[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

animatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. pilthaaval filmimine, mis võimaldab luua liikumatute kujutiste v. esemete liikumise illusiooni, multiplikatsioon; animafilm. Animatsiooni teel loodud joonis- ja nukufilmid. Walt Disney filmistuudio uued animatsioonid.
2. info graafikaobjektide võimalikult tõepäraselt liikuma panemine arvuti abil; liikuv piltkujutis. Animatsioonid teevad veebilehe huvitavaks. Mobiiltelefonidele tellitavad animatsioonid.

futurism ‹-i 21› ‹s›
kunst kirj mineviku ja ka oma kaasaja kultuuri saavutusi ja stiile eitanud ning uut tulevikukunsti luua püüdnud suund 20. saj. alguses

homunkulus ‹-e 5› ‹s›
alkeemikute poolt laboratoorselt luua püütud kunstlik inimene

kaitse|operatsioon
sõj lahingutegevus vastase pealetungi nurjamiseks v. tagasitõrjumiseks, et luua tingimused pealetungile üleminekuks

kunsti|meel
loomupärane võime kunsti luua v. mõista. Arenenud, loomulik, realistlik kunstimeel. Kullassepatöö nõuab kunstimeelt. Kunstimeelega, kunstimeeleta inimene. Tal on, ei ole kunstimeelt.

kunsti|meisterlikkus
kunstiline kõrgtase; oskus luua kõrgtasemelist kunsti. Suur, tõeline, erakordne, imeteldav kunstimeisterlikkus. Näitleja, laulja, kirjaniku, koori kunstimeisterlikkus. Ta luuletõlked on jäänud kunstimeisterlikkuselt ületamatuks.

kunstniku|käsi

1. pikk kitsas käsi
2. piltl (oskuse kohta midagi kunstipärast luua). Kunstnikukäega tehtud kujundus, illustratsioonid, tikandid. Heal juveliiril peab olema kunstnikukätt. Tema kunstnikukäe all on valminud mitmed tipplavastused.

loomis|võime
võime luua, loomingu-, loomevõime. Igal inimesel on mingisugust loomisvõimet.

nano|tehnoloogia
tehnoloogia, mis võimaldab luua ainult mõne nanomeetri suurusi seadiseid. Nanotehnoloogiat arendama.

näitleja|kunst
näitleja võimed ja oskused rolli luua, lavateose tegelast kehastada. Näitlejakunst on näitekunsti komponent.

raam|seadus
jur üldisem seadus, mille alusel saab luua detailsemalt täpsustavaid seadusi v. mida konkretiseeritakse määrustega

redaktor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. trükise vms. toimetaja
2. info programm v. moodul, mille abil saab luua ja töödelda teksti vm
▷ Liitsõnad: ikooni|redaktor, kirja|redaktor, programmi|redaktor, tekstiredaktor.

relatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. suhteline.; ant. absoluutne. a. Kõik siin ilmas on relatiivne. Vanadus on relatiivne mõiste. Liikumine ja paigalseis on relatiivsed nähtused. Teadmistel on relatiivne iseloom. Igasugune tasakaal on relatiivne. *Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlblusega. A. H. Tammsaare. b. (terminites). Relatiivne kõrgus, niiskus. Relatiivne kuulmine muus arendatav võime tabada helide kõrgussuhteid, luua heli- ja kõlakujutlusi ja neid lauldes puhtalt esitada. Relatiivne liikumine füüs keha liikumine niisuguse taustsüsteemi suhtes, mis omakorda liigub teise, tinglikult paigalseisvaks loetava taustsüsteemi suhtes.
2. keel siduv. Relatiivne pronoomen 'relatiivpronoomen'.

tasakaalu|teooria
filos arengukäsitus, mille järgi arenemine püüab muutuva objekti ja seda ümbritseva keskkonna vahel luua tasakaalu

tüvi ‹tüve 12› ‹s›

1. puu peavars, mille alumine osa on oksteks harunemata. Suure kastani tüvi. Sile, krobeline, jändrik, jäme, haraline tüvi. Kuuskede sihvakad tüved. Mägimänni maadjas tüvi. Mahalangenud tüved. Tüve läbi-, ümbermõõt. Sammaldunud tüvega õunapuu. Kakk elab vana puu tüves. Puud kasvasid tihedalt, tüvi tüves kinni. || (muude jämedamate, kujult tüvelaadsete taimevarte kohta). Bambuse tüvi on õõnes. || piltl (pärinemise, põlvnemise kohta). Oleme ühest tüvest pärit. Arvatavasti põlvnevad buldog ja mops ühisest tüvest. Mõned keeleteadlased arvavad, et nüüdiskeeled on välja kujunenud mitmest eri tüvest. *.. oleme viimsed Carnillaci tüvest, vähemalt mis puutub nime edasikandmisse. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: kase|tüvi, kuuse|tüvi, männi|tüvi, palmi|tüvi, puutüvi.
2. millegi keskne, tüvelaadne osa, tüviosa. Samba sale tüvi 'tüves'. Õmblusnõela pea, tüvi ja ots. Tüvelt tume karv (karvatüviku kohta). *.. peod, mis olid märgade aerude tüvedel juba hõõrdunud verele, pääsesid üliinimlikust pingutusest. A. Mälk. || luua, viha jms. seotud ots, tüü. Luua tüve peale aeti pajuvitstest rõngad. *Saunas ootab viht .. lopsakas ja rammus, pihu järgi jämeda tüvega. A. Mägi. *.. ülemistele partele pandi vihud küljeli – nii et tüved olid partel, viljapead aga toetusid alumistele partele püsti pandud vihkudele. E. Karu.
▷ Liitsõnad: aju|tüvi, närvitüvi; aerutüvi.
3. keel sõna muuteliideteta koostisosa; suguluses olevate sõnade ühine osa. Lihttüvi ehk juur ja tuletatud tüvi. Erista sõnavormi „elasime” tüvi, mineviku tunnus ja pöördelõpp. Nimetavaline, omastavaline tüvi. Astmevahelduslik, astmevahelduseta tüvi. Ungari keeles on eesti keelega ühiseid tüvesid paarisaja ringis.
▷ Liitsõnad: liht|tüvi, liit|tüvi, oma|tüvi, põlis|tüvi, sõna|tüvi, tehis|tüvi, uudis|tüvi, verbi|tüvi, vokaaltüvi.
4. biol (mikrobioloogias:) püsivate omadustega mikroobikultuur. Penitsilliini suhtes tundetud mädatekitajate tüved.
5. zool antr looma ja inimese keha keskne osa: pea, kael ja kere. Pika tüvega loom.
▷ Liitsõnad: kehatüvi.

tüü ‹14› ‹s›

1. puutüve jämedam osa; tüügas. Toetus vana tamme tüü najale. *Tüü keeras ennast kännul, tüvi tegi õhus pöörde ja prantsatas maha .. V. Krimm (tlk). || viljavihu, viha, luua vms. lõigatud ja seotud ots
2. pärast niitmist v. lõikust järele jääv kõrretüügas. Sirbid välkusid, tüü lõhnas värskelt. Tüü jäi liiga pikk. *Oli olnud kena viljakasv, sest hakid olid tihedad ja kollane tüü terav ja kõva. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: kõrre|tüü, rohutüü; habemetüü.

vormi|meel
võime tajuda ja luua vormi, vormitaju, vormitunne. Puudulikult arenenud vormimeel. Värvi- ja vormimeelt arendavad ülesanded, mängud. Kunstnikul, luuletajal on vormimeelt.