[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

albinism ‹-i 21› ‹s›
biol iseloomuliku pigmentatsiooni puudumine teat. looma- v. taimeliigil, inimesel. Täielik, osaline albinism.

dimorfism ‹-i 21› ‹s›
biol ühe ja sama looma- v. taimeliigi isendite esinemine kahe eri vormina, kahekujulisus. Veiste, kanade sooline dimorfism.

ema-
(kui põhisõnaks on looma- v. taimenimetus, väljendab terminoloogilises kasutuses ema suhet järglasega, mitteterminoloogiliselt aga hrl. sugu); näit. emaahv, -eesel, -hani, -hunt, -kanep, -karu, -lind, -part vrd emas-

endeem ‹-i 21› ‹s›
biol ainult mingis piirkonnas esinev päriskodune looma- v. taimeliik v. -rühm. Arktilised endeemid. Kukkurloomad on Austraalia endeemid.

fosfor ‹-i, -it 2› ‹s›
keem luudes, looma- ja taimekudedes, samuti mõnedes mineraalides esinev element, mittemetall (P). Valge, punane, must fosfor.

grotesk ‹-i 21› ‹s›

1. kirj kunst inimeste, esemete, olukordade jm. veidralt liialdatud ja moonutatud kujutamine, milles põimuvad reaalsus ja fantastika, traagiline ja koomiline, kohutav ja lõbus jne.; selles laadis teos. Leidlik, tabav grotesk. Groteski kalduv lavastus. Selles portreebüstis on tublisti groteski. *Kentsakad lood, mis juhtuvad vaikses puhkekodus „Valge šampinjon”, on teritatud groteskini. H. Lumet.
2. kunst mitmesugustest looma-, taime- jm. motiividest kujundatud fantastiline ornament
3. trük groteskkiri

hall1 ‹-i 21›

1. ‹adj› värvuselt musta ja valge vahepealne. Hall värv, värvus. Hiire-, tuhakarva hall. Hall ülikond, mantel. Halli värvi kübar. Hallid sokid, kingad. Hallid müürid. Maja värviti halliks. Traktor oli tolmust hall. Kardinad on mustusest hallid. Hall kass, lind. Hallid silmad, juuksed. Habe, pea läks järjest hallimaks. Su meelekohad on täiesti hallid. Hall taat. Ema läks üleöö halliks. Hall udu, suits. Hall sügisene taevas. Madalad hallid pilved. Meri on täna hall. | (looma- ja taimenimetustes; loomanimetustes tihti kokkukirjutatuna). Hall hiidküülik. Hall lepp, pähklipuu. Hall hernes, kaderohi, soomalts. || kahvatu, jumetu; tuim, ähmane, segane. Hall jume. Magamatusest hallid näod. Silmad hallid peas. Pole halli aimu(gi) 'pole vähematki, ähmast, udust aimu(gi)'.
▷ Liitsõnad: graniit|hall, hele|hall, hiir|hall, hõbe|hall, kahvatu|hall, kollakas|hall, kulu|hall, lamba|hall, mere|hall, muld|hall, must|hall, mustjas|hall, plii|hall, pori|hall, pruunikas|hall, punakas|hall, pärl|hall, rohekas|hall, roti|hall, sinakas|hall, sini|hall, suits|hall, teras|hall, tina|hall, tolm(u)|hall, tuhk|hall, tuhkjas|hall, tuhm|hall, tume|hall, tuvi|hall, udu|hall, valkjas|hall, vesi|hall, vihm(a)|hall, välihall.
2. ‹adj› valge ja pimeda vahepealne, hämar; sombune. Hall hommik, ilm, päev. Metsas valitses hall hämarus. Hall ja vilu sügisõhtu. *Väljas hahetas juba pisut hommikust halli valgust. E. Männik.
3. ‹adj› kaugesse minevikku ulatuv, ajaloo hämarusse kaduv. Vanal hallil ajal. Hall ürg-, orjaaeg. Hallidest aegadest tänapäevani. Teos jutustab kaugest hallist minevikust. Rahvakultuuri juured ulatuvad halli muinasaega.
4. ‹adj› piltl üksluine, ühetooniline, vaheldusetu, tuim, igav. Hall argipäev. Hall ja ühetooniline elu. Pikk rida päevi, üks hallim kui teine. Elu veereb vana halli rada. Maastik oli hall ja igav. Film viib meid suurlinna halli agulisse. || (inimese kohta:) üksteisest vähe erinev, vähe silmapaistev, tähtsusetu. Hall ametnik, väikekodanlane, mass. Temas pole midagi halli ega igapäevast. *Ookean .. meenutab mulle paljude igapäevaste ja hallide inimeste saatusi, mis üheks kokku on sulanud. J. Smuul. || kunstiliselt küündimatu, ilmetu, vähe uut pakkuv. Jutustuse keel on hall ja vaene. Lavale ei tohiks pääseda ükski hall näidend. || halb, rõhuv. *Nii hallis tujus polnud ma teda veel näinud. E. Maasik. *See oli reaktsiooni hall vaim, mis end vaimse elu alal maksma pani. J. Kärner.
5. ‹s› see, kes v. mis on hall (1. täh.). a. hallid juuksed v. habemekarvad. Juustes on isal rohkesti halli. Meelekohtades, habemes läikleb tal halli. b. hallparun. *Näe, Raeveres on Kalled ja teised hallid veel peremehed, sulased ja maatamehed on ikka veel nende pigistada ... H. Angervaks. c. van hlv sõdur. *Tüdrukud vahtisid sõjameest teatava lugupidamisega. Ikkagi mitte enam lihtne hall – allohvitser. R. Sirge. d. van inimene maarahva hulgast. *Enamjaolt oli ta [= rootslane] hallidele üsna omasugune hallis kuues tööpargaste kämmaldega või paaditõrvaste pükstega eeslinnaelanik. J. Kross. e. hall loom (eriti hobune, hunt, hüljes). Härra sõitis mööda, hallid tõlla ees. *Kihnu mees .. laskis va halli pähe maha oma koera. E. Männik. f. folkl halltõbi, külmtõbi, malaaria (kujuteldud hrl. elusolendina). *.. luupainaja paneb ometi higistama, hall aga värisema. M. J. Eisen. g. släng mahv suitsu. Halli norima. *Küllap tahtis halli, aga Vassil tegi, nagu ei teaks ta midagi, ja imes plotski ise lõpuni. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: kraavihall.

