[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lonkama ‹longata 48›

1. ühe jala lühiduse, valulisuse vm. tõttu teis(t)ele tugevamini toetudes käima. Tugevasti, kergelt lonkama. Lõi naabri koera lonkama. Lonkab vasakut, paremat jalga. Jalad olid nii hõõrdunud, et lonkasin lausa mõlemat jalga, mõlema jalaga. Koer lonkab paremat tagumist jalga. Käib, läheb longates. Lonkab kepi, kargu najal. Väänas jala ära ja lonkas mitu nädalat. Jäi põlvehaavast lonkama. || (jalgadega eseme kohta:) ebakindlalt seisma. Laud lonkab, tuleb mingi liist jala alla panna. Istub lonkavale pingile, toolile. || (seadme jms. kohta:) ebaühtlaselt käima. *.. kus vana lauakell natuke longates käib, üht tiksu teisest kõvemini lüües. M. Metsanurk.
2. piltl korrast v. käest ära olema, mitte normaalne v. normis olema, nõrk v. puudulik olema. Selles koolis distsipliin, kord lonkab. Viimasel ajal kipub tal tervis lonkama. Valesti arvutasid, sul matemaatika lonkab. Ta loogika lonkab. Kui kaubandus lonkab, siis spekulatsioon õitseb. Töö organiseerimine lonkab neil mõlemat jalga, kahte jalga korraga, kõigi nelja jalaga. *Meie karskusselts on lonkamas. Uut eestseisust oleks vaja. A. Kitzberg.