[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

denjee ‹15› ‹s›
tekst lõnga v. kiu jämeduse mõõtühik (tähis den)

dubleerima ‹42›

1. üht ja sama ülesannet paralleelselt täitma; (teisendatult) kordama; kahekordselt esinema. Ettepanek dubleerib varasemat märgukirja. „Kalevi” dubleeriv korvpallimeeskond. Dubleerivad seadmed, süsteemid, liiklusmärgid. Muuseumi fondides säilitatakse ka dubleerivat materjali. *Muidugi, töö kahekordistus [kaheks jaguneva mägitee rajamisel], kõik sillad ja tunnelid tuli dubleerida .. V. Beekman.
2. teater teise näitlejaga paralleelselt osa täitma (v. põhiosatäitjat asendama) || (filmis:) põhiosatäitjat mingis erilisi oskusi nõudvas episoodis asendama
3. (filmis:) helifilmi teise keelde seadma, filmidublaaži tegema. Film dubleeriti eesti keelde.
4. tehn odavamast metallist eset väärismetalli kihiga katma
5. tekst (lõnga, riiet) kahe- (ka mitme)kordseks kokku panema v. ühendama. Dubleeritud riie, kangas.
6. (piljardi- v. koroonamängus:) dubleed lööma

lahti harutama
harutama, eriti midagi segamini v. sassi läinut (näit. lõnga, niiti) korda seadma v. midagi seotut, kokkukeeratut, kokkumähitut, kokkuõmmeldut (osadeks) lahutama. Harutab sõlme, nööri, traadipuntra lahti. Poiss harutas parajasti saapapaelu lahti. Harutasime purje lahti. Isa hakkas kotisuud lahti harutama. Harutasin seeliku küljeõmblused lahti. Harutas vana mantli lahti. Harutab pakki, kompsu lahti. | piltl. *Kaks keerulist lugu. Ja kumbagi ei oska lahti harutada. H. Pukk.

haspel ‹-pli, -plit 2› ‹s›

1. rõhttelje ümber pöörlev nelja tiivaga riist lõnga vihti ajamiseks. Lõnga hasplile ajama. Valmis viht võeti hasplilt ära.
2. hasplit (1. täh.) meenutav seadeldis. a. põll (kombainil, isesidujal) b. kal (õngel varunööri latile kerimiseks)

haspeldama ‹37›

1. hasplile ajama, lõnga haspli abil vihti ajama. Haspeldab kindalõnga. Lõng haspeldati vihti.
2. kõnek askeldama, ringi liikuma. *..ja kogu aeg haspeldab ta, õiendab, toimetab ega taha enam päeval põrmugi magada .. R. Roht. *Sa haspeldad linnas ringi, kuuled palju .. O. Luts.

jomp ‹jombi 21 või jombu 21› ‹s›
kühm, tombuke (tavaliselt lõnga sees). *„Kapten otsib jompi igalt kõrkjakõrrelt,” ütles Paal, tundes ise rõõmu rahvapärasest kõnekäänust. A. Murakin (tlk).

kamm|ketrus
tekst ketrusviis villa- ja puuvillaketruses kvaliteetse keskmise jämedusega v. peene lõnga saamiseks

keder|vars
etn
1. kettaga pulk lõnga ketramiseks ja korrutamiseks (voki eelkäija), värten. Kedervarrega ketrama. Naised istusid kedervarte taga.
2. teat. võll veskis

