[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

fissuur ‹-i 21› ‹s›
anat lõhe; med lõhe, pakatis, mõra

graavi|lõhe
õrnsoolalõhe. Eelroaks pakuti graavilõhet röstitud saia ja sidruniga.

haigutama ‹37›

1. haigutust, haigutusi tegema. Haigutab laia, suure, täie suuga. Haigutas kuuldavalt, valjusti, nii et lõualuud ragisesid. Haigutasin igavusest, tülpimusest, väsimusest pihku. Igav loeng ajab haigutama. Haigutama panevalt hall ning üksluine näitus. Koer haigutas pikalt ja magusalt.
2. põhjatuna, sügavana, tühjana paistma v. nähtav olema. Ümberringi haigutab meresügavus, kuristik. Seinas haigutas suur must auk. Tühjusest haigutav saal. Väljas haigutab talle vastu öö, pimedus. Vanade ja noorte vahel haigutas ületamatu lõhe. Haigutav haud, pommilehter, avaus jääs.

hautama ‹37›

1. mune, kalamarja haududa laskma loote arenemiseks vajalikes tingimustes. Tibud hautatakse munadest välja. Möödunud aastal hautati rohkesti haugi-, lõhe- ja siiamarja.
2. soojuse, ka niiskuse mõju all olla laskma, sellele mõjule allutama, haududa laskma. a. toiduaineid tihedalt suletud nõus (kas nende endi mahlas v. väheses vedelikus) aeglaselt pehmeks kuumutama. Liha ja köögivili hautatakse praeahjus pehmeks. Hautatud kapsad, porgandid. b. pehmeks, painduvaks (v. puhtaks) kuumutama. Enne vihtlemist hautas ta vihta kerisel. Puunõusid peab kuuma veega hautama. Kurgitünni hautati kadakatega. Linast ja takust lõnga hautati ja pleegitati enne kudumist. *Jalasepuid hautati vanasti ka tallis hobusesõnnikus. A. Viires. c. keha v. kehaliikmeid (ravi otstarbel) soojutama; neid soojuses pidama. Hautas valutavat kohta kuuma liivakotiga. Hautas laval oma kangeid liikmeid. Miks sa end palavaga paksus vammuses hautad? d. naha haudumist põhjustama. Kuuma ilmaga hautavad märjad saapad jalgu. Kummikud on lapse jalad ära hautanud.

huule|lõhe
med ülahuule kaasasündinud lõhe, jänesemokk

ihu ‹11› ‹s›
inimese (hrv. muu elusolendi) keha (sageli hingele v. vaimule vastandatud) või selle mingi piirkond, eriti lihaosa v. välispind. Valge, kahvatu, päikesest pruunistunud ihu. Paljas, puhas, määrdunud, lihav, lopsakas ihu. Ihu väriseb külmast, on kananahal. Ihu kuumab, sügeleb, kipitab. Külmavärin, kuum hoog käib üle ihu. Kõik mu ihu on haige. Mis sest ihust ülejõu tööga tappa, suretada. Särk kleepub higise ihu külge. Ema kandis poega tollal alles oma ihus. Lõhe roosakas ihu. Poisid pugivad notsu praetud ihu. Anna ihule, mida ihu nõuab. Oma särk on ihule kõige lähemal. *Vaatad [kena stjuardessi], ja ihu läheb imelikuks. Ü. Tuulik. | piltl. Kirvelöök paljastas korba alt kuuse valge ihu.
▷ Liitsõnad: ema|ihu, inimihu; vennaihu.

inkubeerima ‹42›
põll kal inkubatsiooni teostama, hautama. On farme, milles inkubeeritakse põldpüü- ja faasanimune. Lõhe marja inkubeeriti peamiselt Keila-Joal.

irvendama ‹37›
irevil, irvakil olema. *Tema kummikusääres irvendas pikk lõhe. L. Metsar.

