[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõpmatu ‹adv›
lõpmata (1. täh.) Lõpmatu ilus, armas, kena. Rahvast oli laulupeol lõpmatu palju. *Ma katsusin teda kui üleannetut, aga lõpmatu armast last viisakusele manitseda .. M. Metsanurk.

lõpmatu ‹1› ‹adj›
ka filos lõputa, piirita, mittelõppev; selline, mille piir ei ole saavutatav. Lõpmatu aeg, ruum. Lõpmatu kümnendmurd. || selline, mille lõppu pole näha, ääretu, otsatu; väga suur, väga rohke. Pisike saareke keset lõpmatut merd. Lõpmatud kaugused. Lõpmatu rahvahulk. Lõpmatu rodu nimesid. Seisin lõpmatu aja järjekorras. Tal on lõpmatul hulgal anekdoote. Jäta oma lõpmatu pärimine ja uurimine!
▷ Liitsõnad: ala|lõpmatu, ilmlõpmatu.