keha ‹8› ‹s›

1. inimese v. looma kogu organism; (üldkeeles ka:) selle keskosa, kere. Lapse kleenuke keha. Jässaka kehaga mees. Tüdrukul on sale, proportsionaalne keha. Kehalt oli ta lühike ja jässakas. Sportlasel on hästi arenenud keha. Terve keha valutab, sügeleb, on roidunud. Kehale tekkis punane lööve. Värin, judin, kuum hoog käis üle keha. Võpatus, värin käis kehast läbi. Väriseb kõigest kehast. Ehmatusest läks keha nõrgaks. Peseb hommikul kogu keha külma veega, karastab oma keha. Hea korvpallur valitseb hästi oma keha. Keha järgi õmmeldud riided. Mantel on kehast kitsas. Kehasse 'taljesse' töödeldud kostüüm, jakk. Ta on poolest kehast saadik vees. Terves kehas terve vaim. Naise elutu keha pandi kanderaamile. Looma keha. Vesilik on pika saleda kehaga. Lülijalgsete keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Aiaauk oli kitsas: koera pea mahtus vahelt läbi, aga keha mitte. *Mul käis see [ = karjatus] päris kehast läbi, aga polnud kuigi tark oma hirmu näidata. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ala|keha, all|keha, ees|keha, kesk|keha, taga|keha, ülakeha; inim|keha, liha|keha, looma|keha, surnukeha.
2. ka füüs teat. kindlat ruumiosa täitev aine; üksikese, üksikobjekt ruumis. Keha mass. Tahked, vedelad, gaasilised kehad. Liikuv, paigal püsiv keha. Elastne, võnkuv keha. Meid ümbritsev maailm koosneb mitmesugustest kehadest. Päike on päikesesüsteemi keskne keha. || mat kõikidest külgedest tasa- v. kõverpindadega piiratud ruumiosa. Geomeetrilised kehad, nagu kuup, risttahukas, silinder, tüvikoonus, kera.
▷ Liitsõnad: meteoor|keha, taevakeha; pöördkeha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› eseme põhiline, keskne osa; asi, moodustis tervikuna. Raudteetammi keha. Treitera koosneb peast ja kehast. Kannu, nõu keha. *Pöördub [tuulik] kivist alusel kogu kehaga. J. Parijõgi. || anat elund v. selle (keskne, kompaktne) osa. Selgroolüli keha.
▷ Liitsõnad: kütte|keha, lõhke|keha, muld|keha, tammi|keha, võõrkeha; emaka|keha, immuun|keha, kaitse|keha, klaas|keha, kolla|keha, korgas|keha, käbi|keha, lüli|keha, mõhn|keha, valkkeha.
4. etn riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks. Lõnga kehale ajama. *Sealsamas keerlesid kärmesti kerilauad ja kehad, kuna rehetoas, kus oli rohkem ruumi, laiad käärpuud ringeldes kääksusid. M. Metsanurk.
5. murd suurem puunõu õlle, kala, liha vm. hoidmiseks. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: õllekeha.
6. ‹hrl. pl.› murd vankri redelid, küljelauad; ka nende ja põhja vaheline ruum. *Viilupi vend .. tõstis poisikesed vankri kehade vahele. T. Braks.

kerima ‹37›

1. (lõnga, nööri vms.) kerasse, rulli, vihti (v. kerast, rullist, vihist lahti) keerama. Lõnga (kerasse) kerima. Toas kedrati, haspeldati ja keriti. Keris nööri ümber käe, oheliku randme ümber. Kerib õngenööri rullile, ümber lati. Kerisin köie kokku, lahti. Korstnapühkija keris köie vihti. Okastraat oli puntrasse keritud. Kerisin lindi tagasi ja vaatasin filmikatkendi uuesti üle. *.. vints hakkab vaierit tagasi kerima ja üksteise järel kerkivad öisest merest batomeetrid. J. Smuul. *Jana kandis turjal rulli, millelt must kaabel oli maha keritud. L. Metsar (tlk). | piltl. *Salongi akendest paistis, kuidas looklev jõelint end kaugusse lahti keris .. L. Mölder (tlk). *Heidame nüüd pilgu lõunasse ja kerime aja tagasi. L. Meri. || hrv riiet keerama, käärima. *Seejärel keris ta seelikusaba vöö vahele ja hakkas lapiga sopast vett kokku koguma. A. Beekman.
2. piltl heietama (2. täh.) Jutulõnga, juttu, mõttelõnga kerima. *Nad arutasid ja kerisid ikka ja ikka samu mõtteid, teemasid ja küsimusi .. A. Jakobson.
3. kerasse, kõverasse tõmbama v. kerasolekust sirgu ajama. Uss keris end lahti, mättal rõngasse. Koer, kass keris end tulepaistel kerra. Kerisin end kägarasse, kõverasse. Keris end voodis teki sisse. Keris end diivaninurka istuma. Jalgu toolile, istumise alla kerima. *.. küljeli heintel, põlved lõua alla keritud. P. Vallak. *Nõnda kerib enda kokku siil, kui vaenlane lähedal. E. Vilde.
4. kõnek kärmesti käima, minema, ka jooksma, siia-sinna askeldama. Poiss keris minema. Sõi ja keris kohe magama. Soobel keris nõlvakust üles ja sealt puu otsa. *.. Hedvig kerinud vahepeal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole .. E. Vilde. *.. hakkas kohe mööda tuba kerima kibekiires reisiettevalmistuses. E. Tennov. | piltl. *Ta mõtted käivad teisi teid, kerivad ta enese isiku ümber .. V. Uibopuu. || ‹hrl. imperatiivis› hlv kasi, kasige. Olete meil jalus, kerige minema! Sina keri kus seda ja teist! Keri põrgu, kuradile, potilaadale, kuu peale! Et sa siit minema kerid! Sa võiksid õige seenele kerida! *Ei võta vastu! Las kerib iga nelja tuule poole! A. Kurfeldt (tlk).

