[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

baarium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem element, hõbejas läikiv pehme leelismuldmetall (Ba)

fulaar ‹-i 21› ‹s›
tekst õhuke kerge batistitaoline läikiv siidriie

gagaat ‹-gaadi 21› ‹s›
geol fossiilse söe pigimust läikiv poleeritav erim, mida kasutatakse peamiselt ehete jm. iluasjakeste valmistamiseks

glassee ‹15› ‹s›

1. glasseenahk. Glassee on eriti sobiv kinnasteks.
2. õhuke läikiv siidriie. Mustast glasseest õhtukleit.

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

hõbe ‹-da 2› ‹s›

1. keemiline element, valge läikiv väärismetall (Ag); seda metalli rohkesti sisaldav sulam. Puhas hõbe. Hõbeda leiukohad. Hõbedat kaevandama. Hõbedast kaelakee, sõlg, küünlajalg.
2. sellest metallist v. seda metalli rohkesti sisaldavast sulamist raha vm. ese(med). Kõlisev hõbe. Maksis peene hõbedaga. Palk oli tuhat rubla hõbedas, hõbedat. Kelle kukkur, selle kohus, kelle hõbe, selle õigus. *Võtab kaelarahad, röövib hõbeda! M. Under. *..lauda istudes panin tähele helkivat kristalli, läikivat hõbedat.. M. Metsanurk. || kõnek hõbemedal; hõbemedali omanik. Võistlustelt saadi nii kulda kui hõbedat. Vasaraheites oli võidukas mulluste MM-võistluste hõbe.
▷ Liitsõnad: lauahõbe; olümpiahõbe.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Mehe juustes ja habemes oli tublisti hõbedat. Paadipõhja kattis kalasoomuste hõbe. *..kuu tuleb, / vana ja vaevlik, / üle puistab mind / hõbedaga. H. Runnel. || (heleda, kõrge ja puhta hääle kohta). *..oli tema hääles ööbiku hõbe / ja musta linnu mõistus. H. Adamson.
▷ Liitsõnad: härmatis|hõbe, juuste|hõbe, merehõbe; elav|hõbe, uushõbe.

iiris1 ‹-e 4› ‹s›

1. anat vikerkest. Sinise, tumeda iirisega silmad. Kassikakul on apelsinikoorekarva iirised.
2. ka bot aiand võhumõõk. Kollased, sinised, valged iirised. Iiristest lillepeenar.
3. läikiv korrutatud puuvill- v. siidniit (tikkimiseks, kudumiseks)

juustu|kärbes
zool pisike läikiv must kärbes, kelle vastsed toituvad juustus (Piophila casei)

kaalium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem element, hõbevalge pehme läikiv leelismetall (K). Looduses leidub kaaliumi üksnes ühenditena.
▷ Liitsõnad: sööbekaalium.

kaltsium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem element, hõbevalge läikiv leelismuldmetall (Ca). Inimese organismis on umbes 2% kaltsiumi.

kassi|kuld

1. kuldselt läikiv mineraal (eriti biotiit) v. odav metall, ka sellest kaunistusesemed. Kassikullast ketid, käevõrud, armatuurid. Kujutletav õnn helgib kassikullana. *.. ta sarnanes laste poolt ehitud kuusega, mis säras odavast kassikullast. V. Adams.
2. piltl võlts hiilgus v. toredus, tühine sära vms. Kostüümide ja dekoratsioonide kassikuld ei päästnud nõrka lavastust. Illusioonide, ülistuste kassikuld. Kõik osutus petlikuks, väliseks kassikullaks.