hunt1 ‹hundi 21› ‹s›

1. Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra-, stepi- ja metsavööndi suur kollakashall koerasarnane kiskja (Canis lupus). Hall hunt. Pimedusest kostis huntide ulgumist. Hunt murdis lamba. Huntidele korraldati ajujaht. Ega hunt enne jäta, kui viimane tall viidud. Näljane nagu hunt. Elab üksinda nagu hunt. Ei karda hunti ega tonti 'ei karda kedagi'. Teeb nii, et hundid söönud ja lambad terved 'teeb nii, et kellelegi poleks liiga tehtud'. Ega hunt hunti murra. Ega hunt ulgumist unusta. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Kui hundist räägid, hunt aia taga. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Hundil hundi isu. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. || kõnek hundikoer. Keti otsas haugub tige hunt. *See Kääriku Oskari koer, tead, too suur hunt, tikkus jälle kallale nagu metsaline. A. Tigane. || piltl (inimese kohta). Rahvas kutsus lossiisandat Toolse hundiks. Ta on vana kogenud hunt, kes nii kergesti vahele ei jää. *Artellivanemaga pole kerge võistelda. Visa hunt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ema|hunt, isa|hunt, metsa|hunt, preeriahunt; merehunt.
2. peenestus-, purustus-, kohestusmasin (ketrusvabrikus vm.). Villad, vanad dokumendid lasti hundist läbi.
▷ Liitsõnad: kaltsu|hunt, lina|hunt, lõnga|hunt, paberihunt; liha|hunt, turbahunt.
3. kõnek kõrge laiavõraline jämedaoksaline puu, mis oma ümbruses kasvavaid puid lämmatab. *Mõnigi laiavõraline ja jäserik, tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist.. J. Eilart.
4. ‹liitsõna järelosana› mõnes looma-, kala- v. putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kukkur|hunt, punahunt; merihunt; kärbse|hunt, mesilas(e)|hunt, röövikuhunt.

introduktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. muus helindi v. selle osa sissejuhatus. *..Aksel mängib lühikese introduktsiooni ja viiul algab oma laulu. B. Alver.
2. biol mingi looma- v. taimeliigi sisseviimine alale, kus seda varem polnud. Eksootiliste puude introduktsioon. Ondatra introduktsioon Euroopasse.
3. kirikl vaimuliku ametisseseadmine

isa-
‹liitsõna esiosana› esineb looma- v. taimenimetustes, väljendab terminoloogilises kasutuses isa suhet järglasega, mitteterminoloogilises aga harilikult sugu (vrd. terminoloogias isas-); näit. isahani, -kanep, -karu, -kass, -põder

kahe|kujuline
hrl biol (looma- v. taimeliigi isendite puhul:) kahel eri kujul esinev

kass ‹-i 21› ‹s›

1. kaslaste hulka kuuluv koduloom, kodukass (Felis catus domesticus). Suur hall, must kass. Vana, noor, isane, emane kass. Siiami, angoora kass. Rekk, solgutatud, hulkuv kass. Kass näub, kräunub, karjub, turtsub, lööb nurru. Kass küünistas last. Kass varitseb hiirt, lindu. Kass peseb silmi. Ära väntsuta, solguta kassi! Lapsed mängivad kassiga. Koera nähes tõmbas kass küüru selga. Pani nagu kass kribinal puu otsa. Tal on kassi silmad 'väga terav, hea nägemine'. Elab nagu kuninga kass 'elab muretult, lahedalt'. Magaja kassi suhu ei jookse hiir. Kui kassi kodus pole, siis on hiirtel pidu. Kass ja koer ei lepi iial kokku. || (mingi muu kaslase kohta). *Esiteks on neil [= lõvidel] väga heitlik iseloom nagu kõigil kassidel. H. Riikoja (tlk).
▷ Liitsõnad: ema|kass, hulkur|kass, isa|kass, kodu|kass, rööv|kass, tõukass; määrkass.
2. ‹liitsõna järelosana› (mitmes muus looma-, harvemini kala- v. linnunimetuses)
▷ Liitsõnad: kalju|kass, kääbus|kass, luite|kass, meri|kass, mets|kass, mägi|kass, ooker|kass, pampa|kass, roo|kass, vihmakass.
3. ‹hrl. pl.› kõnek alpinistidel mäesaapa külge kinnitatav terasteravikuga ronimisvahend

koer ‹-a pl. part koeri e. koerasid 29 või -a 22›

1. ‹s› peam. hundist põlvnev koduloom, kodukoer (Canis familiaris). Suur, väike, pikakarvaline, noor, must, kirju koer. Puhastverd, tark koer. Kodutu, hulkuv, marutaudis koer. Ettevaatust, kuri koer! Koer haugub, klähvib, uriseb, vingub, liputab saba, annab käppa. Koer haugatas, ulus, kilkas. Koer ajas hambad irevile, hammustas last. Koer lakkus haavu. Koer ajab jänese jälgi, valvab maja, karja. Laskis koerad ketist lahti. Ässitas võõrale koerad kallale. Ajan sind siit koertega minema. Sellise ilmaga ei aja hea peremees koeragi õue. Koera pidama, välja õpetama, dresseerima. Olen väsinud kui koer. Käis nagu koer tema kannul. Teda aetakse taga nagu hullu koera. Ajab nagu kärnase koera majast välja. Koerale koera palk. Koeral koera tembud. Kes koera saba kergitab, kui koer ise. Mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake. Küll koer koera tunneb. Haukuja koer ei hammusta. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *Jah, aga kui koerad on jahil, tuleb hunt hoovi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: aju|koer, hulkur|koer, hundi|koer, hurda|koer, ilu|koer, jahi|koer, juht|koer, jälitus|koer, jänese|koer, karja|koer, keti|koer, kodu|koer, küla|koer, laeva|koer, lamba|koer, lemmik|koer, linnu|koer, lossi|koer, mets|koer, mägra|koer, orava|koer, piirivalve|koer, politsei|koer, puudli|koer, pääste|koer, rebase|koer, seisu|koer, süle|koer, taksi|koer, teenistus|koer, toa|koer, tõu|koer, uru|koer, valve|koer, veo|koer, vere|koer, vetelpääste|koer, vuti|koer, õuekoer; marukoer.
2. ‹s› kõnek (inimese kohta). a. hlv (põlgavalt, vihates, ka sõimusõnana). Minu käest nad koerad ei pääse! No küll valetab, koer! Tema, koer, julgeb veel kaevata, et talle on liiga tehtud! Häbemata koer, sa julged veel vastu rääkida! Uskmatu koer! b. (vempe, koerustükke tegeva inimese kohta). Poisid olnud igavesed koerad ja irvhambad.
▷ Liitsõnad: jooma|koer, kahepere|koer, keti|koer, lak(k)e|koer, möirakoer.
3. ‹adj› kõnek ulakas, üleannetu, vallatu; ülekäte läinud, hukas. Koer poiss. Lapsed on päris koeraks läinud. *Poiss kasvanud üles, elavam ja koerem teistest, isegi riiakam ja julmem... M. Metsanurk.
4. ‹s› ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes looma- ja putukanimetustes
▷ Liitsõnad: hüään|koer, kährik|koer, lend|koer, lõu|koer, metsa|koer, päevakoer.