ketrama ‹kedrata 48›

1. kiududest (v. heidest) lõnga valmistama. Linad on kedratud. Vill, puuvill kedrati vabrikus lõngaks. Ketras linadest peent lõnga. Kindalõng kraasiti ja kedrati kodus. Talviti tuli mõisale kedrust kedrata. Vanaema istus voki taga ja ketras. | piltl. Aeg ketrab juustesse hõbedat. || keemilist kiudainet valmistama
2. kõnek palju, vahetpidamata rääkima. Eit ketras laia juttu. *Aeg-ajalt vilksas pilk minu poole, kas tunnen ikka asja vastu huvi, suu aga ketras kogu aeg edasi. I. Sikemäe.
3. piltl vokivurinaga sarnanevat häält v. heli tekitama; võristama. Kass, öösorr ketrab. *Päeval haukusid üsna lähedal kahurid ja ketrasid püssiragina sekka kuulipildujad. R. Sirge.
4. hrv kiiresti liikuma, kiiresti käima, sibama. *..valus piitsanips võigu kubemesse pani ta väledad jalad ketrama. E. Vilde.

ketrus|masin
tekst masin heidest, ketruslahusest vm. lõnga valmistamiseks
▷ Liitsõnad: rõngasketrusmasin.

korrutama ‹37›

1. mitut keeret, lõnga (niiti) voki vm. ketrusvahendi abil üheks jämedamaks ja tugevamaks lõngaks (niidiks) kokku keerutama. Lõnga korrutama. Kolmekordne korrutatud lõng. Korrutatud lõngast kampsun. Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta.
2. pidevalt, ikka ja jälle ühte ja sama ütlema, kõnelema, jutustama v. arutama. Sa korrutad seda lugu juba mitmendat korda. Mis sellest niipalju korrutada! Korrutab mulle hommikust õhtuni, päevast päeva, aastakümneid üht ja sama. Üks räägib ees ja teised korrutavad järele. Nõupidamisel korrutati ammu tuntud tõdesid. Eided korrutasid juhtunust veel kaua-kaua. Mees korrutab, et pole aega ja pole aega. „Seda juhust ei tohi mööda lasta,” korrutas Mihkel. *Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid.. A. H. Tammsaare.
3. mat antud arvu teatav arv kordi suurendama. Üht arvu teisega korrutama. Täisarve omavahel korrutama. Murdu murruga korrutama. Korrutage saadud avaldis kümnega!

käsitöö|karp [-karbi]
karp näputööks vajalike esemete (näit. varraste, nõelte, lõnga, niidi) jaoks

käsitöö|korv
(kaanega) korvike näputööks vajalike esemete (näit. varraste, nõelte, lõnga) jaoks

käärima2 ‹42›

1. lõnga enne kudumist (käärpuudele ajades) lõimeks korraldama. Kangast käärima.
2. (üles v. alla) keerama. Käiseid, varrukaid (üles) käärima. Käärib püksid põlvini, püksisääred kõrgele üles. Kääris pärast tööd särgikäised tagasi. *Lagipähe kääritud pikkade juustega gallialased kiskusid üksteise käest vesimeloneid.. A. Saareste (tlk).

käär|poom
tekst poom lõnga poolidelt ümberkerimiseks (näit. mettimise korral)

lautama ‹37›
keerdu vähendades lauge(ma)ks tegema (näit. lõnga)

lõnga|number
lõnga jämedust väljendav number

lõnga|ots [-a]