kiilas ‹kiila 19› ‹adj›

1. libe, sile; läikiv. Kiilas tee, kaljusein. *Rada muutus auklikuks, paiguti oli kiilast jääd .. M. Metsanurk. *Need on enamasti korralikult voolitud ja hästi silutud, mõnikord kiila pinnaga nõud .. V. Lõugas.
2. täiesti karvkatteta (hrl. juustetuse kohta). Ta pea(lagi) oli peaaegu kiilas. Mehe pealagi hakkab kiilaks minema. Kiilaks aetud pea. Täiesti kiilas vanamees. *Peas on tal kiilaks kulunud tavaline karvamüts. N. Baturin.

krepp|satään
tekst ühelt poolt läikiv, teiselt poolt krobeline siidriie

kukrik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›
zool väikeste veekogude pinnal tiirutav pisike läikiv mardikas (Gyrinus)

kuld ‹kulla 22› ‹s›

1. keemiline element, helekollane läikiv pehme hästi töödeldav väärismetall (Au); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Kulla ühendid, sulamid, leiukohad. Kulda otsima, kaevandama, pesema, uhtma. Mägedes leiti, avastati kulda. Unts kulda. Kulla proov. Kullast ehted, mündid. See uur on puhtast kullast. Raamatul oli kullaga trükitud kaanekiri, selg. Kullaga tikitud rüüd. Vilgukivi läigib, hiilgab nagu kuld. Kõik pole kuld, mis hiilgab.
▷ Liitsõnad: ehte|kuld, hamba|kuld, leht|kuld, proovi|kuld, tukatikuld; kassikuld.
2. sellest metallist raha vm. ese(med). Viierublane, kümnerublane kuld. Luges omanikule tuhat rubla kullas kätte. Pidulaua kuld, hõbe ja kristall. Põgenikud võtsid endaga kaasa nii palju kulda, kui suutsid. On lasknud endal suu kulda 'kuldhambaid' täis panna. || kõnek kuldmedal; kuldmedali omaja. Lõpetas keskkooli kullaga. Meeskond sai kulla, jõudis kullani, tuli kullale. Olümpiavõistlustelt toodi ära kolm kulda. Ta on tänavuste meistrivõistluste kuld.
▷ Liitsõnad: meistri|kuld, olümpia|kuld, tšempionikuld; maratoni|kuld, sprindi|kuld, suusakuld.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Sügislehtede kuld. Kased puistavad juba kulda. Juuste kuld. Mets leegitses loojuva päikese kullas. Koidutaevas hõõgub kullas. Dekoratsioonid olid täis kulda ja karda.
▷ Liitsõnad: eha|kuld, koidu|kuld, lehe|kuld, päikese|kuld, sügis|kuld, õhtu|kuld, õiekuld.
4. piltl (väljendites millegi väga väärtusliku v. hea kohta). Ilm, maa on lausa kuld. Tema nõuanded on kulda väärt, kaaluvad kulda. Nendel sõnadel on kulla kaal. Lõikusajal on kuival päeval kulla hind. Hein kui kuld, söö või ise. Sa oled lausa kuld, et ikkagi tulid! Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Mis ühe meelest kuld, see teise meelest muld. *Seal oli kõike, labasust ja kulda. V. Panso. || (hrl. ajakirjanduslikus pruugis loodusvarade kohta). Must kuld 'kivisüsi v. nafta'. Pruun kuld 'põlevkivi'. Roheline kuld 'mets'. Valge kuld 'vee-energia; puuvill'. || kõnek (eufemistlikult fekaalide kohta). *Ma vedasin kulda.. Puhastasin kullakambrit. R. Roht.
5. luulek kullake; kallike, armsam. *.. äiu-li ja äiu-la, / kullad, mingem magama! M. Nurme.

kuldjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
kullataoliselt kollane v. läikiv. Paks kuldjas mesi. Kuldjad juuksed, patsid. Päikesepaistel on männitüved kuldjad.

kuld|sulg [-sule]
kuldne, kuldselt läikiv sulg. Kuldsulega täitesulepea.

küüdus ‹-e 4› ‹s›
zool läikiv heledam laik linnu tiivasulestikus. Tedrekuke tiibadel on valge küüdus.
▷ Liitsõnad: tiivaküüdus.

