mille kestel tootja, tarnija v. töövõtja vastutab toote, kauba v. töö kvaliteedi eest, tagatisaeg. Raadio, televiisori, kella, ehitise, remondi garantiiaeg. Aastane, 2-kuuline garantiiaeg. Garantiiaja lõpp.

hangeldus ‹-e 5› ‹s›
hangeldamine. Ahnitsusele ja hangeldusele tehti lõpp.

happy end [häpi]
kirj õnnelik lõpp, raskuste ja konfliktide ilustatult õnnelik lahendus romaanis, näidendis v. filmis

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

hinnang ‹-u 2› ‹s›
hindav arvamus, tähelepanekutel, vaatlustel v. ka statistikal põhinev otsustus millegi v. kellegi kohta. Kiitev, laitev, positiivne, negatiivne hinnang kellegi tööle, tegevusele. Autoriteetne, asjatundlik, tunnustav hinnang romaani kohta. Hinnang on ekslik, väär, halb. Kasvataja hinnang kasvandiku kohta olgu objektiivne ja õiglane. Retsensendi ülesanne on anda käsikirjale igakülgne kriitiline hinnang. Uued tooted said hea, soodsa, rahuldava hinnangu (osaliseks). Ta pidi oma hinnangut muutma, revideerima. Igale objektiivsele nähtusele reageerib inimene subjektiivse hinnanguga. Olukorra niivõrd pessimistlikeks hinnanguteks ei ole põhjust. Tagasihoidlikegi hinnangute järgi ulatub tormi tekitatud kahju vähemalt 100 000 kroonile.
▷ Liitsõnad: eksi|hinnang, enese|hinnang, lõpp|hinnang, üldhinnang.

hoopis ‹adv›
‹jaatavas lauses›
1. ‹tugevdavalt, adverb rõhuline› täiesti, täitsa, päris(elt). Ta on hoopis 'täitsa, päriselt' haige. Ta õpib hoopis 'sootuks, kogunisti, täiesti' halvasti. Väljas oli juba hoopis pime. Nüüd juhtus midagi hoopis ootamatut. Ruumis jäi vaikseks, hoopis vaikseks. Elu käib nüüd hoopis uusi radu. See on ju hoopis lihtne ülesanne. Kõik läks hoopis, hoopis teisiti. Peeter jäi pärandusest hoopis ilma. Naine tuli mehe juurest hoopis ära. Raha oli mul hoopis vähe. Ta on veel hoopis poisike. Saima on nüüd hoopis koduta. Püsse oli vähe, mõned mehed olid hoopis relvadeta. Lõunasöök jäi hoopis tegemata. Auto sõitis järjest aeglasemalt, kuni jäi hoopis seisma. Ema manitsused unustas ta hoopis. Kõnekõmin vaikis lõpuks hoopis.
2. ‹koos komparatiiviga tugevdavalt, adverb rõhuline› märksa, märgatavalt, tunduvalt. Hoopis heledam hääl. Hoopis kodusem tunne. Hoopis suurem kiirus. Neiu oli hoopis noorem, kenam, jutukam, kui ma algul arvasin. Ilm on täna hoopis soojem. Elu on muutunud hoopis helgemaks, rõõmsamaks, ilusamaks. Ise teha on hoopis kergem kui teisi juhtida. Kõik see juhtus hoopis, hoopis hiljem. Ta tegi oma töö hoopis paremini, kiiremini, hoolsamalt kui teised. Mets oli majadest hoopis kaugemal, kui algul näis. *Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. A. H. Tammsaare.
3. (hrl. rõhutades järgnevat sõna v. lauseosa, adverb rõhutu:). a. tõstab mitmest võimalusest esile ühe, sageli ootuspärasele vastandliku. Ta on hoopis haige (s. t. ei ole terve). Ta õpib hoopis halvasti (s. t. mitte rahuldavalt ja mitte hästi). See juhtus hoopis hiljem (s. t. ei varem ega praegu). Rein on hoopis minu noorem poeg. Olen väsinud ja lähen hoopis koju. Mu imestuseks oli värav hoopis lukus. Äkki olen hoopis mina teie arvates süüdlane. Sinu asemel hakkaksin hoopis autojuhiks. Selgus, et nad on hoopis õde ja vend. Kooliga on lõpp, saab hoopis tööle mindud. Teistele ei tundnud ta kaasa, naeris ja pilkas hoopis. b. rõhutab üht kahest (mitmest) otseselt vastandatud võimalusest. Ta ei õppinud, vaid hoopis luges. Arvasin, et kõnelen sõbraga, aga tuleb välja, et hoopis vaenlasega. Peaksin rõõmustama, aga südames on hoopis valu. Selle asemel et magama heita, hakkas ta hoopis kirja kirjutama. Rong sõitis hoopis kolmandale, mitte esimesele ega teisele teele. *Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg. H. Mänd.