koos|seis

1. isikud, kellest koosneb mingi kollektiiv, asutus, organ, organisatsioon vms. Valitsuse, komitee, kohtu, seltsi, koori koosseis. Delegatsiooni koosseis määrati kindlaks. Ekspeditsiooni, uue asutuse koosseis pole veel komplekteeritud. Täna esitab ooperit teine koosseis. Võistkond ei esine seekord oma kõige tugevamas koosseisus. Kontrollimiseks määrati viieliikmeline komisjon koosseisus .. Täies koosseisus 'kõik, ilma erandita'. Üksus kaotas viimastes lahingutes peaaegu kolmandiku oma koosseisust. || ettenähtud ametikohtade kogum. Koosseisus pole ette nähtud käskjala kohta. Koosseisude koondamine, suurendamine.
▷ Liitsõnad: alg|koosseis, allohvitser|koosseis, duubel|koosseis, isik|koosseis, ohvitser|koosseis, põhi|koosseis, rea|koosseis, sega|koosseis, varukoosseis.
2. koosnevus teat. tunnus(t)e alusel a. (mingi isikute kategooria kohta). Elanikkonna rahvuseline, rassiline koosseis. Üliõpilaste sotsiaalne koosseis. Seltsi liikmeskonna koosseis. b. (mingi looma- v. taimeühenduse kohta). Loomastiku, puistu, viljapuude liigiline koosseis. Populatsiooni sooline koosseis.
3. teat. kogum, kuhu miski halduslikult v. muus suhtes kuulub. Vallad kuuluvad maakondade koosseisu. Pataljon kuulub rügemendi koosseisu.
4. veerem. Reisi-, kaubarongi koosseis. Vagun haagiti rongi koosseisust maha.
vrd kuriteokoosseis

kosmopoliit ‹-liidi 21› ‹s›

1. pol kosmopolitismi pooldaja, maailmakodanik
2. biol väga laia levikuga, mitut mandrit asustav looma- v. taimeliik

lape2 ‹lappe 18› ‹s›
murd külg. a. (väraval, uksel, aknal). *Bogodul köhatas, asutades end ukse lappesse [= kõrvale] pingile istuma .. O. Jõgi (tlk). *Miks valvab akna lappes veel / ta unetult, pilk põlluteel? B. Alver (tlk). b. looma-, eriti seakülg. Seakints ja lape viidi sauna suitsuma. *.. hakkas Maks sinna [= tünni] laduma liha: põhja suured singid, peale lapped ning väiksemad vahetükid. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: suitsulape; ukselape.

liigi|erisus

1. loog ühte liiki esemeid teistest eristav tunnus, liigitunnus
2. biol looma- v. taimekoosluse liigirohkust iseloomustav näitaja

liigi|kaaslane
teat. looma- ja taimeliigi isendid üksteise suhtes

regioon ‹-i 21› ‹s›

1. ala, piirkond; valdkond. Sydney on tähtsaim linn kogu Lõunamere regioonis. Kosmose kaugemad regioonid on meile tundmatud. Missuguses ajukoore regioonis asub mälukeskus? Ta hõljub luule kõrgemates regioonides. *Niisugune on ilmaseadus, niisugune on see keerdtrepp, mis juhatab igaviku regioonide poole. A. H. Tammsaare.
2. mõne riigi haldusüksus. Kongo jaguneb regioonideks.
3. teadusrajoneeringute üksus (näit. looma-, taimegeograafias). Arktiline, antarktiline regioon.