lamee ‹15› ‹s›
tekst ühelt poolt läikiv, teiselt poolt krobeline atlass-sidusega (siid)riie

läikjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
(veidi) läikiv. Läikjas riie. Läikjad lehed. *Pikk läikjas osuti peatus täpselt skaala keskel. A. Jaaksoo (tlk).

läik|lõng
läikiv, läikega lõng. Läiklõngadega tikitud linik.

männi|-kooreürask
zool vanemaid männikuid kahjustav läikiv tumepruun ürask (Ips sexdentatus)

naeri|mardikas
zool väike ümmargune läikiv siniroheline kaalika, naeri jt. ristõieliste lehti kahjustav mardikas (Phaedon cochleariae)

ninasarvik|-põrnikas
zool suur tumepruun läikiv põrnikas, kelle isastel on laubal kõver sarv (Oryctes nasicornis)

plekk|mantel
kõnek kummeeritud, jäik (läikiv) vihmamantel. Kummikutes ja mustas plekkmantlis naine.

poleer ‹-i 21› ‹s›
läige, lihv; poleeritud läikiv pind. Ta pühkis hoolega (laua) poleerilt tolmu. Küünte kiiskav poleer. | piltl. *Küllap see [= daami ilu] on ainult paljas poleer. Nüüd on ju kõik poleeritud. A. H. Tammsaare.

siid|karv
siidine, siidjas karv; bot lehe (vm. taimeosa) pinnale lamandunud pehme läikiv karv. Hõberemmelga lehed on kaetud siidkarva(de)ga.

smoking|ülikond
õhtuülikond, mis koosneb smokingist (kuuest) ja pükstest, mille küljeõmblustel on läikiv pael

suur|-säsiürask
zool männivõrasid kahjustav väike läikiv mustpruun säsiürask (Blastophagus piniperda)

särav ‹-a 2› partits

1. tugevasti ja ühtlaselt helendav, valgust kiirgav v. peegeldav, helkiv, läikiv, sätendav. Päikese särav ketas. Tuledes särav maja. Armastas säravaid ehteid. Pillide särav vask. Rohul oli veel säravaid kastetilku. Lumelagendik oli silmipimestavalt särav. Särav suvehommik. Säravad värvitoonid. Brünetil sobib kanda kõige säravamat punast. Puhtusest särav kodu. | bot (taimenimetustes). Särav piimalill. || (kellegi välimusest otsekui kiirgava tunde kohta). Vaatas mulle rõõmust säravate silmadega otsa. Jutustab oma seiklustest säravail silmil, säravi silmi. Käib ringi vaimustusest särava näoga, säraval näol. Näost särav tütarlaps. Heitis mehele oma säravaima naeratuse. Särav ja õnnelik juhataja kiitis töömehi.
2. väliselt uhke, tore, hiilgav, luksuslik. Kuninga särav loss. Särav maskiball. Lavastus oli särav, kuid siiski väheütlev. Mida eakam daam, seda säravam tualett. *Nad [= Bourbonid] .. muutsid linna vähem kui poolteise sajandiga maailma säravaimaks metropoliks. P. Härmson.
3. ülihea, suurepärane, võrratu, silmapaistev, imetlusväärne. Särav debüüt, mäng, võit. Särav tenor, pianist, koomik. Nii säravaid talente sünnib harva. Erakordselt särava mõistusega mees. Kirjaniku särav sõnastus haarab kaasa. Tema särav isiksus jättis seltskonnas kõik teised varju. Lauljatar on endiselt säravas vormis. Ants oli õpingutes vennast palju säravam. Meid ootavat särav tulevik.