hukatus ‹-e 5› ‹s›
häving, lõpp v. kadu, hukkumine. Kedagi hukatusse saatma, tõukama, ajama. Seisame hukatuse äärel. Selline majandamine viib täielikku hukatusse, hukatuse äärele. Teda varitseb hukatus. Miski, keegi ei suutnud teda hukatusest päästa. Vaenlane külvas vallutatud aladel hukatust ja surma. Ümberringi lõhkesid hukatust toovad mürsud. || see, mis põhjustab hävingut, lõppu, kadu. Viin oli tema hukatus. Üleliigne ahnus, raha, vara sai talle hukatuseks. *Elas muiste selle mäe koopas hirmus vanapagan, inimeste hukatus ning surm. F. Tuglas (tlk).

ilmatu ‹adv›
kõnek väga, tohutult, äärmiselt, maailmatu. Ilmatu suur, pikk, lai. Ilmatu palju, kõvasti. Ilmatu sügav jõgi. Ilmatu uhke, tore kink. Seista, oodata tuli ilmatu kaua. Oda lendas ilmatu kaugele. Ilm oli ilmatu palav. Aasta lõpp alles ilmatu kaugel.

indikaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. keem aine, mille muutuste kaudu on kergesti jälgitavad keemilise reaktsiooni lõpp v. keskkonna teat. näitajad (näit. aluselisus v. happelisus). Lakmus indikaatorina. | piltl. Rahvatulu võib pidada riigi jõukuse indikaatoriks.
2. tehn seade v. seadis mingi nähtuse kindlakstegemiseks v. mingi suuruse esitamiseks tajutaval kujul

jaam ‹-a 23› ‹s›

1. raudteejaam. Rong saabub jaama, seisab jaamas, väljub jaamast. Järgmine jaam on Tapa. Rong sõitis jaamast peatumata mööda. || jaamahoone. *Jaama suur eesruum oli tulvil reisijaist, kes ootasid rongide väljumist. P. Vallak. || ‹hrl. liitsõna järelosana› mingi muu liiklusvahendi siht- ja väljumiskoht v. peatuskoht, näit. bussijaam
▷ Liitsõnad: kauba|jaam, lõpp|jaam, lähte|jaam, metroo|jaam, piiri|jaam, raudtee|jaam, siht|jaam, sõlm|jaam, teivas|jaam, vahejaam; bussi|jaam, lennu|jaam, postijaam.
2. (millegagi) teatavat piirkonda v. tegevusala teenindav v. uurimistööga tegelev spetsiaalne asutus; teat. otstarbega tehniliste seadmete kompleks. Noorte naturalistide jaam. Kunstliku seemenduse jaam. *..vahepeal oli keegi raadiokubrikus sattunud mingile Lääne-Saksamaa jaamale ja see jaam saatis muusikat. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: ala|jaam, arvutus|jaam, automaat|jaam, bensiini|jaam, elektri|jaam, haude|jaam, ilma|jaam, jõu|jaam, katse|jaam, kauge|jaam, kesk|jaam, kiirabi|jaam, koore|jaam, limnoloogia|jaam, linnukasvatus|jaam, maaparandus|jaam, meteoroloogia|jaam, orbitaal|jaam, ornitoloogia|jaam, pumba|jaam, pääste|jaam, raadio|jaam, raadiolokatsiooni|jaam, remondi|jaam, saate|jaam, seismoloogia|jaam, sordiaretus|jaam, taimekaitse|jaam, traktori|jaam, vastuvõtu|jaam, veepuhastus|jaam, vetelpääste|jaam, ülekandejaam.

jahi|hooaeg
Jahihooaja algus, lõpp.