irvitama ‹37›

1. (pilkavalt, üleolevalt, pahatahtlikult, kahjurõõmsalt) naerma; selliselt naerdes millestki v. kellestki rääkima. Tagaselja, avalikult kellegi üle irvitama. Kellelegi näkku irvitama. Irvitab täie suuga, suure häälega. Irvitab naerda. Mis te irvitate? Kõik irvitasid tema saamatuse, kohmetuse üle. Jultunult, häbematult, kahjurõõmsalt, parastavalt irvitama. | piltl. Vaesus, viletsus, surm irvitab näkku. *Oleks sel hetkel tahtnud aega tagasi pöörata, ent reaalsus irvitas talle vastu. T. Vint. || mõnitama (hrl. tegudega). Sellise teguviisiga irvitab vabrikant tööliste õiguste üle. *Meie naised ja tütred on praegu veel nende käes irvitada ja teotada.. A. Saal.
2. irvi olema. Peopesas irvitas lühike sügav haav. *.. kuid vägivalla jäljeks jäi teise käeaugu kõrvale lõhe irvitama.. E. Vilde. *Ja nüüd näis pooleliolev laev nagu mingi luukere oma irvitavate küljeluudega. A. Kalmus.

jää|lõhe
Ohtlikud on liustikul ronijaile mitmekümne meetri sügavused jäälõhed.

kabja|lõhe
vet

kala ‹7› ‹s›

1. vees elav kõigusoojane selgroogne, kes hingab lõpustega, liigub uimede ja saba abil ning on hrl. kaetud soomustega (ka kogumõistena). Suur, väike kala. Kalu, kala püüdma, õngitsema, puhastama, rappima, rookima. Kala näkkab. Kala hakkas õnge. Paat oli kalu täis. Kala lõi sulpsu. Tiikides kasvatatakse kalu. Ujub nagu kala 'väga hästi'. Tumm nagu kala. Külm nagu kala 'osavõtmatu v. tundetu'. Eksporditi hulgaliselt kala. Kalurid said rohkesti kala. Kala ei võta 'kala(d) ei hakka õnge'. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. | (toiduainena, toiduna). Kalu, kala suitsutama, soolama, kuivatama. Marineeritud, keedetud, praetud kala. Müügil on värske kala. Garneeritud kala. Söödi palju kala. || ‹ainsuse väliskohakäändeis adverbilaadselt› kalapüük, kalastamine. Kalale minema. Kalal käima, olema. Kalalt tulema.
▷ Liitsõnad: akvaariumi|kala, elektri|kala, ema|kala, imi|kala, jõe|kala, kapten|kala, karp|kala, kera|kala, koer|kala, kohver|kala, kops|kala, kude|kala, kuld|kala, kuu|kala, kõhr|kala, lend|kala, loots|kala, luu|kala, magevee|kala, marja|kala, mere|kala, mõõk|kala, niisa|kala, noor|kala, paiga|kala, pard|kala, peen|kala, prügi|kala, põhja|kala, püügi|kala, rööv|kala, rüü|kala, sini|kala, soom|kala, süstik|kala, tiigi|kala, vääriskala; elus|kala, soola|kala, suitsukala; hai|kala, lutsu|kala, lõhe|kala, siia|kala, tuuni|kala, vimmakala.
2. kõnek (ettevaatliku, osava inimese kohta). Kogenud, vilunud kala. See mees on libe kala. Temasugune kala juba õnge ei lähe.

kalju|lõhe
Kaljulõhest voolab välja allikas. *Nädal aega ekslesin mägedes. Viimaks leiti mind ühest kaljulõhest. H. Pukk.

kiriku|lõhe
aj lõhe, lõhenemine katoliku v. õigeusu kirikus

koelmu ‹1› ‹s›
zool kalade kudemispaik. Rannalähedased koelmud. Lõhe ja forell eelistavad koelmuteks selgeveelisi kärestikulisi jõgesid.
▷ Liitsõnad: lõhe|koelmu, räimekoelmu.

koore|lõhe
(puu)koores olev lõhe, koorepragu. Vanade puude koorelõhedesse sigines kahjurputukaid.

kude|koht
kudemiskoht. Haugi, lõhe kudekohad.

kudemis|ränne
zool kalade rändamine kudemispaikadesse. Angerja, lõhe kudemisränne.

kudu1 ‹11› ‹s›
zool hrl. (kalade, kahepaiksete, veetigude jne.) limaja massiga ümbritsetud munade kogum veekogudes. Koha, vikerforelli kudu. Rohukonna, labateo kudu. Viljastatud kudu. Lõhe heidab kudu 'koeb'.
▷ Liitsõnad: kala|kudu, konnakudu.