šungiit ‹-giidi 21› ‹s›
geol antratsiidi laadi must läikiv kivim Karjalas

tallium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem element, hõbevalge läikiv, õhu käes kiiresti tuhmuv pehme metall (Tl)

tarakan ‹-i, -i 10› ‹s›
zool mustjaspruun läikiv inimesekaasleja putukas (Blatta orientalis). Tarakanid tegutsevad öösiti.

tina ‹11› ‹s›

1. keemiline element, läikiv hõbejasvalge väga plastiline metall (Sn); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Tina ehk inglistina. Harilik ehk valge tina. Tinast peeker, kann, küünlajalg. Tinaga kaeti toidunõusid. Küsis tükikest tina toobile sanga külgejootmiseks. Vask vaese kuld, tina kehva hõbe.
▷ Liitsõnad: hall|tina, inglis|tina, joote|tina, leht|tina, sulatina.
2. kõnek ka piltl plii, seatina (ka võrdlustes). Uusaastaööl valatakse tina (teat. ennustusviis). Väsimus vajus nagu tina liikmetesse. Mure rõhus raske tinana südame peal. Tahtis meest äratada, aga sellel oli uni kui tina. Varas kadus järsku nagu tina tuhka 'jäljetult'. Vanaduse tina teeb jalad raskeks. Püüab põgeneda, aga jalad on tina täis. Naise väsinud näo pilk oli täis tuhmi tina. *Kuid meri loid, hall, raske nagu tina .. M. Under. *Vihma küll valab ju pilvede vinas, / taevas kui maa sügisudude tinas. A. Alle.
▷ Liitsõnad: sula|tina, trüki|tina, õnnetina.
3. (nendest metallidest v. sulamitest esemete kohta). a. õnge külge kinnitatav seatinast raskus. Õngeliin tinade ja konksudega. b. kõnek (püssi)kuul. Kes vastu hakkas, sai tina rindu. Andke igale plehkupanijale tina! Saada talle tina keresse! Räägiti, et vanamehe peale ei hakkavat tina ega teras. Kuulipildujad sülitasid tulist tina. *Tumedad, lühikesed valangud spordiplatsi taga männikus: kättemaksu tina kättemaksjate kehasse. I. Jaks.
▷ Liitsõnad: õngetina.

tsirkoonium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem element, hõbevalge läikiv metall (Zr)

volframiit ‹-miidi 21› ‹s›
geol pruunikasmust läikiv mineraal, tähtsaim volframimaak

õline ‹-se 4› ‹adj›

1. õliga koos, sellega määrdunud; õli sisaldav, õlist reostunud. Traktoristi õlised tunked. Pühkis õlised käed puhtaks. Töökoja põrand on õline. Õline vesi, merelaht. Õlised 'õlitatud' juuksed. Õline 'rasune' näonahk.
2. piltl. a. teeseldult lahke, lipitsev, pugejalik. Ta näole valgus õline naeratus. Rääkis õlise häälega. b. (hrl. silmade kohta:) (himurusest, purjusolekust) õlijalt läikiv. Vaatas tüdrukut õliste silmadega. Klaase on palju tõstetud, peoliste silmad on õlised. c. purjus. Päevast päeva õlised töömehed.

õlitama ‹37›

1. õliga kokku tegema, õliga määrima (näit. hõõrdumise vähendamiseks). Uksehingi, lukku, mootorit, tööpinki õlitama. Relvad olgu korralikult sisse õlitatud. Uks on värskelt õlitatud. Madrustel olid õlitatud jakid seljas. Õlitatud juuksed, keha. Meeskond töötas nagu hästi õlitatud masin.
2. piltl. a. (hrl. alkoholi abil ergutamise kohta). Õlita ennast, oma mootorit pisut! Õlitas oma lauluhäält. b. õlitatud teeseldult lahke, pugejalik, lipitsev; (silmade, pilgu kohta ka:) hrl. alkoholist läikiv. Räägib õlitatud häälega. Õlitatud nägu, naeratus, pilk. Vahib õlitatud silmi vastasistujat.