jooks ‹-u 21› ‹s›

1. jooksmine, jooksmise üksikjuhtum. a. (inimeste, loomade kohta). Tuli suure, tulise, kange, kõva, väleda jooksuga. Peremees sundis hobust kiiremale jooksule. Võisteldi 1000 m jooksus. Olime jooksust väsinud. Nööpis kuue jooksu peal kinni. Avasin jooksul paki. Kukkus jooksu pealt maha. Hunt kargas jooksult lambale kõrri. Vasakäär lõi täielt jooksult 1 : 0. Rebase jooks oli vaevaline. Poiss pani, pistis minu eest silla poole jooksu. Olin päevad läbi jooksus 'mingi asjatoimetuse pärast liikvel'. *„Jah, ega me ühe jooksuga ikka jõua Jõessaare alla minna,” arvas ka Andres ning jättis jooksmise. A. H. Tammsaare. b. (vee vm. vedeliku kohta, harilikum: vool, voolamine). Käreda, vaikse jooksuga jõgi. *Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha. A. H. Tammsaare. c. (sõiduriistade, liikuvate esemete kohta). Vankri rataste jooks. Kerge jooksuga regi, jalgratas. Nad vaatasid pilvede jooksu. Sõrmede väle jooks klaveriklahvidel. Püssi, haavlite, kuuli jooks. Hommikul kastega on vikatil hea jooks 'vikatiga jõudus niita'. *Laev juhtus ladusa jooksuga ja parras nii kõva, et ole mees ja anna purje. H. Sergo. d. (muu kohta). Puidukiu, vuukide jooks. Mõtete vaba jooks. Aastate, päevade jooks. Jutule ei tulnudki õiget jooksu. Lõnga jooks 'kanga käärimisel ühes salgus olevad lõngad'. *Küllap märkasid vähem enese elu jooksu kui lehma või lambapaari oma siinsamas onni teises otsas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: amoki|jooks, järk|jooks, kiini|jooks, kotis|jooks, metsa|jooks, nelja|jooks, tormi|jooks, võidu|jooks, ära|jooks, ülejooks; eel|jooks, finaal|jooks, hoo|jooks, keskmaa|jooks, kestus|jooks, kiir|jooks, kiirendus|jooks, krossi|jooks, lisa|jooks, lõpp|jooks, lähte|jooks, lühimaa|jooks, maastiku|jooks, maratoni|jooks, mitmepäeva|jooks, murdmaa|jooks, orienteerumis|jooks, pikamaa|jooks, soojendus|jooks, sörk|jooks, takistus|jooks, taktika|jooks, teate|jooks, tempo|jooks, tervise|jooks, tunni|jooks, tõkke|jooks, vahejooks; käär|jooks, paigal|jooks, põlvetõste|jooks, pöiajooks; mahla|jooks, vaigu|jooks, vee|jooks, verejooks; alam|jooks, kesk|jooks, ülemjooks; tühi|jooks, vabajooks; lõnga|jooks, säärejooks.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› pagu, deserteerimine. Oli sõjaväest jooksu läinud. Sellelt laevalt pole kunagi jooksu mindud. Kanti ette, et soldat on jooksust tagasi tulnud. Jooksus olnud pärisorjad. *Ent rahvaarmees püüti väejooksikuid.. ja Mihhail Starkov tabati mõni nädal pärast ta jooksu.. R. Roht. *Meie hulgast on üks nekrut juba kolm päeva jooksus, ja ma tean, et [ta] .. meie heinaküünis varjul on. Suve Jaan.

julm ‹-a 22› ‹adj›
halastamatu, armutu; toores, jõhker. Julm vaenlane, orjastaja, türann, ekspluataator. Julm kohtlemine, karistus, arveteõiendus, tagakiusamine, kättemaks. Veel julmemaid piinamismooduseid on võimatu välja mõelda. Julm vägivald, rõhumine, terror, veretöö. See mees on iseloomult julm. Julm nägu, naeratus, pilk. Tal on julmad silmad. Läbi pea sähvatas julm mõte. Julm aeg, elu, saatus. Julmad seadused. See on julm tõde. Sel lool on julm lõpp. Julmad naljad. Vaatas peksmist julma 'külma' rahuga pealt. Kõige julmemal näljaajal söödi puukoort. *Plahvatused linnas kordusid julma järjekindlusega.. V. Beekman.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

järjestus ‹-e 5› ‹s›
järjestamine, järjestumine; järjekord (1. täh.) Tähestikuline järjestus. Ajaline, vanuseline järjestus. Võistlejate järjestus pärast eelviimast etappi. Trükipoognad on vales järjestuses kokku köidetud.
▷ Liitsõnad: lõpp|järjestus, paremus|järjestus, suurus|järjestus, üldjärjestus.