saba ‹7› ‹s›

1. loomade (imetajate, lindude jt.) tagumine, enamasti pärakust tagapool olev kehaosa. Pikk, lühike, karvane saba. Koer liputas saba, tõmbas häbelikult saba jalge vahele. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). Ära tiri kassi sabast! Hobune, lehm vehkis sabaga. Lehmad tõstsid äkki sabad selga ja tormasid koju. Hobusel on saba ja lakk ära lõigatud. Põrsaste rõngas sabad. Rebane, hunt putkas padrikusse, nii et saba välkus. Oraval on suur kohev saba. Kuke ilus saba. Paabulinnu võimas saba. Linavästrik õõtsutab saba. Katkenud sabaga tuvi. Haugil on tugev saba. Isa metsas, saba seljas (vallaslapse kohta). Kes koera saba kergitab kui koer ise. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *.. ta oli ussile näpitsa sappa pannud ja ta näpitsa otsas sipelgapessa viinud. A. H. Tammsaare. | piltl. *Tulede kett keerdus jõe kaldal, tegi ringi ja ta saba kandus tundra suunas. H. Laipaik. || inimese puhul mõnedes käitumislaadi ja meeleolu osutavates väljendites. Omasuguste hulgas kuraasikas mees, aga saksa ees tõmbab kohe saba jalge vahele. Ära lase tänase ebaõnnestumise pärast veel saba sorgu! *.. tahtsid prouaks saada? Aga võta näpust, pidid ikkagi maale tagasi kobima, saba sorgus... J. Piik (tlk). *Tema [= kriitiku] juurest ei tuldud, saba jalge vahel, vaid saba rõngas. Matsu ei saadudki. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: haard|saba, hark|saba, hiire|saba, hobuse|saba, kala|saba, lai|saba, lehvik|saba, roti|saba, sisaliku|saba, talle|saba, töbisaba; pilve|saba, sõna|saba, tolmu|saba, tulesaba.
2. mingi eseme, liiklusvahendi(te) vm. tagaosa, päraosa. Panni, lusika, lehtri, viili, puuri, peitli, reketi saba. Noole saba. Piibu saba 'piibupits'. Löe saba 'alumine ots'. Sabaga miin, mürsk. Linuk ehk sabaga tanu. Lennuki, raketi saba. Kolonni, voori saba oli veel kaugel. Perroonil nägin veel ainult kaugeneva rongi saba. Igas komeedis eristatakse tuuma, pead ja saba. Sabaga täht 'komeet'. Sabaga noodid 'kirjas varre ja lipukesega noodid'. Tema kirjatähed olid sabade ja konksudega. Kolm sabaga 'kolm miinus (koolis)'. || kõnek trükise lõpuosa, selle lisa. Kalendrite sabad olid vanasti hinnatud lugemismaterjal. *Millegipärast hakkasid teda korraga huvitama õnnetused ja kuritööd ajalehtede sabades. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: pannisaba; ajalehe|saba, kalendri|saba, lehesaba.
3. rõiva alumine (seljatagune) osa. Undruku, sabakuue saba. Väänas seeliku sabast vett. Kleidi pikk saba keerutas tantsu ajal tolmu üles. Kannab lõhkise sabaga pintsakut. Lastel olid seljas pika sabaga särgid. Naised tõstsid lompidest läbi minnes sabad üles. Väike laps hoidis veel ema sabast kinni. Rabas mul sabast kinni ja tiris tagasi. *.. polka hoog viis sabad segi, / see veel rohkem tuju tegi. H. Mänd. || (üldisemalt takistamise, tagasihoidmise kohta). Praegu pole teda veel keegi keelamas ega sabast hoidmas. *Aga vot: seal rentnik ja villakraasija kohe sabast kinni, et: „Kus sa lendad, Lible, mis tuld sa ajad taga, tule istu siia..” O. Luts.
▷ Liitsõnad: kleidi|saba, kuue|saba, kördi|saba, mantli|saba, palitu|saba, pintsaku|saba, pluusi|saba, põlle|saba, seeliku|saba, särgi|saba, undrukusaba.