kuiva|lõhe
kuivamislõhe

kuivamis|lõhe
kuiva(ta)misel tekkiv lõhe (puidus, pinnasel)

kukil
I. ‹adv›
1. turjal, selja ülaosa ja õlgade peal. Isal on poiss kukil. Suuremad lapsed kandsid väiksemad kukil läbi jõe. Lähme, reisipaunad kukil. | piltl. *Kotkas kukil, sööstis ehmunud lõhe avamerele. J. Rannap. *.. ning ägasid seedrid ja kuused, / kukil koblakad koormad lund .. R. Rimmel.
2. piltl (koormana) rõhumas, vaevamas; kimbutamas, ahistamas, taga kihutamas. Mul on võlad kukil. Tal on juba kaheksakümmend aastat kukil. Meil on praegu revidendid kukil. Kevadised kibekiired põllutööd on kukil. || kannul, peale tulemas. Sügistöödega peab ruttama, talv on kukil. *Siin pole veel pooltki heina koos, aga rukis on kohe kukil. L. Kahas.
II. ‹postp› [gen]
1. turjal, selja ülaosa ja õlgade peal. Poiss on isa kukil. *Siin Trianas ratsutavad aga väiksemad põngerjad suuremate kukil.. J. Barbarus. | piltl. *Maas üksteise kukil kalast lõhnavad kastid. M. Kesamaa. || vahetus läheduses, väga lähedal. Elavad tillukeses toas lausa üksteise kukil. *Lähedases Tanundas on üks kõrts teise kukil. V. Beekman.
2. piltl (koormana) rõhumas; ahistamas, kimbutamas. *Nüüd tallavad nad Kõrtsi-Priidu kukil, sest et teda teavad minu poole hoidvat. L. Koidula. || (ajaliselt) peale tulemas, peale pressimas, tihedalt eelmise järel. Talurahval oli üks töö teise kukil. *Üks maks aina teise kukil, iga päev käib neid nõudjaid.. E. Männik.

kuristik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›

1. püstjate veerudega kitsas sügav org, mille hrl. jõgi on kulutanud kõvadesse kivimitesse. Järsk, sügav, põhjatu kuristik. Meie kõrval haigutas kuristik. Rada kulgeb mööda kuristiku serva. All kuristikus vahutas jõgi. | piltl. Tema ees avanes ahvatluste kuristik. Riigi majandus oli jõudnud kuristiku äärele.
2. piltl väga suur erinevus, lõhe, lahkuminek, lahkarvamus vms. (kellegi v. millegi vahel). Kuristik teooria ja praktika vahel, sõnade ja tegude vahel. Nende vaateid, tõekspidamisi lahutab ületamatu kuristik. *Mida kaugemale kulus aeg, seda suuremaks kasvas kuristik luule ja tõelisuse vahel. F. Tuglas.

kärisema ‹37›

1. katki, lahti rebenema, (kärinal) katkema. Riided, püksid on mitmest kohast katki, puruks kärisenud. Pintsak kärises õmblustest. Kott kärises lõhki. Taskuräti serv on veidi kärisenud. Paberileht kärises võtmisel pooleks. Kärisenud diivanikatte vahelt paistsid karvatordid. Haav kärises lahti. | piltl. Udu, pilveloor kärises mõnes kohas. Sõprussidemed kärisevad. Hing, süda käriseb suurest valust. Lõhe nende vahel kärises järjest suuremaks. Feodaalkord kärises kõigist õmblustest. (Ega) topelt ei kärise 'ega sellest halba ole, kui midagi topelt saab'.
2. (hääle, heli kohta:) ebapuhast ragisevat (kõrval)kõla andma; tärisema, särisema. Ärritusest, külmetusest, joomisest hakkas mehe hääl kärisema. Kostab rukkiräägu kärisev hääl. Seinakell tagus mitu kärisevat lööki. Mootorsaag tungis kärisedes puusse. Kadakas põles kärisedes. Kärisev ja ragisev valjuhääldi, raadioloks. *Põrisedes ning kärisedes veeres sõiduk jaamaagulist välja.. R. Roht. || (sellise häälega rääkimise, naermise v. laulmise kohta). *„Noh, jumalapoeg, mis sa ristiinimestele kuulutad?” käriseb Märt. A. Mägi. *Viskuti üksteise kaela, pill mängis, kärises laul. L. Promet.
3. käredalt rääkima, õiendama vms.; käredalt haukuma. Mis sa kärised! Käriseb iga tühise asja pärast. Kunagi ei ole ta millegagi rahul, käriseb ja säriseb nagu kadakas. *..jälle nagu oleks ta kuulnud, kuidas Kännu koerad äkki kärisema pistsid.. O. Jõgi (tlk).