kadu ‹kao 27› ‹s›

1. eksisteerimast lakkamine, lõpp; häving, hukatus. Kuulutas kadu orjusele, viletsusele, kõigele ebatervele ja inetule. Kõik tundemärgid ennustasid vana ühiskonna paratamatut kadu. Ju see ikka kadu tähendab. See rahvas, keel on kao lävel. n-i kadu omastava käände lõpult. *.. aga kaugest kõrbest liiv / tuisates toob kadu. P. Rummo. || (elusolendite kohta:) surm, hukkumine. *Ei ole elu meil, kui neid [= isandaid] ei taba kadu. J. Kärner. *„Eks ta [= koer] jälle kellelegi kadu ulu,” arvab eit. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: lõpu|kadu, sisekadu.
2. millegi osaline kaotsi-, raiskuminek, millegi vähenemine. Tööaja asjatu, suur kadu. Metalli, kütteainete, tooraine kadu. Materjali loomulik, otsene kadu. Vili, saak suudeti koristada ilma eriliste, nimetamisväärsete kadudeta. Riietus aitab vältida soojuse liigset kadu. Kobestamata mullas on niiskuse kadu suurem.
▷ Liitsõnad: aja|kadu, energia|kadu, imbumis|kadu, juukse|kadu, kaalu|kadu, karva|kadu, kiirgus|kadu, koristus|kadu, kuivamis|kadu, küpsetus|kadu, lekkimis|kadu, lisa|kadu, pudenemis|kadu, põlemis|kadu, saagi|kadu, sooja|kadu, soojus|kadu, säilitus|kadu, tapa|kadu, tolmamis|kadu, tootmis|kadu, töötlus|kadu, varisemis|kadu, varumis|kadu, vee|kadu, veo|kadu, villimis|kadu, võimsuskadu; rauas|kadu, vaseskadu.
3. puudumine; kadumine. Teadvuse lühiajaline kadu. *Isa tuli alles õhtupoolikul koju, aga tema ei pannud Tiina riiete ja pambu kadu tähelegi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: häälekadu.

kaema ‹37›
kõnek vaatama. Tulge imet kaema! Tulime kaema, kuidas te elate! Pole mahti ringi kaeda. Eks kaeme siis, mis nendes kompsudes on. Taat käis mõrdu, püüniseid kaemas. Töömusta ei kae keegi, kodulaiska kaetakse. *Vahest on varsti [näitemängu] lõpp ja algab tants. Siis saab kaeda mõnd kena totsi. R. Roht. || külastama. Läks maale sugulasi kaema. Tulin sind korraks kaema!

karjäär1 ‹-i 21› ‹s›

1. tõus teenistuses v. edu elus mingil alal. Karjääri algus, lõpp. Hiilgav, kiire karjäär. Poliitiline, sõjaväeline, diplomaatiline karjäär. Karjäär teaduse alal. Karjääri tegema. Alustas oma karjääri väikese ametnikuna, kuid nüüd on minister. Ta tegi seda karjääri pärast. On keskpärane töötaja ilma väljavaadeteta mingiks karjääriks. Seisab sportlasena oma karjääri tipul. *Kindlasti oli see ometi karjäär – taluteenijast kihelkonna rikkaima ja tublima mehe naiseks. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: diplomaadi|karjäär, filmitähe|karjäär, kirjaniku|karjäär, lava|karjäär, näitleja|karjäär, ohvitseri|karjäär, sportlase|karjäär, teadlasekarjäär.
2. kiirgalopp, tuhatneljasõit. *.. nad olid fordi poole sellist karjääri sõitnud, nagu ratsude jalad vähegi võtsid. O. Volmer.

kerest läbi käima
(hrl. ehmatamise vm. tugeva elamuse kohta). Mul käis kerest läbi, et nüüd on küll lõpp käes. *.. järsku trahh! hobune püsti ja norskab. Mul käis kohe kerest läbi, et nüüd on hunt .. E. Vaigur.

kesk|aeg
aj vana- ja uusaja vaheline üldajaloo periood. Varane, klassikaline, hiline keskaeg. Keskaja algus, lõpp. See toimus keskajal, keskaja lõpul. Keskaja kultuur, kirjandus, arhitektuur.
▷ Liitsõnad: hilis|keskaeg, varakeskaeg.

keskele
I. ‹postp› [gen]
1. keskpaika, keskkohta. Tantsijad asetusid toa keskele. Ujusime jõe keskele. Väljaku keskele püstitatakse mälestussammas. || millestki, kellestki ümbritsetud kohta. Viskas end pikali karikakarde keskele. Peitis paki kolikambrisse vana kolu keskele. Pillub hagu tulle, otse leekide keskele. Sattus peagi kihava elu keskele. *Ta ise ei kohku tagasi, kargab kui tarvis otse lahingumöllu keskele .. A. Sang (tlk).
2. kellegi, millegi seltsi, hulka (hrl. samast tegevusest, olukorrast osavõtmiseks). Tulge meie keskele! Asus võõra rahva keskele elama.
3. sekka, hulka (osutab hrl. keskkonnale, inimrühmale, kuhu midagi levib). *Nüüd on lõpp segadustel, milliseid kasutas Saatan, et kristlaste keskele tüli ja riidu külvata .. L. Metsar.
4. (ajaliselt:) keskpaika. Nõupidamine lükati edasi kuu keskele.
II. ‹adv› keskkohta, keskpaika. Keskele istutati kõrgemad lilled. Istu sa siia keskele, meie vahele!