4. ‹ainsuse sisekohakäänetes postpositsiooni- v. adverbilaadselt› järel, kannul, jälitamas, taga läheduses; järele, kannule, jälitama, taha lähedusse; järelt, kannult, jälitamast, tagant lähedusest ära. a. ‹postpositsioonilaadselt›. Lapsed jooksevad kogu aeg ema sabas. Astusin ka teiste sabas uksest sisse. Mis sa aina tolkned selle Mardi sabas! Mis sa ripud, käid mu sabas! Värdi pole tüdrukute sabas jõlkuja. Tilpneb muudkui suurte sakste sabas. Nad lahkusid sõjaväe sabas kodumaalt. Ta on kogu aeg oma töödega teiste sabas 'teistest maas'. Juba peaaegu tööpoiss, aga sörgib veel lehmade sabas. Koer sörkis laste sabas. Üksteise sabas liikudes lähenes mitu laeva. Sõlmjaamas haagiti meie vagun teise rongi sappa. Ei tema sinu sabast jää kuhugi maha. *Hommikul kaovad Anti vanemad kuhugi ära, poisi sappa [= poissi valvama, kantseldama] pannakse vanaema.. R. Kaugver. b. ‹adverbilaadselt›. Kiki tatsas emal sabas. Mis sa jõlgud mul sabas! Poistekamp käis tüdrukutel sabas. Ta on sul sabas nagu takjas. Lesknaise elu oli raske: puudus majas ja lastekari sabas. Kontrollis korduvalt, et nuhke sabas ei ole. Kana tuli suure jooksuga, kukk sabas. Kõigil autodel olid kahurid sabas. Auto sõitis mööda, tolmupilv sabas. Salkkond uudishimulikke asus talle sappa. Randaal haagiti traktorile sappa. Põgenikul õnnestus jälitajad sabast maha raputada. *.. ja kui pilv hakkas ära vajuma, riputas päike talle vikerkaare sappa. O. Kool.
5. kõnek järjekord (hrl. 3. täh.) Ootajate saba. Piletikassade ees looklesid pikad sabad. Toidupoed on rahvast täis, kõikjal on sabad. Tuli tükk aega sabas seista, enne kui letini jõudis. Mitmes sa sabas oled? Mis sa veel ringi vaatad, asu sappa! Ma võtsin aegsasti koha sabas ära. Sa oled üsna saba alguses, lõpus. *Müüjad taipavad juba kindlasti, et ta jõlgub niisama ühest sabast teise ega kavatsegi midagi osta.. V. Lattik. *Igal simmanil või tantsuõhtul tantsivad kõik poisid ikka ainult minuga – ootavad kohe sabas! A. Taar. || selle lõpp, lõpuosa. *.. kolme hinge peale jagatud ruutmeetrite arv lükkaks neid [korterijärjekorras] hädaliste rea sappa. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: jäätise|saba, kassa|saba, kino|saba, korvi|saba, leiva|saba, liha|saba, piima|saba, pileti|saba, poe|saba, raha|saba, sauna|saba, suhkru|saba, supi|saba, takso|saba, viina|saba, õllesaba.
6. kõnek jälitaja, nuhk. Ole ettevaatlik, sulle võidakse saba järele, taha panna! *Paar korda piilus ta vargsi üle õla, järsku on saba taga. Ta ei märganud midagi kahtlast. P. Kuusberg. *See on nüüd päris kindel, et olen kõva valve all. Päeval läks mitu tundi, enne kui sabadest lahti sain. A. Siivas.
7. kõnek õigel ajal sooritamata jäänud eksam, arvestus vm. töö (üliõpilastel, õpilastel), võlgnevus. *.. kuigi ta oleks pidanud õppima, sest esimesest kursusest olid mõned „sabad” jäänud likvideerimata. R. Eliaser (tlk).
8. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmetes taime-, looma- jm. nimetustes
▷ Liitsõnad: hiire|saba, kassi|saba, kuke|saba, rebasesaba; kannel|saba, lüüra|saba, pahl|saba, pääsu|saba, siidisaba; rõngassaba.