käsivarre|pikkune
nii pikk kui käsivars. Käsivarrepikkune lõhe.

käärakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
käär (2. täh.); (suur) tükk, käntsakas (midagi söödavat). Käärakas leiba, juustu. Lõikas leiva otsast paraja kääraka. *Magistrid rookisid lõhe ära ja praadisid pannil suuri käärakaid. H. Lepik (tlk).

külma|lõhe
külmakahjustusena tekkinud pikilõhe puu koores ja puidus

lõhandik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›

1. lõhestamisel saadud tükk v. osa, hrl. pooleks löödud v. kistud puupakk, palk vms. Puupakud raiuti lõhandikeks. Reheahjus põletati tõrvaseid jändrikke lõhandikke. Küünil oli lõhandikest põrand. *Tegi tule peale, lõi kiile pragude vahele ning sai nõndaviisi kivist jagu. Selle lõhandikke võib praegugi näha vana sepapaja müüri sees. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: kivi|lõhandik, kuuse|lõhandik, männi|lõhandik, pae(kivi)|lõhandik, puulõhandik.
2. suurem lõhe, lõhang. *Kuid põgenikud ei jõudnud ihaldatud vabaduseni [üle mägede]. Nad kas hukkusid metsikuis lõhandikes .. V. Beekman. *Hundikuruks kutsutakse mööda mäekülge järvele suunduvat põõsaisse kasvanud lõhandikku. R. Vaidlo.

lõhang ‹-u 2› ‹s›

1. suurem lõhe (maapinnas, pinnakattes). Orud ja lõhangud. Vooluvetest uuristatud lõhangud.
2. geogr fjord. Lõhanguist liigestatud Norra rannik.

lõhe1 ‹6› ‹s›

1. (hrl. suurem, sügavam, laiem) pragu. Maapinna lõhed. Laiad lõhed merejääs. Kaljus on lõhe. Algul tekivad krohvisse, lakke, seina mõrad, neist praod ning edasi juba lõhed. Sõrmeotste, rinnanibude lõhed. Pikselöögist tuleb puutüvesse lõhe, mis pikkamööda armistub.
▷ Liitsõnad: huule|lõhe, jää|lõhe, kabja|lõhe, kalju|lõhe, kivi|lõhe, kuiva|lõhe, külma|lõhe, piki|lõhe, pinna|lõhe, ring|lõhe, seina|lõhe, suulae|lõhe, säsi|lõhe, õhulõhe.
2. piltl lahknevus, lahutav erinevus. Lõhe teooria ja praktika vahel. Parteis tekkis ületamatu lõhe. Perekondlik lõhe süvenes. *Sellega algas avalik lõhe kogu meie rahvuslikus elus .. F. Tuglas.

lõhe2 ‹6› ‹s›
zool jõgedes kudev maitsva roosa lihaga põhjapoolsete merede siirdekala. Sügisel siirduvad lõhed kudema oma sünnijõgedesse. | (toiduna). Soolatud, suitsutatud lõhe. Pakkus veevannil küpsetatud lõhet.

lõhe|jõgi
(kust püütakse lõhet). Jägala jõgi oli varematel aegadel hea lõhejõgi.

lõhe|kala
lõhe [2]

lõhe|karva ‹adv adj›
lõhe liha värvi. Lõhekarva roosa. Lõhekarva naistepesu, roos.

lõhe|maim
Jõkke lasti lõhemaime.