kiirus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kiire (1. täh.)); ant. aeglus. Hämmastas tema liigutuste erakordne kiirus. *Aus võitlus, kus kiirus, osavus ja tugevus leiavad ülemaailmset tunnustamist. Ü. Tuulik.
2. tempo, hoog, millega mingi liikumine v. protsess toimub. a. ka füüs suurus, mis iseloomustab keha asukoha muutumist ajaühikus. Rongi, raketi kiirus. Hääle, tuule, valguse kiirus. Esimene, teine, kolmas kosmiline kiirus. Sõidu kiirus oli suur, tohutu, pöörane, keskmine, väike, paras. Laeva kiirus oli 16 sõlme. Auto liikus kiirusega 90 km/h, lubatud kiirusega. Autojuht võttis enne kurvi kiirust maha. Lennuk võttis kiirust. Kiirust lisama, suurendama, vähendama, piirama, reguleerima. Kiirus kasvab, suureneb, väheneb, langeb. b. (muude protsesside, nähtuste kohta). Töötamise, reaktsiooni kiirus. Aine omandamise kiirus pole kõigil õpilastel ühesugune. Tööstustoodangu kasvu kiirus. Tööpuudus kasvas kohutava kiirusega.
▷ Liitsõnad: alg|kiirus, faasi|kiirus, joon|kiirus, lõpp|kiirus, maksimaal|kiirus, maksimum|kiirus, miinimum|kiirus, minimaal|kiirus, nurk|kiirus, piir|kiirus, püsi|kiirus, rekord|kiirus, täiskiirus; heli|kiirus, kasvu|kiirus, lennu|kiirus, levi(mis)|kiirus, liikumis|kiirus, lõike|kiirus, paisumis|kiirus, plahvatus|kiirus, põlemis|kiirus, pöörlemis|kiirus, reageerimis|kiirus, sõidu|kiirus, tardumis|kiirus, tegutsemis|kiirus, tunni|kiirus, töö|kiirus, töötamis|kiirus, valgus|kiirus, voolamis|kiirus, ülehelikiirus; ahvi|kiirus, tuule|kiirus, välgukiirus.
3. kiirustamine. Hakkas tulise kiirusega asju pakkima. *Toas töötatakse palavikulise kiirusega, otsekui hirmul, et jäädakse hiljaks. O. Luts. *Küll võib mõnelgi punnsilmsel hüppajal [= konnal] praegu kiirus taga ja hirm naha vahel olla... E. Rannet.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

klass ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. järk, liik, rühm. a. teat. tunnuste alusel moodustatud liik üldises klassifikatsioonis. Võistlusjahid kuuluvad eri klassidesse. Mootorrattad ja kardid jaotatakse klassidesse mootori silindrimahu järgi. Muldade, kivimite klassid. Ratsutamises oli kavas keskmise ja raskema klassi takistussõit. Juunioride, seenioride klass. Tütarlaste klassis püstitati uus kuulitõukerekord. b. väärtuse, headuse, kvaliteedi, vahel ka kvalifikatsiooni alusel moodustatud järk. I, II, III klassi seeme. Esimese, teise, kolmanda klassi kajut, vagun. Kolmanda klassi reisija 'III klassi kajuti v. vaguni reisija'. Erahaigla teise klassi palat. Esimese, teise klassi maantee. I, II, III klassi telegrafist, sideoperaator. I, II klassi madrus. c. kasut. mitmesugustes väljendustes taseme märkimiseks. Rahvusvahelisse klassi kuuluv, rahvusvahelise klassiga mängija. Mäng oli huvitav ja kõrget klassi. Tulemus oli heast klassist. See sportlane, näitleja, tantsurühm, lavastus on klass omaette 'tasemelt teistest parem'. d. loog ühiste tunnustega esemete v. nähtuste kogum
▷ Liitsõnad: boniteedi|klass, eliit|klass, kvalifikatsiooni|klass, kvaliteedi|klass, suurus|klass, täpsus|klass, vanuseklass; jahi|klass, masina|klass, paadiklass; maailma|klass, meistri|klass, noorte|klass, tippklass.
2. õppeaastale vastav üldharidusliku kooli õpilaste rühmitusaste. Vanemate, nooremate klasside õpilased. Poeg läheb sügisel teise klassi. Tüdruk käib, õpib kuuendas klassis. Ta lõpetas kaheksanda klassi. Jättis seitsmenda klassi pooleli. Poiss istus kaks aastat samas klassis. Ta oli keskkoolis minust üks klass ees. Mehel oli ainult kolm klassi kooliharidust. || samas ruumis ühtse õppeplaani alusel õppiv õpilaste rühm. Kooli kümnendad klassid. Koolis on kaks seitsmendat klassi. Ta on klassi parim õpilane. Õppisime Mihkliga ühes klassis. Õpetaja pöördus küsimusega klassi poole. Karistati kogu klassi. Klass muutus tähelepanelikuks. || vastava õpilasrühma õppetööks, vahel ka teat. aine õpetamiseks sisustatud ruum. Klassid on hästi sisustatud. Õpetaja astus klassi. Õpilased peavad vahetunniks klassist lahkuma.
▷ Liitsõnad: alg|klass, eri|klass, ettevalmistus|klass, kooli|klass, liit|klass, lõpp|klass, lõpu|klass, paralleel|klass, põhi|klass, täiendus|klass, õppeklass; aine|klass, füüsika|klass, keemia|klass, kirjandus|klass, kunsti|klass, käsitöö|klass, masinakirja|klass, muusika|klass, spordi|klass, ujumisklass; klarneti|klass, klaveri|klass, kompositsiooni|klass, laulu|klass, oreli|klass, trompeti|klass, tšello|klass, viiuliklass.
3. ühiskonna suurim inimrühm, mille piiritlemisel tuginetakse inimeste majanduslikule seisundile, tööalale, haridusele vms., ühiskonnaklass. Feodaalide, kapitalistide, kodanlaste klass. || teat. rahvakiht. Ta kuulub alamasse, kõrgemasse klassi. *Ka need, keda jõukam klass „alamaks” rahvaks nimetas, ka need tundsid Martensit .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: töölis|klass, ühiskonnaklass; alam|klass, kesk|klass, kõrg|klass, ülemklass.
4. biol hõimkonna ja seltsi vahepealne üksus süstemaatikas. Imetajate klass. Roomajate klass. Õistaimed jaotatakse 2 klassi: üheidulehelised ja kaheidulehelised.
▷ Liitsõnad: alamklass.
5. keel teat. (grammatiliste) tunnustega suur sõnarühm. Bantu keeltes jaotuvad nimisõnad inimeste, loomade, puude, väikeste asjade, suurte asjade jne. klassideks.
▷ Liitsõnad: sõnaklass.

