[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jalas ‹-e 4› ‹s›

1. ülespoole käänatud otsaga puu v. raud, millel sõiduk (hrl. regi, kelk) aluspinda (hrl. lund v. jääd) mööda edasi libiseb. Kasest, saarest, vahtrast jalased. Koolutatud, painutatud, looduskõverad jalased. Jalase nina, tald. Rautatud jalastega regi. Pani kaks ninast kumeraks lõigatud lauda kelgu jalasteks. Jääpurjekal on kolm jalast. Lumi krigises, krudises jalaste all. Poiss hüppas mööduva saani jalastele. || (muude esemete vedamiseks). Toobrile pandi jalased alla. Kalakast asetati jalastele.
▷ Liitsõnad: kelgu|jalas, ree|jalas, saanijalas; plast|jalas, puu|jalas, raudjalas.
2. kiiktooli, hälli, kiikhobuse vms. alt kumer aluspuu

jõulu|ilm
tüüpiline jõuluaegne ilm (kerge pakasega, vaikne, helvetab lund)

lume|kristall
(lund moodustavate jääkristallide kohta)

lume|segune
lund sisaldav. Sadas külma lumesegust vihma.

lumetama ‹37›
hrv
1. lumega katma v. kattuma; lund sadama v. täis tuiskama. Lumetanud põllud, metsad.
2. lumest v. lumena valendama. *Ees lumetab mu elu marmorpanku. M. Under.

lumine ‹-se 4› ‹adj›

1. lumega kaetud, lumekorra all v. lumega koos olev. Lumine põld, mets, tee, tänav. Lumised mäetipud. Härmas ja lumised puud. Kuuskede lumised oksad. Lapsed on lumes hullamisest üleni lumised, tulevad lumiste jalgadega tuppa.
2. selline, kus esineb lund; lumerohke. Lumine talv, märts. Lumisel ajal.

pihutama ‹37›
‹ka impers.› peent vihma v. lund sadama. Pihutab peenikest uduvihma. Muudkui pihutas vihma sadada. Taevast pihutas lund. Väljas pihutab.

välja sulatama

1. sulatades (1.b. täh.) millestki eraldama. Maagist metalli välja sulatama.
2. lund sulatades selle alt nähtavale tooma. *Märtsi lõpul sulatasid soojad ja päikesepaistelised ilmad maakamara välja ning kuivematel põntadel lõi oras kohe heleroheliseks. H. Raudsepp.

tormutama ‹37›

1. suitsetama, tossutama. Piipu, paberossi, plotskit, pläru tormutama. Ära siin suitseta, mine ukse taha ja tormuta seal!
2. murd ägedalt, tormates (lund) sadama. *.. tee ummes, lund tormutab tuisuga / ja vinguvad vihurid kanged. A. Annist (tlk).
3. murd tormama (1. täh.) *.. poistesalk tormutas kümmekond sammu mööda tolmuseid rööpaid troska kannul. R. Sirge.

umbe ‹adv›
umbseks, kinni(seks), täidetuks vrd umme Torud läksid umbe. Lumesadu ajas teed ja rajad umbe. Talvel tuiskab külatänavad täiesti umbe. Umbe kasvanud tiik, järv, lahesopp. Jõesuue läks mereliivast umbe. Tuisk on jäljed umbe matnud. Umbe vajunud kraavi andis otsida. Umbe varisenud kruusaauk. Võsaga, võsast umbe kasvanud maatükk. Nina, kurk tõmbus umbe 'kinni'. Tuisk mätsis silmad umbe 'lund täis'. Poisil oli üks silm umbe 'paiste(sse)' löödud. Taevas kiskus õhtuks üleni umbe 'pilve'. Tee-ehituse tõttu läks liiklus põhjalikult umbe. *Ja langeski see vihm valedana ning vaikselt, õhku umbe löömata .. O. Jõgi (tlk). | piltl. Hing, mõistus võib umbe minna. *Iga jutt läks kuidagi umbe ja varsti katkes hoopis. M. Traat. *Professor Kännu nägu läks umbe [= tusaseks]. J. Semper.