sugulane ‹-se 5› ‹s›

1. kellegagi ühise(i)st esivanema(i)st põlvnev isik, kellegagi ühte ja samasse suguvõssa kuuluv isik; hõimlane. Omaksed, sugulased ja võõrad. Mari on Peetri, Peetrile, Peetriga sugulane. Mari ja Peeter on sugulased. Lähedalt, ligidalt, kaugelt sugulane. Lähedane, kauge sugulane. Ema, isa, õde, vend on lähimad sugulased. Ta on mulle lihane sugulane. Ema poolt, emapoolsed sugulased. Isa poolt, isapoolsed sugulased. Kas olete Liivaku Hansu sugulasi? Pole tal sugulasi ega sõpru. Tal on rikkaid sugulasi. Pärandas oma varanduse sugulastele. Sõitis sugulastele külla. Pulma on kutsutud palju sugulasi. Sugulasi on mul vähe. Elab linnas sugulaste juures. Otsejoones sugulased (ühe isiku vahetul põlvnemisel teisest). Külgjoones sugulased (näit. vennad omavahel). Ülenejad sugulased 'kellegi vanemad ja nende eellased'. Alanejad sugulased 'kellegi järglased'. Mis sa seisad seal ukse juures nagu vaene sugulane, tule istu lauda! Said abiellumise kaudu sugulasteks. Parem hea võõras kui sitt sugulane. || sugulasrahvas v. -keel. Liivlased ja soomlased on meie sugulased. Eesti keele lähim sugulane on vadja keel. || (looma- v. taimerühmade puhul). Rabamuraka lähim sugulane on mesimurakas. Peipsi tint on meritindi kääbuskasvuline sugulane.
▷ Liitsõnad: ligi|sugulane, lähi|sugulane, mees|sugulane, nais|sugulane, veresugulane; keelesugulane.
2. piltl (omavahel sarnaste, samalaadsete, lähedaste inimeste v. nähtuste kohta). Hinge poolest, hingelt on nad sugulased. *Pide, mis koguduse tema külge köitis, jooksis kartuse ja aukartuse vahelt välja, oli sugulane sundusega. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hinge|sugulane, vaimusugulane.

sugulas|liik [-liigi]
(ühe perekonna looma- v. taimeliikide kohta). Kuldhamster on tavahamstri sugulasliik.

sugulus ‹-e 5› ‹s›

1. hrl. põlvnemisel põhinev suhe. a. selline suhe kahe v. enama inimese vahel; abielu kaudu tekkiv suhe, hõimlus. Lähedane, kauge sugulus. Sugulus nais-, meesliinis. 1., 2. astme sugulus. Meeste näod reetsid sugulust. *Ei sugulus palju enam loe, kui inimesed on oma saatusega ise teed läinud. E. Rängel. b. ühisel algupäral põhinev suhe rahvaste v. keelte vahel. Keelte sugulus ei tähenda veel rahvaste sugulust. Eesti ja soome keele sugulus. On oletatud jukagiiri keelte sugulust uurali ja altai keeltega. Mõnede kristlike nimede rahvapärased variandid on suguluses muistsete eesti nimedega. c. (looma-, taimerühmade fülogeneetilise suhte kohta). Darvinistid räägivad inimeste ja inimahvlaste sugulusest. Sookurg on suguluses ruiklaste ja trappidega.
▷ Liitsõnad: alg|sugulus, külg|sugulus, lähis|sugulus, otse|sugulus, vere|sugulus, võimusugulus.
2. piltl sarnasusel, samalaadsusel põhinev lähedus, kokkukuuluvus. Hingeline, vaimne sugulus. *Instinktiivselt tajusid nad sugulust enda ja tolle aja elutunde vahel. A. Aspel.
▷ Liitsõnad: hinge|sugulus, vaimusugulus.

zoo-
looma-, loom-

zooloogiline ‹-se 5› ‹adj›
zooloogia valdkonda kuuluv, seda käsitlev, sellega seotud, looma-. Zooloogiline uurimus. Zooloogilised vaatlused, eksperimendid.

õgija ‹1› ‹s›

1. (< tgn õgima). Poiss on raudse seedimisega meeletu õgija. | piltl. Kriminullide õgija. Kõrts on raha ja aja õgija.
2. esineb looma-, linnu- ja kalanimetustes. Must õgija. Märkasime rabas õgijat 'hallõgijat' ja pasknääri.
▷ Liitsõnad: hall|õgija, punaselg-|õgija, sipelgaõgija.