1. lõnga katkemiskoht. Ei leia lõngaotsa kätte.
2. lõngajupp

lüht1 ‹lühi 21› ‹s›
etn voki osa, mis koos värtnaga pööreldes kerib kedratava lõnga värtnale

niit ‹niidi 21› ‹s›

1. hrl. õmblemiseks v. tikkimiseks kasutatav korrutatud mittevillane lõng. Peenike, jäme niit. Linane, puuvillane niit. Õmbleb musta, valge, rohelise, punase niidiga. Kolme-, kuuekordne niit. Niit keritakse papp- või puitrullidele, keradeks või vihtideks. Ei näe niiti nõelasilmast läbi ajada, ei saa niiti nõela taha. Otsi niiti ja nõela, õmble nööbid ette. Seo niidiga kinni! Mulinee on merseriseeritud niit. || piltl (millegi sellist lõnga meenutava pika ja peenikese v. kitsa kohta). Ämblikuvõrkude pikad niidid. Vetikate rohelised niidid. Tal on juustes juba hõbedasi niite. Jõgede, mägiojade hõbedased niidid. *.. millest [merekäärust] tõusis udu pikkade niitidena nagu veejuus. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: heegel|niit, hõbe|niit, klaas|niit, kuld|niit, läik|niit, matt|niit, metall|niit, märk|niit, rulli|niit, siid|niit, tikkimis|niit, traagel|niit, võrgu|niit, õmblusniit; hõõg|niit, härma|niit, seemne|niit, seeneniit.
2. piltl (millegi ühendava, siduva v. kuhugi juhtiva, viiva kohta). Nähtamatud niidid seovad meid kodukohaga. Staap, kuhu kõik niidid kokku jooksevad. Rippus elu küljes veel ainult peenikest niiti pidi. Pole jäänud ühtki niiti ta ülesotsimiseks. Uurija leidis lõpuks niidi, mis viis kuriteo jälgedele. Katkestas viimsedki niidid oma senise eluga. Punase niidina 'juhtmõttena, tunnusjoonena' läbis peaaegu kõiki sõnavõtte mure teaduse tuleviku pärast.

niks ‹-i 21› ‹s›
etn pulk lõnga kerimiseks. Linast lõnga keriti niksiga. *Ema keris rahulikult lõnga, niks pihus .. F. Tuglas.

norn ‹-i 21› ‹s›
müt inimese elusaatust sümboliseerivat lõnga ketrav saatusejumalanna germaani mütoloogias

nõela|täis ‹s›
korraga nõela taha aetav v. aetud tükk niiti, lõnga jms. Pikk, lühike, vanapagana 'väga pikk' nõelatäis. Nõelatäis niiti. Lõnga on veel paar nõelatäit.

palmik ‹-u 2› ‹s›

1. vähemalt kolmest juukse-, lõnga- vms. kimbust tehtud punutis; pats [-i]. Palmikut tegema. Kõvasti, lõdvalt punutud palmik. Pani juuksed palmikusse. Juuksed on palmikus. Võttis juuksed palmikust lahti. Ta kannab juukseid palmikus. Ümber pea keeratud paksud palmikud. Heledate palmikutega tüdruk. Palmik oli lahti läinud. Punus, palmitses narmad palmikuks, tegi narmastest palmikud. Traagelniidiks kasutatav lõim oli põimitud lõdvaks palmikuks.
▷ Liitsõnad: juukse|palmik, lõngapalmik.
2. etn juustesse põimitud punasest, sinisest v. mustast kalevist peapael Hiiu naistel. Seljal rippuvad palmiku hännad olid litrite ja kardadega ehitud. Tüdrukud kandsid peas palmikuid, naistel pidi palmiku peal olema veel tanu.
3. (palmikkirja kohta). Laiade palmikutega vest. Hõredalt asetsevad palmikud kampsuni esitükil. Kas kududa kolme või nelja haruga palmikud?

palmima ‹42›

1. sõrmedega juukse-, lõnga- vms. kimpe teatud järjekorras üksteisest üle viies palmikuks punuma, plettima. Juukseid palmima. Peenelt palmitud patsikesed. Hoolikalt patsidesse palmitud juuksed. Palmi oma juuksed kokku! Hobuse neljaks patsiks palmitud saba.
2. põimima, punuma. Lõngadest vööd, sukapaela palmima. Hobustel olid kirjud lindid lakkadesse palmitud. Palukavartest palmitud pärg, vanikud. Juustest palmitud uurikett. Istus, käed ümber põlvede palmitud. | piltl. *Looks palmin isa lihtsad jutud / ja kohisevad pärnapuud / .. B. Alver (tlk).

