[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

loobuma ‹37›
end (vabatahtlikult) millestki v. kellestki ilma jätma. a. lahti ütlema oma valduses olevast, omasest v. harjumuspärasest. Ei mees ega naine tahtnud lahutamisel lastest loobuda. Jaan armastab Marit ega loobu temast kunagi. Koliks linna elama, aga ei raatsi aiast loobuda. Soomel tuli loobuda Viiburist. Hiljem ta loobus oma nõudmistest. Püüdsin teda kavatsusest loobuma panna. Ta ei loobu üritamast, proovimast, lootmast. Askeet loobub kõigist maistest hüvedest. Kuningas loobus troonist. Suitsetamisest, alkoholi tarvitamisest loobuma. b. keelduma, hoiduma pakutavast vm. omaks v. osaks saada võivast. Loobus pakutud veinist, ahvatlevast ettepanekust. Üks poegadest loobus isa pärandusest vendade kasuks. Võtame loosi! – Mina loobun (võtmast).