lõhe|mari [-marja]

lõhe|püük

lõhe|roosa
lõhekarva roosa. Lõheroosa riie. Lõheroosade õitega taim.

lõhe|tõke
kal kalatõke lõhepüügiks

lõhe|võrk
kal (lõhepüügiks)

lõhi ‹lõhe 12› ‹s›
lõhe [2]

lõhk ‹lõhu 21› ‹s›
hrv
1. lõhkumisel, lõhestamisel v. lõhkamisel saadud osa, lõhandik. *Langetatud kuusk tükeldatakse süllapikkusteks pakkudeks, mis kodus lõhestatakse lõhandikkudeks (lõhkudeks) .. A. Viires. *.. et pauk purustaks kivi lõhkudeks, mis parajad kivireel vedada lottu. M. Raud.
2. lõhe, pragu. *On viimaks pilvedesse tekkind lõhk / ja paistab päike, klaar on õhk. J. Semper. *.. pääsukesed jõudsid minust ette ja lipsasid väravapealse lõhu kaudu pimedusse. O. Tooming.

lõhki ‹adv›

1. (pikuti) pooleks, kaheks; sellisesse seisundisse v. sellises seisundis, et on tekkinud lõhe, pragu, auk, mulgustus, rebend vms. Paras kirvehoop ja puupakk on lõhki. Palgid aeti kiiludega lõhki. Lõikan kalal kõhu lõhki. Puhub õhupalli lõhki. Veetoru külmus lõhki. Külm lööb aiateibad lõhki. Kauss, klaas on ju täiesti lõhki. Kulm on lõhki, veri jookseb. Sääred, huuled on lõhki pakatanud. Riided on lõhki rebitud, püksisäär lõhki. Koer tõmbas, rebis mu mantli lõhki. | piltl. Ära end lõhki söö. Pööraselt naljakas, naera või lõhki. Ma ei saa end mitme töö vahel lõhki kiskuda. Nüüd läheb ta kadedusest lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. *.. siis oli rinnas äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. A. H. Tammsaare.
2. piltl kõnek (millegi kohta, mis väljub ettenähtud piiridest, ületab lubatud suuruse v. piirväärtuse, lõpeb krahhiga vms.). Ei saa enam midagi osta, mu eelarve on lõhki. Palgafondi ei saa lõhki ajada. Koosolek läks erimeelsuste tõttu lõhki. *Paari kuu pärast olid meie asjad Margitiga lõhki, jäi üle ainult [abielulahutus]avaldus kirjutada .. T. Kallas.