kokku|võte

1. millegi lühike, ainult kõige tähtsamat sisaldav esitus. Artiklist tehti võõrkeelne kokkuvõte. Kirjutas teose sisust lühikese kokkuvõtte. *Viimaks tundub Endlile, et oleks vaja arutlusest ikkagi kokkuvõte teha. A. Tigane.
▷ Liitsõnad: lühi|kokkuvõte, sisu|kokkuvõte, süüdistuskokkuvõte.
2. mitmesuguste andmete v. asjaolude põhjal saadud tulemus. Rahvaloenduse, valimistulemuste esialgsed kokkuvõtted. Esimese veerandaasta kokkuvõte. Kauaaegse uurimistöö kokkuvõttena valmis mahukas monograafia. Meie sportlane oli kahe sõidu kokkuvõttes kolmas. Kokkuvõttes 'üldiselt' jäi ta oma reisiga rahule.
▷ Liitsõnad: aasta|kokkuvõte, kvartali|kokkuvõte, lõpp|kokkuvõte, üldkokkuvõte.

kolmnurk|lülitus
el kolmefaasilise voolu puhul lülitus, kus iga faasi lõpp on ühendatud järgmise faasi algusega

kurva|tooniline
kurvalt kõlav, kaeblik; kurvaks, kurvameelseks tegev. Kurvatooniline laul, kitarripala, luuletus. Filmi lõpp oli kurvatooniline.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kuu|varjutus
kuuvalguse puudumine, mis on tingitud ümber Maa tiirleva Kuu sattumisest Maa varju. Täielik, osaline kuuvarjutus. Kuuvarjutuse algus, lõpp. Kuuvarjutuste vaatlus.