pasmas ‹pasma 19› ‹s›

1. lõngavihi osa ja vastavalt ka kangasoa osa ca 30 pii ulatuses; lõnga pikkuse ühik, hrl. 100 m. Lõngaviht koosneb pasmastest, mis on lõnga v. paelaga üksteisest kimbuks eraldatud. Kangasoa hind olenes pasmaste arvust.
2. suur (segamini) kimp, ebakorrapärane kogum, pahmak. Väänkasvude, rohujuurte pasmas.
▷ Liitsõnad: kiirte|pasmas, lõnga|pasmas, pilve|pasmas, soa|pasmas, suitsu|pasmas, villapasmas.

pesu|valgendi
riide (ka lõnga) valgendamiseks kasutatav pleegitusaine. Pakk pesuvalgendit.

poolima ‹42›

1. (lõnga, traati) poolile ajama. Õmblusniidid poolitakse poolidele või hülssidele. Poolitud kedrus. Teki põhi on hallist, sinisega kokkupoolitud lõngast.
2. murd osatades kellegi sõnu kordama. *„Mis on temaga?” küsis Körber. „Mis on temaga?” poolis naine. „Kedagi põle!..” E. Särgava.

puuvilla|tööstus
tekstiilitööstuse üks põhiharusid, mis toodab puuvillast lõnga, niiti ja riiet

puuvilla|vabrik
puuvillase riide (lõnga, niidi) tootmise vabrik

põimima ‹42›

1. punuma. a. lõnga, vitsa vms. v. nende kimpe teatud järjekorras risti teiste vahelt, alt ja pealt läbi pistma; nii tehes midagi valmistama. Tohust põimiti märsse. Põimitud vaip, vöö, matt. Pajuvitsad annavad hästi korviks põimida. Pärismaalase rohukõrtest põimitud seelik. Linnupesa oli põimitud kulust ja kõrtest. *Ritvade vahele põimis ta väikesi oksi ja vitsu, justkui oleks pununud korvi. E. Hange (tlk). | piltl. Lähenev sügis põimib juba lehtedesse pruuni ja kollast. b. mitut niiti, nööri jms. üheks tervikuks keerutama, neid üksteise ümber keerama v. teatud järjekorras üksteisest üle viima. Põimis linadest nööri. Põimitud paelad. Nahkrihmadest põimitud nuut, piits. Tüdruk põimis karukollad ja pohlavarred pärjaks kokku. Põimitud sai 'palmiksai'. | piltl. Ta põimis osavalt intriige. Rahvasuu on järve ümber põiminud muinaslugusid ja legende. || (juukseid) palmikuks punuma, palmima. Tüdruk põimis juuksed patsi, palmikuks (kokku). Peenikesed, kõvasti põimitud patsikesed. Põimi oma patsid lahti.
2. tihedalt millegi ümber kokku panema v. mähkima. Laps põimis käed ema kaela ümber, ümber ema kaela. Istusin murule ja põimisin käed ümber põlvede, põlvede ümber. *„Mu vaene poiss!” ütles ta juba mitmendat korda, põimides sidet ümber sõrmede ja peopesa. E. Krusten. || käsi, sõrmi (vaheliti) kokku panema. Põimisin sõrmed vaheliti. Heitis pikali ja põimis käed kukla all kokku. *Noormees ja neiu istusid natuke aega sõrmi põimides ja vaatasid teineteisele tihtilugu silma. H. Sepamaa (tlk). || millegi ümber kasvama v. haakuma. Humalad põimisid end puude ümber. Metsviinapuuga põimitud rõdu.
3. piltl kuhugi sisse lülitama v. lükkima, sekka puistama. Etendusse põimiti ka muusikalisi vahepalu. Kirjanik põimib oma teostesse legende, ajaloolisi sündmusi. Autor on luuletustesse põiminud rohkesti murdesõnu. Põimis heade soovide sekka ka õpetussõnu. Huumoriga põimitud näpunäited.
4. murd (välja) valima. Tüdruk põimis liiga palju, kuni jäigi vanatüdrukuks. *Polnud aega paksu põimida ega paljast vedelat lürpida. H. Jõgisalu.
5. hrv sinna-tänna põigeldes liikuma. *Tuhanded inimesed käisid edasi ja tagasi; tõukasid üksteist, põimisid läbisegi.. E. Särgava.