läbi
I. ‹prep postp›
1. ‹hrl prep› [gen] mingi ava, ruumi, keha, keskkonna ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teiselt välja; nii et miski jääb (takistades v. soodustades) vahele. Ronis, hüppas, vaatas läbi akna välja. Rong läheb läbi tunneli. Tuli minna läbi pika koridori. Piilub läbi ukseprao, lukuaugu. Auto vajus läbi jää. Piim kurnati läbi marli. Läbi eesriiete paistab valguskuma. Uurib marke läbi luubi. Maastiku värvid olid tumedad nagu läbi päikeseprillide, päikeseprillide läbi vaadates. Tee valatakse läbi sõela. Külm tungib läbi riiete. Läbi sideme immitses verd. Karjub läbi ruupori. || kaudu, mööda, pidi. Hingab läbi suu. Räägib läbi nina. Vantsisin läbi metsa koju. Jõgi lookleb läbi luha, heinamaa. Tee viib läbi põldude, niitude. || mitme samalaadse v. paljude samalaadsete esemete, objektide vahelt, samalaadse keskkonna seas(t), keskel(t). Lirtsab läbi hammaste sülitada. Kattis näo kätega ja piilus meid läbi sõrmede. Läbi puurivarbade sirutus ahvi käsi. Läbi puulehtede, puulehtede läbi sillerdab valgust. Pahameelenurin käis läbi rahvahulga. Artikkel ilmus ajakirjas läbi mitme numbri. *Surnuaia poolt kostsid läbi tuule ja tuisu inimeste hääled ja koerte haukumine. O. Luts. || (piltlikes väljendites). Mõte käis läbi pea. Läbi südame käis hirmuviirg. Mul tuli see nagu läbi udu meelde. Läbi häda sai asi korda aetud.
2. ‹postp prep› [nom gen] kogu teat. ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni. Eile sadas päev läbi. Istub päevad läbi üksi kodus. Olin öö läbi üleval. Metsatööd käisid talv läbi, talve läbi. Lapsed olid suvi läbi, suve läbi maal. Mägikuurortides saab aasta läbi, läbi aasta suusatada. Olime kõik need aastad läbi kirjavahetuses. Nii see on olnud läbi aegade. *Küla .. on pillavalt toomingais ja õiteilus, ööbikud laulavad läbi öö .. D. Vaarandi. *Ööd läbi nüüd vantsin väljas .. J. Kross.
3. ‹prep› [gen] mingi seisundi ajal, kestel, seda katkestades. Kuulsin läbi une, et keegi tuli. Seletab midagi läbi nutu, läbi naeru. Naer läbi pisarate.
4. ‹postp› [gen] kellegi v. millegi vahendusel, tõttu, kaudu v. abil, mingil teel. Langes vaenlase käe läbi. Kuningas oli sellest oma maakuulajate läbi teada saanud. Mitme tuttava läbi õnnestus ehitusmaterjali saada. Pääses nagu ime läbi. Mõisteti surma mahalaskmise läbi. Surma läbi lahkunud kallist isa mälestavad lapsed. Suu- ja sõrataudi läbi hukkus palju põtru. Kohtusime, pääsesime ainult õnneliku juhuse läbi. *Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada .. A. H. Tammsaare. *Mina olen tema läbi kannatanud rohkem kui teie .. A. Hint.
5. esineb fraseologismides, näit.:. Läbi lillede ütlema. Läbi mustade, roosade prillide nägema, vaatama. Läbi paksu ja vedela minema. Läbi sõrmede vaatama.
II. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad liikumist, kulgemist, suundumist v. suunamist mingi ava, ruumi, keha, keskkonna, ala, pinna vms. ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu, üle millegi. Kapp ei mahu uksest läbi. Ei saa niiti nõelasilmast läbi. Kahest toast tuli läbi minna. Auto oli jääst läbi vajunud. Puges, trügis, pressis end inimeste vahelt läbi. Juured, oksad põimuvad üksteisest läbi. Tuul puhub mantlist läbi. Pomm lõi kolmest korrusest läbi. Tunnel kaevati jõe alt läbi. Jalg läks lumekoorikust läbi. Kõne, jutt kostab seinast läbi, seinad kostavad läbi. Kardinad paistavad läbi. Soost kaevati kraav läbi. Küla vahelt läheb tee läbi. Tee oli umbe tuisanud, autod ei saanud, pääsenud läbi. Sõitsime Tartust läbi. Katus jookseb läbi, sajab läbi. Kingad lasevad vett läbi. Liha aetakse hakkmasinast läbi. Lauad tuleb veel höövelmasinast läbi lasta. Tõmbasin, kriipsutasin kirjutatu läbi. || mööda. Laske, lubage (mind) läbi! Sportlased marssisid tribüüni eest läbi. || (piltlikes väljendites). Hea mõte sähvatas, välgatas, käis peast läbi. Hirmujudin käis südame alt läbi. Koosoleku otsus kanti protokollist läbi. Dokumendid käivad kaadriinspektori käest läbi. Kuigi asja hoiti salajas, imbus, tilkus siiski ühtteist läbi. See vale paistab läbi.