kõik ‹kõige, kõike, kõigesse e. kõike pl. nom kõik pl kõikide e. kõigi, kõiki, kõikidesse e. kõigisse 22› ‹pron›
määratlev asesõna
1. ‹mitmuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› igaüks, viimane kui üks. Kõik olid kohal. Kõik koos asuti teele. Rääkis seda kõigi kuuldes. Annab kõigile head nõu. On kõigile eeskujuks. Kõigil on palju tööd. Koer on kõigiga sõber. Peaaegu, eranditult kõik olid sellega nõus. Nad tegid seda kõik kordamööda. Me tuleme kõik. Kõik kui üks mees. Kõik olid purjus. Kõik ei saa sellest aru. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale. *Ta oli kõigil suus, kõik rääkisid temast.. E. Krusten. b. ‹adjektiivselt›. Kõik õpilased. Kõigi reeglite kohaselt. Kõigi mugavustega korter. Kõik uksed ei olnudki lukus. Ta sooritas kõik katsed hästi. Pikapeale saime kõikidest raskustest üle. Kõiki jutte ei maksa uskuda. Kaalub kõik võimalused läbi. Kõik palved olid asjata. Kõik kohad on prahti täis. Oli kõigis kolmes raundis oma vastasest üle. Nad kõik hukkusid. Meil kõigil on see teada. Tegi samuti nagu kõik teised ees. Kõik need on pisiasjad. Näitusel on eksponeeritud kõik 150 maali. Hirmu pärast tõusid tal kõik karvad peas püsti.
2. ‹ainsuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› kogu kõne all olev, küsimusse tulev tervikuna. Kõik on korras. Väljas on kõik rahulik. Vale, tühi lori kõik. Kõik oli tühi töö ja vaimunärimine. Ma taipasin kõik. Tegi kõik, mida suutis. Räägiti kõigest pikalt ja laialt. Kõiges oli märgata hoolitseva peremehe kätt. Ta on kõigega nõus, on kõigeks valmis. Olen kõiges süüdi. Kõike ei maksa südamesse võtta. Esitas kõige kohta küsimusi. Temast võib kõike oodata. Elus tuleb kõike 'igasuguseid asju' ette. Jäi kõigele vaatamata, kõigest hoolimata oma arvamuse juurde. Nüüd on kõik läbi! Rääkis ja õiendas, aga kõik asjata. See pole veel kaugeltki kõik. Nad kaotasid tulekahjus kõik. See on kõik, rohkemat ära looda. Pärast sõda tuli kõike otsast alustada. See meeldib mulle üle kõige 'kõige enam, rohkem kui miski muu'. Kõige tipuks, kõige krooniks 'lisaks kõigele muule'. Lõpp hea, kõik hea. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. *Tema ju Vändras kõik: valitseja ja kohtumees ja kirjutaja ja puha... E. Särgava. || kõnek rõhutab millegi rohkust. Mida sa kõike ei taha! Mida sa kõik ära ei näe! Sa oled mulle kõik 'tähendad mulle väga palju, oled rohkem kui keegi v. miski muu'. *Kes teab, mis temagi kõik on kannatanud! M. Metsanurk. || kõnek esineb lause lõpul kokkuvõtva v. rõhutava sõnana. Mis nad teha saavad, ma ei lähe – ja kõik! *Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohtaed ja kõik. A. H. Tammsaare. *Kuidas – miks? Tahan ja kõik. O. Anton. b. ‹adjektiivselt› kogu, terve (nominatiivis need harilikumad kui kõik). Laps värises kõigest kehast. Ta jäi kõige ümbritseva suhtes ükskõikseks. Ma ei jõua kõike tööd ära teha. Kõik lootus pole veel kadunud. Tema on kõige kurja juur. Karjus kõigest kõrist. Soovin sulle kõike head. Kõik see aeg olin kodus. Rebib, sikutab kõigest jõust. Kõigele sellele peab lõpp tulema. Kõik muu on ülearune. *Kas sa arvad, et ma ei tea, mis kõik maailm teab.. L. Koidula. *Mul on palju pliiatseid, kõik sahtel täis, aga lillat ei ole. L. Hainsalu.

käega|katsutav ‹-a 2› partits

1. väga ligidal asuv, lähedane (ruumiliselt v. ajaliselt). Käegakatsutavas kauguses sinab mets. Saar paistis otse käegakatsutavas läheduses. Sõja lõpp oli juba käegakatsutav.
2. piltl ilmne, selge, väljaspool kahtlust olev. Käegakatsutav fakt, kasu, viga, tõsiasi. Käegakatsutavad eelised, tulemused, saavutused. Käegakatsutav vale ja pettus! See ei olnud enam utoopia, vaid käegakatsutav reaalsus. Vajadus reformide järele muutus järjest käegakatsutavamaks.