riide|koi
zool (villast) riiet, lõnga ja karusnahka kahjustav koi (Tineola biselliella)

riide|värv
riide ja lõnga värvimiseks kasutatav värvaine. Mul on vaja musta riidevärvi.

silmaline ‹-se 5›

1. ‹adj›. a. silmiline. Silmaline prees. Heegeldustöö silmaline pind. b. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi silmi omav, silma(de)ga
▷ Liitsõnad: halli|silmaline, maheda|silmaline, musta|silmaline, pilu|silmaline, pruuni|silmaline, pungis|silmaline, suure|silmaline, tumedasilmaline; kahe|silmaline, ühesilmaline; harva|silmaline, peenesilmaline.
2. ‹s› murd silmatäis lõnga v. niiti

säie ‹säigme 17› ‹s›
(lõnga) heie; (nööri, köie vm.) keere. Kaablisooned koosnevad kokkukeeratud säigmetest. Päev läheb pikemaks, säie lühemaks.

süstik ‹-u 2› ‹s›

1. kangaspuude ja kudumismasina süstakujuline vahend lõnga juhtimiseks. Vahetas süstikus pooli. Süstik lausa lendas kuduja käes. Vabrikus seati üles kahe süstikuga automaatteljed. Mis sa sõelud siin nagu süstik! Paadid kihutasid nagu süstikud mandri ja saare vahet. *Ta jälgib hoolega telgede käiku, kuulab süstikute valju plaginat.. A. Jakobson. *Kui kulda kududes aeg lennand süstikuna – / täis saanud täna siinse olemise määr. J. Kärner. | piltl. Mina olin ainult süstik tema käes, keda ta käsutas siia-sinna.
▷ Liitsõnad: kangasüstik; kosmosesüstik.
2. õmblusmasina osa, milles on niidipool
3. kahest ovaalsest kapslist koosnev vahend süstikpitsi valmistamiseks

teks2 ‹-i 21› ‹s›
tekst kiu v. lõnga jämeduse mõõtühik

tiiter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› seletav tekst filmis v. telesaates (pealkiri, andmed tegijate kohta, seletav vahetekst vms.). Ekraanil hakkasid jooksma tiitrid. *Pealegi, kui see film kord valmis saab, on tiitrites ka Rein Piiderpuu nimi .. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: algus|tiiter, all|tiiter, lõpu|tiiter, vahe|tiiter, ülatiiter.
2. keem tiitrimiseks kasutatava lahuse ühes milliliitris sisalduva lahustunud aine kogus grammides
3. van tekst kiu ja lõnga jämeduse ühik

varda|kott [-koti]
kotike sukavarraste ja lõnga jaoks. Naisel oli vardakott käevangus ja kudumistöö näpu vahel.

viht1 ‹vihi 21› ‹s›
kimp (lõnga). Sassiläinud viht. Viht villast lõnga. Värvimiseks haspeldati lõng vihti. Pärast kuivamist keriti lõng vihist uuesti kerasse. Viht nööri, traati. Keris köie vihti.
▷ Liitsõnad: lõnga|viht, nööri|viht, traadiviht.

viipsima ‹42›
lõnga viipsiku abil vihti kerima

villa|vahetus
villa vahetamine lõnga vastu

värten ‹-tna, -tnat 2› ‹s›

1. etn algeline ketramisvahend, mis koosneb ümmargusest kitseneva otsaga puuvarrest ja selle peal olevast kettast, kedervars. Vanasti kedrati värtnaga.
2. tekst voki osa, millele keerutatakse heiet v. lõnga; vastav ketrus- v. korrutusmasina tööseadis. Ketrusvabrikus pöörlevad tuhanded värtnad.
▷ Liitsõnad: ketrusvärten.
3. (võrdlustes vilka inimese kohta). Juuksur keerles väledalt kui värten. Laps laseb ringi nagu värten: juba siin, juba seal.

värval ‹-i, -it 2› ‹s›
elukutseline riide, lõnga ja naha värvija. Värvalitel oli oma tsunft. Laskis värvalil niidid indigoga siniseks värvida.