2. esineb ühendites, mis väljendavad (mööda minnes) korraks sisseastumist. Töölt tulles astusin poest läbi. Tule meilt mõnikord läbi. Käi kantseleist läbi ja võta allkiri. Turist ainult jookseb muuseumidest, näitustelt läbi. Tahaksin korraks kodunt läbi põigata.
3. esineb millegi terviklikkuse katkestamist, millessegi augu, lõhe vms. tekitamist väljendavates ühendites. Rihma, köit, nööri, juhtmeid läbi lõikama. Torkab nahast naaskliga augu läbi. Trellid viiliti läbi. Redelil on osa pulki läbi saetud. Tal on jalg sõjas läbi lastud. Vesi murdis tammi läbi. || (piltlikes väljendites). Karjatus lõikas öise vaikuse läbi. Jutt nagu lõigati läbi, kui ülemus sisse astus.
4. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks). Rõivad kuluvad läbi, ülikond on täiesti läbi. Kulutab kingad ühe suvega läbi. Saabastel on tallad läbi. Vool katkes, keegi on korgid läbi lasknud. Triikraud põles läbi. Autol on mootor läbi. Taskulamp ei põle, patarei on vist läbi.
5. otsa, otsas. Raha, palk, stipp on läbi. Oskab raha läbi lüüa. Lõi vanemate vara läbi. Toiduvaru oli, sai paari päevaga läbi. || (ruineeritud tervise, kurnatuse, väsimuse jne. kohta). Tervis, närvid, süda, kopsud on läbi. Tal on jalad, käed, selg läbi. Eksamisessiooni lõpuks olin päris läbi. || (lootusetu olukorra kohta). Läbi, pole enam mingit lootust! *Äriga on nagunii asjad läbi. Varanatuke, mis on, see on naise nimel .. M. Metsanurk.
6. (ajaliselt:) mööda(s), otsa(s). Suvi, puhkus on läbi, saab varsti läbi. Tööaeg, vastuvõtuaeg, tähtaeg on läbi. Kas eksamid on läbi? || (teat. arv minuteid) rohkem kui (ümardatud kellaaeg). Kell on veerand kolm läbi. Minu kell on kolm minutit kaheksa läbi. || (õppeasutuse vms. lõpetamise kohta). Tal on kool, ülikool, instituut, tehnikum, kursused läbi.
7. esineb suhtlemist, omavahelist sobimist vms. väljendavates ühendites. Oleme küll naabrid, aga läbi me suurt ei käi. Nad saavad (omavahel) hästi läbi. Rääkisime asja omavahel läbi.
8. esineb hakkamasaamist, toimetulemist väljendavates ühendites. Tuli vähesega, piskuga, kitsalt läbi ajada. Saame ilma teie abita läbi. Ta ei saa paki sigarettidega päeva läbi. Katsume kuidagi palgapäevani läbi tulla. Tuli läbi ajada petrooleumilambiga, oma jõu ja nõuga. *.. ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. L. Promet. *.. kuidas ta tudengina ka oli ... vedas kuidagi läbi, jah? A. Liives.
9. esineb õnnestumist, kordaminemist, eesmärgile jõudmist väljendavates ühendites. Mis ta pähe võtab, selle ta ka läbi viib. See nali, vigur, number, nõks ei lähe (sul) läbi. Püüab oma arvamust, seisukohta läbi suruda. Pressib vahendeid valimata oma tahtmise läbi. Kas said eksamil läbi? Ettepanek läks läbi. Kandidaat ei läinud valimistel läbi. Toimetaja ei lasknud artiklit läbi. Sinu mees lööb igal pool läbi.
10. esineb ebaõnnestumist, ebaedu väljendavates ühendites. Kukkus, lendas eksamil läbi, professor olevat ta läbi kukutanud. Film, kandidaat kukkus läbi.
11. algusest lõpuni, kogu ulatuses; üleni, täiesti; põhjalikult, üksikasjalikult. Läbi lugema, elama, põdema, otsima, uurima, mõtlema, kaaluma. Läbi peksma, kolkima, klobima, nüpeldama, sugema. Läbi noomima, hurjutama, näägutama, pragama, sõimama. Teretasin kõik kättpidi läbi. Olen kõik tuttavad läbi helistanud. Kobas, katsus taskudki läbi, tuhnis kõik sahtlid läbi. See mees on poole maailma läbi käinud. Jooksin kogu linna, kõik kauplused läbi. Järv traaliti läbi. Sõjaväeosa kammis metsa läbi. Katseandmed töötatakse läbi. Kaup on läbi müüdud. Arst vaatas haige läbi. Seda pole me veel koolis läbi võtnud. Vihm leotab rõivad läbi. Pesu on leos, pärast pesen läbi. Tainas tuleb korralikult läbi segada, läbi sõtkuda. Leib, liha on hästi läbi küpsenud. Toit tuleb korralikult läbi mäluda.