käes
I. ‹adv›
1. valduses, omanduses, kasutada. Tal hea koht, uus auto käes. Lubatud raamatud pole veel käes. Kas sul on varustus käes? Mul on aega laialt käes. Vastasel on trumbid käes. Mis käes, see käes. *Ilus maja, oma auto, hea sissetulek, rahad käes. L. Vaher.
2. märgib mingis seisukorras, olukorras, mingisugustes tingimustes olekut. Põgenikel häda käes. Poisil hirm käes. Tal on jõud ja tervis käes. Toiduainetest on nappus käes. Rahadega on kitsas käes. Selle asjaga on kiire käes. Tee edasi, sul juba kõva järg käes. Tal on kibedad päevad käes. Tüdrukul oli lausa nutt käes. Kevadel oli vaesel rahval puudus, nälg käes.
3. kätte saadud. Tal on nõusolek, luba, käsk käes. Karistus, keretäis käes. Telegramm on ammu käes. Põgenik oli peagi käes. Poisid otsisid palli – varsti oli see käes. Kolm last käes, neljas tulemas. Lahendus, hea nõu, õige tee, pool võitu oli käes. Peagi oli olukorra kohta selgus käes. Kellelgi on millegi kohta aru käes 'kellelgi on miski asi, olukord selgeks saanud'. Sellest asjast on selge sott käes. Käes! Juba tuli meelde.
4. (ajaliselt) saabunud, tulnud v. saabumas, vahetult ees. Kevad, sirelite õitseaeg, südasuvi, august, pühad on käes. Videvik, suur pime juba käes. Südaöö võis käes olla, kui koju jõudsime. Varsti on hommik, õhtu, lõunaaeg, valvekord käes. Aeg on käes, enam ei tohi viivitada. Mees arvas, et nüüd on tema viimne tund käes. Käes on lahkumine, minek. Vanadus, surmatunnike on käes. Varsti on meil kõigil lõpp, ots käes. *Mõtlesin, et nüüd ongi kaklus käes, aga veel hoidis Peetrit mingi nähtamatu pidur tagasi. R. Kaugver.
5. (millegi oskamise kohta:) selge. Poisil on ükskordüks, lugemine ja kirjutamine täiesti käes. See töö, amet on tal hästi käes. Mehel mitu keelt vabalt käes. Lapsel tähed käes, püüab isegi kokku veerida. Rahvatantsud, laulud on neil hästi käes. *.. siis uskusin, et nüüd on mul õpetajakunst käes. V. Saar.
6. tegemisel, sooritamisel, käsil. Tal on uus töö käes. Poisil läksid arvutamisel tehted käes sassi. *.. kaebas, et ükski töö käes ei lähe, ikka mure lapse pärast.. A. Erleman (tlk).
7. kellegi v. millegi tegevuse v. mõju all. Ema oigas käes, kui ma ta sooni masseerisin. Hõiskab, nii et mets kajab käes. *.. juht-peremees teeb [sõidukiga] nii tulist sõitu, et väike mootor vingub käes... R. Sirge.
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi valduses, omanduses, kasutada. Võim on rahva käes. Suuremad hooned olid sõjaväe käes. Pool linna on vaenlase käes. Käsikiri on toimetaja käes. Meie korv on naabrite käes. Võti on minu käes. Raamatud olid tema käes kasutada. Kõik trumbid on vastase käes. Ta hoiab esikohta kindlalt enda käes. Algatus oli vastasmeeskonna käes. Jäme ots, ohjad on talus vanaperemehe käes. || otsustada, teha, sooritada. Minu saatus on sinu käes. Arvati, et otsustamine on jumala käes.
2. kellelgi tehes, sooritades. Sinu käes on see lihtne ülesanne. Töö laabub poiste käes. Otsustamine käib tema käes kähku. Remont meie käes ei õnnestunud. Koera käes käis lammaste tagasiajamine kiiresti.
3. kellegi võimuses, meelevallas. Jookse ruttu, laps on hanede käes. Olid sa koerte käes? Ma sulle näitan, küll sa veel tantsid mu käes! Me ütlesime talle nii, et ta nuttis meie käes. Hobune trampis parmude käes.
4. millegi mõju, toime all. a. mitmesuguste ilmastikuolude, temperatuuri vms. mõjusfääris. Päikese käes 'päikesepaistel'. Õhu käes kuivanud turvas, kala. Laev on tormi käes. Lipp laperdab tuule käes. Poiss lõdises külma, vihma käes. Liha riknes palava, kuuma käes. Tuuletõmbe käes võib külmetada. Vidutas suitsu käes silmi. Aiateibad pauguvad pakase käes. Paber tõmbus valguse käes kollakaks. b. mitmesuguste füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside vm. nähtuste mõjusfääris. Poiss oigab valu käes. Vaevleb janu, nälja, õhupuuduse käes. Kannatas astma, köhahoogude, krampide käes. Ema vajus mure ja vaevade käes kössi. Ta värises hirmu käes. Mees võppus naeru käes. Piinleb uudishimu, kadeduse, kahtluste käes.

käega katsuda olema

1. ruumiliselt v. ajaliselt väga lähedal olema. Kallas oli juba käega katsuda. Piir on siit käega katsuda. Võit, sõja lõpp oli käega katsuda. Meestel oli surm käega katsuda. *Kevad ka käega katsuda – ülehomme esimene mai ... H. Sergo.
2. ilmne, päevselge olema. Kasu oli käega katsuda. *Ivo tahtis teda ainult piinata – see oli käega katsuda. E. Bornhöhe.