läbi|murre

1. läbimurdmine. Korvpallurite osavad läbimurded. | piltl. „Tõde ja õigus” tähendas Tammsaarele lõplikku läbimurret.
2. sõj vägede pealetung vastase pideva mehitatud kaitserinde lõhestamiseks; vastase kaitsepositsioonidesse tekitatud lõhe. Taktikaline, operatiivne, strateegiline läbimurre. Blokaadi(rõnga) läbimurre. Diviis asus läbimurdele.

maa|väring
maavärisemine. *.. see on otsekui mingi maaväringul tekkinud lõhe, mis tundub olevat põhjatu. K. Ristikivi.

mahi ‹mahja 31› ‹s›
murd lõhe, pilu. *.. enam ei läinud tal korda seda [= kujutletavat nägu] puukoore mahjadest üles leida. J. Kross. *Müürisse raiutud mahjad lasksid [ruumi] langeda ahtaid valgeid kiiri. A. Saareste (tlk).

maim ‹-u 21› ‹s›

1. vastsest kujunenud kalapoeg. Veekogudesse lasti vääriskalade maime. Vesi kihab maimude parvedest.
▷ Liitsõnad: angerja|maim, forelli|maim, haugi|maim, kala|maim, lõhe|maim, siia|maim, vääriskalamaim; lepa|maim, mudamaim.
2. maimukene, väike laps. *Maarjake, meenuta, ise sa kandsid / ilmale isatu maimu. L. Hainsalu. *.. ja noorte emade kontsad kõpsusid ruttavalt, et saaks maimud sõime ja õigeks ajaks tööle. U. Laht.
▷ Liitsõnad: inim|maim, lapsemaim.

mari ‹marja 31› ‹s›

1. taimede lihakas paljuseemneline vili, (igapäevakeeles ka:) lihakas söödav koguvili v. luuvili. Söödavad, mittesöödavad marjad. Marjad olid magusad, hapud. Selle taime marjad on mürgised. Peenral, põõsastel punetasid esimesed marjad. Marju korjama, sisse tegema. Söödi palju marju ja puuvilja. Pohli oli palju, metsaalune punetas marjadest. Pohlad, jõhvikad, murakad, sõstrad, tikrid jt. marjad. Kartuli marju ei sööda. Kuidas maa, nõnda marjad. || piltl (millegi ebameeldiva kohta). Need pettused on alles õied, ega marjadki tulemata jää! *.. mis ta poputas poissi, mis ta hellitas ja pillitas! Ja pani nahka – nüüd on marjad maitsta! O. Jõgi (tlk). || ‹i-mitmuslikes väliskohakäändeis adverbilaadselt› marjade korjamine, marjade otsimine metsas vm. loodusmaastikus. Lapsed läksid marjule. Käisime, olime metsas marjul. Tulime marjult.
▷ Liitsõnad: jõhvika|mari, kadaka|mari, kibuvitsa|mari, kirsi|mari, maasik|mari, pihla(ka)|mari, pohla|mari, toominga|mari, viigimari; aia|mari, laua|mari, metsamari.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: karus|mari, kuke|mari, kure|mari, linnu|mari, lumi|mari, põld|mari, siumari.
3. zool kala terataolised munad, kalamari. Emaskala heidab, koeb marja vette. Isaskala viljastab marja niisaga. Toiduainena väärtuslikku marja saadakse tuurlastelt ja lõhilastelt. *.. käed puusas, jämedad jalad nagu marjas [= küpse marjaga] tursad seitsmepuudast keret toetamas. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: lõhe|mari, räime|mari, siia|mari, silgumari.
4. ‹hrl. pl.› van (trahhoomi, silmamarjade kohta). E. Särgava jutustus „Marjad silmas”. *Suits puhastab [õhu haiguseidudest] paremini kui iga karbool ja teine niisugune, – ainult silmadesse toob ta marju. A. Kitzberg.
5. hrv (sääremarja kohta). *Kuul tungis tal läbi vasaku jala marja, riivates luud. A. Kurfeldt (tlk).

meri|forell
zool Euroopa rannavete lõhe moodi vääriskala, iherus (Salmo trutta). Meriforell koeb jõgedes. Jõeforell ehk hõrnas on meriforelli teisend.